Nüüd aga sisenes Maylisa oma isaga. Isa käevangus lähenes ta ebamaiselt nõtkel sammul Sfeinile. Vanad traditsioonid, muigas Sfein. Hoolimata sellest, et juba sajandeid peeti kihluse katkestamist tabuks (põhjendatud katkestamiseks oli vaja enamat kui kuute varvast), ikka veel tõi pruudi isa alati oma tütre mehe juurde. Sel moel justkui rõhutades, et tal on kuni viimase sekundini õigus oma tütar eemale juhtida ning peigmehele "ei" vastata.

Viimased päevad olen ma siis suures osas pühendanud veidi jaburate küsimuste kirjutamisele suvalistele lehenurkadele ning hiljem neile vastamisega. "Mis see kuninga asi on?", "Mida krdit sa mõtlesid? Kas üldse?", "Kuidas nägi? Mida aimas?", "Emotsioon?".... Pff, päris naljakas on kohati... ja veelgi rohkem on piinlik...

Ma kasutan tekstis tänaseni blogi numeratsiooni. Hoolimata sellest, et osades kohtades on pool maha kriipsutatud ja teistes kohtades on tekst kolmekordselt pikemaks veninud. Vaatasin täna seda ebaühtlust ning jõudsin taas järeldusele: müts maha kõikide ees, kes oskavad oma tekste peatükkideks liigendada (nii, et see oleks loogiline, võtaks kokku, kuid ei hakiks teksti). Hmhh. Eriline austus muidugi neile autoritele, kes, lisaks osavale liigendamisele, oskavad neile peatükkidele sõnalisi pealkirju panna. Karta on, et seda ma isegi ei ürita. Vähemalt mitte veel.

Aga tekstis sees olla on lahe. Kui pagana lahe on ärgata hommikul teadmisega, et öösel unesnähtu toimus sinu sõrmede poolt välja mõeldud lossi saalis kuningate ja printsessidega sinu loost. Mõni vestlus või vaidlus ja alati ning igavesti väljaspool teksti raame. Midagi nende tulevikust, millest käesolev lugu veel ei räägi. Või midagi minevikust, mis konkreetse loo seisukohalt on ebaoluline. Ja kui bussi peale kõndides jooksevad silme ette kleidid. Ja kui suitsupausil olles arenevad mõttes kümned kõrvalliinid, mida ma sellisel moel sissepõimida ei oska (ja kohati ka ei taha).

Lõppu siis veel tsitaat ääremärkusest: "Naiivsus pole voorus mitte üheski vanuses, kuid täiskasvanu puhul on ta suisa õõvastav roppus. Palun, vähemalt püüa olla natuke vähem naiivne kui sa oled!!!" Eks ma üritan. Ja lähen, mängin, nüüd edasi.

Ahjaa, lubasin verd: ma lähen nüüd tegelasi tapma. (Edasi võitude poole!)

Vikerkaaremaa

Aga natuke algusest siiski (maamärgina iseendale, et tegelikult võiks (peaks) ka sellega kunagi tegeleda).

Kevadine pühapäeva hommik oli vaikne ja rahulik. Hommikusöök söödud, vaatas Marie aknast õue – isegi päike paistis kuidagi laisalt ja soojalt. Ema askeldas omi tegemisi, koristas ja pesi pesu. Temaga praegu mängida ei saa. Kõik tubased mängud tunduvad nii igavad, kui päike läbi akna sulle otse silma paistab ja lausa meelitab õue.

„Emme, kas ma tohin õue minna?”

„Muidugi võid. Kevadised soojad ilmad just selle jaoks ongi, et pisikesed lapsed saaksid lõputult õues mürada” naeratas ema ja jätkas pesumasina täitmist.

„Ma võtan Urri kaasa” hõikas Marie veel ukselt ja läinud ta oligi.

-----

Aga mida sa seal õues ikka teed? Kaisa oli maale sõitnud ja Magnus ei tohtinud köha pärast õue tulla. Brigita pidi harjutama klaverit. Siin on ka igav, mõtles Marie mossi vajudes. Urr sabapidi peos lonkis ta kahe mänguväljaku vahel aga teha polnudki nagu midagi.

„Kas sa pead mind kogu aeg sabast sikutama?” küsis korraga üks vaikne hääleke. Mariele tundus nagu oleks Urr seda öelnud. Ehmatusest lasi tüdruk kaisuloomal sabast lahti.

„Ai! Nojah, ega asfaldile kukkumine ka just meeldiv ole. Hea, et ma plüüžist olen, muidu võinuksin ninaluu murda.”

