Wednesday, November 23, 2011

Lastest

Väikene inimene teeb võimalikuks võimatu ja õppetunnid, mida üks noor olend sulle pakkuda suudab, on nii pagana sügavad, et nende ignoreerimine muutub sõrmenipsuga võimatuks. On täiesti võimatu valesti hinnata hetki, mil kolmene, nähes emmet nutmas, astub juurde, paneb käed ümber kaela, teeb pai ja leelotab rahulikult: "Emme on minu kalline." Ja see rõõm esimesest lumest või suvistest poriloikudest. Koos hüppamise rõõm. Oskus panna oma "suur olemine" kõrvale, võtta kingad jalast ja hüpata sama suure plärtsatusega keset seda päikest, mis porilombil peegeldub. Ja need kummikud, millest saab vett välja kallata või kindad, mida on võimalik uskumatu arv paare päevas läbi leotada värskes lumes.

Minu ema räägib tänaseni, kuidas meie klassijuhataja talle selteas, et ta jälgis meie kooliteed kord. Ja sealt me läksime, mina ja mu parim sõber, koduni oli tervelt 200m ning selle läbimisega vabas positsioonis saime me hakkama veidi vähem kui kahe tunniga. Iga kivi vajas uurimist, iga putukas suunamist. Tuli piiluda üle lasteaia tara ning turnida vaiba kloppimise agregaadi peal. Tuli püüda keelega lumehelbeid ning teha pilvedest kujusid. Ema ei mõistnud, ja mina ei mõistnud kuni... Kuni ühel päeval, esimeses klassis käies, tuli mu laps värske lumega kolm tundi koju. Tad tulid sõbraga ja enda kinnitusel "otse". Heaküll, nad peatusid hetkeks lasteaia kõrval mäel, et paar korda koolikoti peal alla lasta ning ehitasid ühe lumest mao. Ja siis tegid lumeingleid ning pidasid maha sõja paari klassivennaga, kes samas suunas tulid. Nad tulid nii otse, kui värske lumega võimalik.

Ja need väikesed haledad vahele jäämised. Kuidas me ise lapsena päevikust lehti välja rebisime (ja tagavara päevikust keskele juurde panime), kui mõni märkus või "2" päevikusse ilmus. Ja kuidas ma esimeses klassis poes käisin. Salaja. Ema ei lubanud mul linna peal käia, seega mõtlesime sõbraga plaani detailselt läbi. Lugu oli ühene, kus mängisime ja mida tegime ning sünkroniseeritud lugu taskus, läksime ikka. Kõik oli viimase peal. Ainult, kui ema õhtul poodi jõudis, siis hõikas müüja talle: "Kuule, Aino, need on sinu lapse kindad. Ta unustas need maha." Tüng! Täielik tüng. Ja nii teeb iga laps ja nii jääb vahele iga laps - kes varem, kes hiljem, kuid sissekukkumine on alati hale. Oli ka minu lapse sissekukkumine esimeses klassis. Eks nad hiljem õpivad ära, kuidas oma vanematest mööda hiilida. Tüng on piisavalt suur, et õpetada ülimat ettevaatlikkust. Ju ka minu laps õpib aja jooksul ära, kus on mu nõrgad nurgad ningmillest annab mööda hiilida.

Järgemööda tulevad elustiili ja käitumise küsimused, mis sunnivad täiskasvanut oma isiklikku maailma aina uuesti ja uuesti ümber hindama, ennast kätte võtma, oma käitumist ja ajaplaneeringut parandama. Sa punastad, vajud mõtlikuks ning muudadki, sest tegelikult on sellel naasklil õigus.