„Urr, sa räägid!” Marie silmad lõid särama. Kas tõesti on võimalik, et tema Urr räägib nagu need tegelased raamatutest. Sipsik ja... No kindlasti oli neid veel, kuid rohkem tüdrukule ei meenunud. Raamatuid ta ju eriti ei armastanud ka. Teate, lugeda on jube raske, kui see veel hästi välja ei tule. Palju lahedam ja mõnusam on, kui emme õhtul mõnda põnevat juttu ette loeb. Mitte mingisugust tittede muinasjuttu vaid tõeliselt põnevaid seiklusjuttudega raamatuid.

„Muidugi ma räägin.”

Nüüd sai Marie enesevalitsuse tagasi ning lõi käed puusa: „aga miks sa varem rääkinud ei ole?”

„Esiteks: võta mind maast üles,” alustas Urr. Marie võttis ta eriti hellalt sülle tegi pai, et Urr enam nii mossis ei oleks.

„Teiseks räägin ma vaid siis, kui mul midagi tähtsat öelda on. Ja üldsegi ei suuda ma siin maailmas rääkida. Ainult siis, kui me vikerkaaremaale lähedal oleme ning sedagi vaikselt. Aga seal, Vikerkaaremaal, seal olen ma juba suur ja võimas tiiger ning urisen nii, et mets kajab. Pisemad loomad võin kogemata lausa minema puhuda”

„Mis Vikerkaaremaa? Kas selline koht on siis tõesti olemas?” küsis Marie.

„Muidugi on, sa ju ise joonistasid ka kunagi ühe pildi, kui ma vaikselt sosistasin, kuidas seda tegema peaks.”

Urr oli kuidagi suurem ja raskem kui enne. Mariel oli teda juba päris raske süles hoida.

„Vaata, seal eemal on suur tume pilv. Kui sadama hakkab, ilmub sinna alla vikerkaar,” osutas Urr vasakule. „Lähme sinnapoole, mis sa ootad”

-----

„Sa oled raskemaks muutunud,” hingeldas Marie, kui nad pilvele lähemale jooksid.

„Natukene kanna mind veel, palun. Kui me veel lähemale jõuame, siis suudan ma juba ise joosta.”

Nii nad jooksid: väike tüdruk, kelle süles oli pehme pruun kaisutiiger, kes iga sammuga pisut suuremaks kasvas. Urri kasukas tundus juba päris loomakarvana ning pehme naha all oli tunda luid.

Marie jäi seisma.

„Ma enam ei jõua”, ohkas tüdruk.

„Vaata, sajab!” Hõikas Urr juba üsna sügaval toonil urisedes. Marie vaatas pilve poole. Tõesti, hallid triibud langesid pilvest alla. Selja taga paistis päike.

Pilv lähenes ning peagi langesid esimesed vihmapiisad ka Marie kleidile. Samal hetkel tekkis otse nende ette vikerkaar.

„Lähme!” hõikas Urr ning pistis vikerkaare poole jooksu. Marie vaatas hetkeks imestunult oma tiigrit. Urr polnud enam üldse pehme töntsjalgne kaisuloom. Ta oli suur ja uhke tiiger. Päris tiiger ja pealegi valge!

„Oota mind ka!” hõikas tüdruk Urri poole ning hakkas kiirustades tiigrile järgi jooksma. Tal oli ükskõik sellest, kas ta kleit ja juuksed märjaks saavad. Kingad juba lirtsusid ning pritsisid pori igale poole.

Ootamatult vihm tugevnes ning siis juhtus midagi kummalist. Urr hüppas korra ning kadus. Paistis nagu oleks ta hüpanud otse vikerkaare sisse. Täpsemalt tüdruk ei näinud ning joosta polnud enam kuhugi. Igal pool ainult sadas lakkamatult.

„Urr! Urr, kus sa oled?” hõikas Marie, endal nutumaitse kurgus. Kuid vastust ei tulnud kuskilt.

Korraga muutus kõik Marie ees valgeks ning suur ja graatsiline tiiger hüppas otse tema kõrvale.

„Hei, valitsejanna! See tüdruk on minu sõber. Palun luba tal koos minuga Vikerkaare maale tulla. Ma ju tean küll, et tal pole veel päris oma vikerkaart tehtud aga palun.” Hõikas Urr valgusesse.

Marie ei saanud aru, kellega Urr räägib, kuid igal juhul pidi see keegi olema väga tähtis isik. Igaks juhuks tegi ka tüdruk ebalevalt kniksu ning vaatas selles suunas, kuhu Urr näis vaatavat.