Ja siis nad jõuavad lõpuks ikka, kus tahaks ilgelt tubli olla ja ise kõikide oma asjadega hakkama saada. Aga nad ei ole ju veel suured! Miks nad küll ei mõista, et selleks ju emad ja isad loodud ongi, et oma paisuva murega rääkima minna? Miks nad arvavad, et kui on jama, siis tuleb see lasta veel suuremaks minna ja siis veel ja veel, kuni lõpuks ei pea närv vastu? Ja siis on pisarad. On üks suur murede hunnik. Ema roll on vaid kuulata, ulatada taskurätik ning lõpuks naeratades teatada: "tead, nendest asjadest saab kergelt üle - unbsõlmega tossupaela lõikame maha ja paneme uue, selles teises asjas tuleks teha nii, selles kolmandas ma võin sind aidata ja neljas laheneb ka kergelt... Sa ei peagi seda kõike ju veel ise oskama. Räägi teinekord, räägi juba kolm päeva enne pisaraid ja pool südamevalu jääb ära." Teed lapsele pai ning aitad asju sättida.

Ja kas ta siis kuulab su soovitusi? Soovitusi teine kord varem rääkida ja südant valust säästa? Mina seda küll ei teinud. Vaevalt, et teisedki lapsed eriti. Ikka on vaja "ise". On ju selleks ajaks selgeks saanud, et kui näidata emale "1" päevikust, siis järgneb sellele jama. Aga, kui öelda, eilse ühe kohta "täna parandasin ära, vaata "5"", siis järgneb pigem lause "tubli, et ära õppisid ja järgi tegid, kuid teinekord..." Ja siis see kandub laiali paljudele erinevatele teemadele. Ka neile, mille parandamine polegi eakohane lapsele endale.

Ja neid ämbrite viisi valatavaid pisaraid. Ja neid meeletuid südamevalusid. Jah, mul on endiselt siiralt hea meel, et ma ei pea enam päevagi oma elus olema puberteet. Huhh!

Thursday, November 17, 2011

Pärast seda, kui ma olin siia riputanud need kaks hundi pilti, tabas mind ootamatu emotsioon. Kuidagi nagu ei tahagi edasi kirjutada. Need oleks nii armsad esimese postitusena. Soovituse peale "pane hundipilt päisesse" krimpsutasin nina. See pole ju mina! Jah, nad on vastikult armsad ning nendest kirjutatud lood on kole (just "kole") hingeminevad, kuid mina ei ole ju hunt (või, noh, üksik hunt vist siiski). Ja kindlasti pole see klassikalises mõttes hundiblog. Aga mida enam ma mõtlen, seda selgemaks saab, et pagan seda kõike teab.

Igatahes lummas mind tänane ilm sedavõrd sügavalt, et hundid peavad (vähemalt hetkeks) taanduma. Lapsepõlve ilm! Puud on pea lehetud, kuid jalge all sahiseb pooleldi juba kõduvat pruunikat massi. Temperatuuri ei ole - pole sooja ega külma. On tuul. On südamest ja selgroost läbi õõtsuv tuul, mis toob endaga kaasa vaid unistused, lootused, ootused. Ja on pilved, maani vajuvad pilved, mille raskust kannavad ka lendu tõusta püüdvad lootused. Vihma ei ole, vaadet ei ole. On vaid lõppematu üksik tühermaa - ka siis, kui su jalad puudutavad kesklinna tänavasillutist.

Täpselt see ilm, mis kisub sind hoomamatu jõuga linnast ära. Kuhugi, kus on vaikus ja rahu, kamin, kohvikruus, üks viisakas raamaturiiul ning arvuti, kuhu kirjutada. Ehh, vat praegu tahaks koos läpakaga näiteks Võsul olla... Või päris omaette metsamajakeses. Oleks vaid selliseid kohti. Ja oleks vaid selliseid võimalusi...

Jah, sombune argipäev. Ikka uinud sa õhtul, et laps hommikul kooli saata. Tõused ise, et olla natukenegi maailmale kasulik. Ega ma palju ei suuda ega oska, kuid oma natukese katsun anda. Ja on unistus. Lakkamatu unistus igas vinguvas tuuleiilis, igas muru paitavas pilves, igas trööstitus puulehes. Tahaks lennata! Tahaks armuda? Ehh, krt seda teab. Vanaks hakkan jääma. Üksindus muutub pärisosaks. Ja nii ma tõstangi oma koonu nende pilvede sisse ning kiunatan. Ulgumiseks oleks vaja kuud, igatsusest kiunatamiseks aga just seda trööstitut novembrit.