Kui ma omal ajal kooli läksin, siis olin ma veendunud, et ainus asi, mis on lugemisest veel hullem, on kirjutamine. Raamatute lugemine kõlas keskmise piinamisviisina, kuid lugemispäeviku täitmine oli "hullem kui surm". Nii ma esimese klassi läbi käisingi: aabitsa tekstid luges õde ette, osa kohustuslikust kirjandusest ka. Etteütlusi kirjutasin vähemalt kolm korda enne, kui kolme välja venitada suutsin. Lugemispäevik asendas põhiliselt jalgpalli. Suure vigina ja pobina peale väisin ju kirjutada aga joonistada!? Jumala eest, ei! Õde joonistas. Ja kui vaja, siis ka õde kakles hoovi peal nendega, kes mind solvama tulid. Mul on lahe õde. Ja siis kuskil veidi enne 10-aastaseks saamist käis plõks, teine, kolmas ning ema vingumine "loe oma kohustuslikku kirjandust ka vahel kasvõi natukenegi" asendus lausega "palun ära loe kogu aeg, rikud silmad ära". (Saa sa neist suurtest aru - loe, loe, ära loe...)

Mõne aasta eest läks kooli mu tütar. Lugemisest püüdis ta end võimalikult kaugele hoida. Aabitsatekste oli ta nõus täpselt ühe korra läbi lugema, raamatud olid kasutuskõlblikud vaid külmrelvana, etteütlustest vigadeta sõnade leidmine oli kunst omaette ja kui te teaksite, kui palju kordi ma olen kuulnud inetuid lauseid lugemispäeviku kohta... Oeh. Ja alustasin mina seda: "Ütle, mida iganes sa lugeda tahaksid, ja ma leian sulle selle raamatu", "Loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile"...

Ja siis esimese klassi alguses. Ta oli haigena ühe päeva kodus ning kui ma õhtul koju tulin, leidsin eest joonistuse. Ühele paberile oli joonistatud vikerkaar ning selle kohale trükitähtedega VIKERKAAREMAA kirjutatud (arvatavasti olid mõned vokaalid pikkuselt puudelised, kuid see pole oluline). Igatahes kasvas sealt välja mõte kirjutada talle ja temast üks jutt. Tema lemmikkaisukast ja vikerkaaremaast, kus elavad haldjad ja tiigrid. Loomulikult on seal ka oma paha ning väike marie peab maa päästma, kuid selleks on vaja õppida korralikult lugema.

Selle loo saatus on olnud üsna sarnane Elyna omale - pärast kirjutamist sain ma ise aru, et sellisel kujul on ta totaalne jama ning vajab tõsisemat töötlust ning kõrvale ma ta paningi. Ainult Marie luges... ja hoolimata sellest... kuskil veidi enne kümneseks saamist käis üks suuremat sorti klõbin ning ma alustasin juttu "katsu enne keskööd magama jääda", "ära väsita oma silmi liialt", "raamat ei jookse eest ära", "loodusõpetuse kodutöö tuleb ka ära teha"... (peaaegu võiks arvata, et ma olen vahepeal suureks saanud).

Ja nii see lugu lõppes. Süžee jäi muutumatuks. Ka ajaliinid ja valdav enamus dialoogidest. Ometi ma kukkusin mingis mõttes läbi. Osa vahepealsest tekstist oli liiga hüplev, osa liiga naiivne ja ma olin sunnitud seda muutma (Käsi ei tõusnud päris nii kirjutama) ning lugejate säästmiseks eemaldasin mõned riietuse kirjeldused. Tükati, ning alati teades, kuhu järgmiseks maanduda. Selline fikseeritud sihtidega kirjutamine oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Dialoogidega on pagana keerulised lood. Neid on võimatu kirjutada nii, et nad endale head tunduksid. Sellest johtuvalt ajasin vihikust näpuga järge ka siis, kui sealne päris õige veel ei tundunud.

Mida ma veel õppisin? Sain kinnitust, et seitsmendaks klassiks ei teadnud ma emakeelest veel veeranditki sellest, mida ma täna tean (ja ka täna on keel suhteliselt vigane ja logisev). Seal oli näiteks sõna "või-bolla" ning hulgaliselt kõikvõimalikke eksimisi sulghäälikute osas. Kirjavahemärke pole ma kunagi osanud panna. Samas ei oska ma ka lihtlausetega kirjutada (kuigi ma endale pidevalt meelde tuletan: õpi selgeks, et eesti keel lubab kasutada tekstides punkti ka üksikuna).

Õnnelik lõpp ning kaks armunud teismelist neidu. Hmm...

Kuna ma näpuga järge ajasin nii sellel, mis kirjas kui sellel, millest üle libisetud, siis pole ta veel kaugeltki vormis, millisena ma ta Mariele lugemiseks tahaksin anda. Sada muudatust on vaja teha ning tuhat kirjaviga parandada ning seejärel öökimiseni uuesti ja uuesti läbi lugeda. Aga eile tekkis mulle pähe täpne lõige kleidist, mida noor Elysabeth võiks kanda peol, mil tema (uus) kihlus Zimdewiga välja kuulutatakse. Naljakas, sest ennast seon ma alati pigem Elynaga (Küllap tuleb ka Elyna kleit).

Ja nüüdseks ei olegi ma ainus, kes seda kunagi lugenud on. See oli mäng. Mäng, mida ma mängisin viie joonelise vihiku ning sulepeaga (just sulepeaga). Mäng, mida sai mängida salaja ja ainult siis, kui ma üksi kodus olin. Õde oli meist see, kes kirjutas perfektseid kirjandeid. Mina tegin seda enamasti lakooniliselt ja miljoni kirjaveaga. Kui mul oleks ka tekkinud mõte seda teksti kellelegi näidata, siis oleks mind takistanud hirm saada naerdud: "vaata, siga õpib lendama". Ma ei mäleta, et oleks tahtnud. Suurushullustus tuli hiljem. Aga see tekst oli tol perioodil jälle liiga lapsik ning vana ja oleks olnud vaja ümber kirjutada enne näitamist. Njah, ta seisis isegi minu eest peidus. Korra viie aasta jooksul vaatasin vihikute kuhja, naeratasin ning laususin mõttes: "vahest tuleb ka teie päev kunagi." Seega, kallis blogikülastaja, sa oled esimene.

Igatahes kokku oli väga tervendav ja värskendav kogemus.

p.s. Ma endiselt "jumaldan" bloggeri tekstikujundamis, -küljendamise avarust ja avatust.

Varvas!

Tragikomöödia natuke liiga mitmes vaatuses.