Kõndisin täna mõtlikuna õues. Iga mu rakk uneles kirjutamisest, kaminasoojusest, õnnest ja armastusest. Suunurka kerkis naeratus, lood lendasid peas ringi ning otsisid võimalust paberile valguda. Vastu tuli üksjagu inimesi - kõik mornid ja tõsised. Kõrvuni jopedesse peidetud, suus kriipsuna koos nagu kardaks nad tuule käes oma hinge kaotada. Ei, ma ei tahagi nendega rääkida. Nad on nii meeldivalt armsad ja kodused oma emotsioonitu peitumise ja kihutamisega, veidi turtsuva hoiakuga sügistuulele ning natuke musreduvad kõdunevast suvest. Lumi! - on neile otsa ette kirjutatud. Elu ja argipäev ühel ja teiselpool lund. Ainult vihm oli puudu täielikust isoleeritusest.

Ja siiski on soov ärgata, tantsida, öös varje püüda, tuule nuttu sõnastada. Laulda ja lugeda, pugeda teki sisse, kohvitass käes, ning vaadelda laes lendlevaid unistusi. Neid on endiselt palju. Kas need kaovad, kui ma kord suureks saan? Või on need suuremad sellest, milliseks mina iial kasvada suudan? Varjud aknal võtavad lugude kujusid. Unistused kooruvad väiksteks helesinisteks lugudeks ning hirmudest saavad sügavsinised laulud, millel ikka veel unistus taga virvendab. Nad on suuremad kui mina. On alati olnud ning jäävad vist igaveseks ajaks sellisteks. Või mitte?

Tuesday, November 15, 2011

Veel google abi ehk nunnumeetri paitamise temaatilised fotod...

(see siis selliselt lehelt)
ja teine sealt:

No ja siis veel loomulikult selline lind:

Ainult minu jutus on üks teine liik - safiirsinise silmaga ja neutraalsema (täpne värv avaldamata ja ma oma eelistusi pigem ei maini) nokaga.

Monday, November 14, 2011

Nädalavahetusel leidis aset "kohtumine ÕSiga". Kui alustada algusest, siis esmase huvi tekitas üks vana kuulus ornitoloog, kes teatas, et Rait on väljasurnud hiidlinnu nimi. Põln'd õrna aimugi! Aga koju jõudes sai kiusatus minust võitu ja nii ma google otsingusse nime sisse lõingi. Selgus, et oligi olemas selline lind nagu raitlind. See selleks, hoopis lahedama vaste andis eki.ee - ausõna, mul polnud siiani aimugi,. et mu emakeeles on olemas tähenduslik sõna "rait". Siiani oli ta lihtsalt poisslapse nimi (mille õde mult kunagi pännas). Õnneks on internet suur ja lai (või peaks ütlema "õnneks on internet rait" ning annab igasuguseid ilusaid vasteid. Tilluke raitlinnu skelett (hiiglaslik jaanalinnu sugulane, nagu ma aru sain <- Rait ja Jaana on sugulased?):

Sunday, November 13, 2011

Nii, nüüd on esimesed eesmärgid täidetud: story on koos ning lapsele printisin ka üleeile välja. Ja ta võttis paberid, istus maha ja luges ja luges ja luges.... 6h hiljem tõusis püsti ja küsis: kas sa hakkad nüüd kohe järge kirjutama? Saanud minu eitava vastuse koos seletusega, et selleni läheb aega. Tahaks enne selle teksti saada keeleliselt korda ning lahti nendest jamadest, mis mind ennast veel häirivad. Tulemusena on mul nüüd laps, kes peksab mind arvutisse (varem üritas mind siit ära saada). Tal on vaja, et ma muudkui loeksin ja parandaksin ja kähku valmis saaksin. Veel on tal tekkinud mingi häda, et ma peaksin oma sitast suhtlemisoskusest üle saama ja hakkama otsima kirjastajat. No, et tema tahaks lugeda seda "raamatut". Parim võimalikest komplimentidest: minu joonistamist vihkav laps on end kaks päeva lõbustanud huntide ja luikede joonistamise õppimisega. Kümneid sinise silmaga musti luiki ning peotäis hallhunte... (Ehh, ma olen natuke-väga rahul).

Järgede lugu hakkas mõttes jooksma juba ammu. Sel hetkel, kui ma nägin, et hoolimata tõsiasjast, et minu süda kuulub Elynale, on lugu hakanud keerlema Elysabethi ümber. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult väärib nooruke Elyna "oma lugu". Mõtted keerlesid, ideed istusid sülle ning ootavad nüüd kannatamatult paberile valamist. Seejärel aga jõudis kohale, et päris nii ei saa ju, et tüdrukutel on kummalgi oma lugu, kuid kroonprints on vaid kõrvaltegelane. Ka tema väärib "oma" lugu. Nii sündiski düsgraafikust grafomaani peas idee triloogiast... Hale! Ma olen HALE! (Loodetavasti ei ole ma nii hale, et unustan teostuse käigus esimese klassi matemaatika.)

Aga esmalt tuleb esimesega hakkama saada. Palju-palju probleeme...

Wednesday, November 9, 2011

Uskumatult keeruline oli leida (vähemalt) kahte inimest, kes viitsiksid lugeda. Huvitav, kas siin jookseb mingi eestlaslik joon, et tahaks aga nagu ei taha küsida ? Või olingi ma inimesed ära hirmutanud kuidagi? Hmhh, no ok, pika vindumise peale ja isikliku küsimisega õnnestus siiski nappidega (nelja päevaga) leida kaks õnnetukest, kes saavad... ma ei teagi, mida täpselt teha...

Ma armastan oma blogi ja ma vihkan oma blogi. Nii veider kui see (mulle endale) ka ei tundu. Teisalt ongi raske vihata midagi, mis külmaks jätaks... ehh, pagan, kaine peaga annab ka sassis olla...

Aga hoopis teisest ooperist. Järgmine nädal algab Tartu võistkondlik. Ega kellelgi ole tiimi, millest täpselt üks käsi puudu on? Ma olen tol ajal nimelt partneri ja tiimita praeguse päikese valgel. Oeh, sorry, vale meedium taaskord küsimuse jaoks, millele vastust ka tahaks, aga muud meediumid ei kipu ka kuidagi paremaid või kõlavamaid vastuseid andma.

Tuesday, November 8, 2011

Nonii. Viimase 24 tunniga olen ma suutnud rohkem või vähem edukalt läbida faase: "nüüd tuleb see asi läbi lugeda", "nii palju kirjavigu pole võimalik teha", "appi, kui loll tekst", "ise ma sellist asja küll kunagi ei loeks", "öökimiseni juba sellest lugemisest ja kirjavigadel ei paista otsa", "midagi siin nagu ikka oleks aga mida stiil!", "See asi mulle üldse ei meeldi", "see tuleb ümber teha, aga ma ei tea, kuidas!?", 2siia tuleb vahele kirjutada", "see on veel täitsa puudu", "hea küll, hakkame nüüd juurde kirjutama", "trükivead said otsa, stiilivigu ja logisemisi on masendavalt palju", "ei mõtle vigadele, kirjuta need puuduvad ja üle libisetud asjad vahele",...

Ehh, pagana palju mõtteid ühe tillukese teksti kohta. See, et ma ise sellist teksti mitte kunagi raamatukogust ei laenutaks, ei tule muidugi üllatusena. No mulle ei meeldi tibifantasy. Aga tibindus ei ole siiski hingele võõras. Miks peakski inimene võtma lugemiseks mõtteid, mille sarnaseid ta isegi genereerida oskab. Loogiline ju, et lugemisega tahaks kätte saada neid emotsioone, millist originaalaju toota ei oska (kuid mis siiski elamiseks vajalikud on).
Muud nagu polegi.

Ahjaa, hakka või kontrollima, kas mu blogi ikka võimaldab kommenteerimist. Ka testkommentaari kirjutamine oli eile hetkeks juba päevakorras, aga ma ei viitsinud välja logida...