Proloog: Pole küll otseselt varbaga seotud, kuid annab imeliselt edasi mõtet: küll see laps on ikka kaua loll. Ma arvan, et tegemist on ühe tobedaima "õnnetusega" minu elus.
Tüdrukud, 11. klass, ootavad staadioni serval kehalise tunni algust septembrikuises õhus. Vaevu mõned päevad enne kooli on töömehed teinud suure töö - asendanud vanad staationi servalauad uutega. Nii need vanad vedelesidki staadionimajakese ees, mullased ja roostes naelu täis. Ootasin koos teistega tunni algust ning nängisin omaette lähedalasuva lauajupiga. Toetasin jala naelateraviku peale ja võtsin ära; lisasin natuke raskust oma toetamisele... ja võtsin ära... Ühel hetkel tõstsin teise jala õhku, käis naksatus, toetusjalg vajus, teine jalg libises kiirelt maha, katkine toss naela tosast naksatuseda ära ning toss jalast (kontrollimaks kahjustusi, sest valu ma ei tundnud).
"Ah, ei ole midagi. Toss on katki ja sokis on auk, kuid jalast ei tule grammigi verd." Sellise seletuse said sõbrad esmaülevaate põhjal.
Nemad aga muudkui nurusid, et näidaku ma haava... ja kui ma lõpuks jala tossult tõstsin (tõestamaks oma veretut pointi) jäi maha kapitaalselt verest läbiimbunud jalanõu.
Njahh, karistus oli muidugi võimas - nädalate viisi läks jalg õhtuks ikka julmalt paiste ning koolis sai "nappidega" käia. Lisaks on mul sellest jaburusest igaveseks ajaks mälestus - mingi tükk paremas jalalabas.
1. vaatus: Sõbrad olid külas, kui ma ootamatult, astudes, tundsin torget varbas. Kiirpilk tuvastas hambaorgi tilpnemas vasaku jala suure varba juures pooleldi ühel pool sokki, pooleldi teisel pool. No ju ta torkas korra, kuid libises siis ikka varbast mööda ja läbis vaid sokiotsa. Kergel liigutusel tõmbama asudes jõudis kohale, et see ei ole mitte sokk, mis seda hambaorki paigal hoiab. Seda ma enam külalistele öelda ei julgenud. Istusin maha, surusin sõrme tugevalt vastu varvast ja tõmbasin raksuga orgi välja nii sokist kui varbast. Verd väga ei tulnud ning suurim kahjustus oli nahale õnneks.
2. vaatus: Olime lapsega veekeskuses, lösutasime niisama ja nautisime päeva (piletid, mida kasutame, sai laps Tartu Maratoni lastesõidu loosiauhinnaks). Ootamatult ma libisesin ning tõstsin tasakaalustamiseks hooga parema jala. Kahjuks oli lapsel tekkinud hetk varem idee, et peaks mind talla alt kõditama ja üritas parasjagu kummarduda mu kohale. Hetk hiljem oli seis selline: minu suur varvas oli välja löönud lapse ühe (juba vahetunud) hamba ning lõpetanud oma retke küüntpidi tema suulaes nahka lõhkudes, tema allesjäänud hambad aga olid kõvasti ning kindlalt surutud minu suure varba ümber. Terve kuu lootsin paistes varbaga longates, et ehk on ta veel nii noor, et kasvatab uue hamba. Õnneks, aja möödudes, said mõlemad meist terveks.
3. vaatus: Mõni aeg hiljem, astudes arvuti suunas, tajusin taaskord torget (seekord parema jala suures varbas). Jalga tõstes tuli tunnistada pilti: hambaork (mis ilmselgest lohakusest oli laualt maha kukkunud) rippus suure varba keskelt alla. Istusin rahulikult maha ning tõmbasin elu paratamatusega hambaorgi varbast välja. Seejärel suundusin jalga pesema ning a-septiga üle sussutama. Ma kahtlustan, et see oli üks vererohkemaid õnnetusi, mis minuga iial juhtunud on (väljaarvatud ehk seik kuuendas klassis, kui ma iseseisvalt kingakontsi vahetades endale üsna haledalt kätte lõikasin - aga kontsad said vahetatud ja ma olin ikka sigauhke enda üle), seega hiljem sai lapiga kogu elamine veelkord üle käidud.
4. vaatus: Ei mingit pikka kirjeldust: hambaork varbas vol. 3 <- sellise nime sai messengeri staatus.
5. vaatus: Läinud nädalal läksime lapsega Prismasse. Enne silla peale minekut rääkisin üle liiklusskeemi Sõpruse sillal ning lisasin, et pärast silda keerame silla alt läbi. Ta palus, et ma ees sõidaksin ja mina, vana loll, läksingi. Ma ei tulnud selle peale, et sillalt maha pöörates muutub ta kohe julgeks ning tuleb mulle paremalt poolt kõrvale. Nojah, järgmise pöörangu juures oli tulemus lihtne - mu parema jala säär sai ühelt küljelt raseeritud ja kooritud ning kolmas ja neljas varvas olid kuskile tema ratta kodarate ja raami vahele kiilutud. Iuks! Pahurdasin päris mitu tundi ning lonkasin kuni uinumiseni. Õnneks oli järgmiseks päevaks seis märksa viisakam.
6. vaatus: Palju õnne sünnipäevaks, Mairi! Istusin eile lapse toas põrandal, vasak jalg tagurpidi (tallaalune õhus), kui ootamatult hüppas laps (keda onu kiusama hakkas) ning maandus kogu om 50 kiloga kandapidi mu tagurpidi varvastele. Krt, see on esimene kord, kui ma tõsiselt mõtlen, et äkki peaks oma varvast kuskil erakorralises näitama (kuigi jube loll on minna ja kirjeldada: laps hüppas varba peale)...
Njahh, loodetavasti saan ma oma varvastega edaspidi paremini läbi...

Ilusat nimepäeva sulle, unimüts!

Mõnus hommik oli täna. Uni lahkus mu juurest veidi pärast seitset, keetsin tassi kohvi ning pesin viimased eilsest jäänud nõud ära. Istusin köögilaua taha ning nautisin tegusa hommiku puhul iga viimset kui kohvisõõmu. Kõrvale inglise hommikusöök ja tuju aiva paranes (mitte, et tal juba ärgateski miskit viga oleks olnud).

Uksest väljudes vedasin ninaga läbi karge augustihommiku: "sünnipäev on tulemas" ja "Mariele peab koolikotti otsima hakkama". Njahh...

Kell 10 helises taskus mobiil. Teises otsas minu ema:
"Kas sa magasid, jah?"
"Ee-ei"
"Ilustat nimepäeva sulle"...

Kell 11 helistas isa (ju ta jõudis sel ajal postimehe lugemiseni)
"Noh, kas ma sain su üles ajada või olid juba ärkvel?"
...

Keskpäeval tuli kõne tütrelt:
"Tere emme! Ega sa ei maganud? Ma ei tahtnud varem helistada, et äkki sa alles magad"

Tundub, et mul on õnnestunud endast luua igimagaja kuvand. Või, tegelikult, pigem mingisugune nahkhiire sarnane - keskööl helistades ei eelda neist keegi kunagi, et ma juba voodisse oleks kadunud.

Igatahes päev on ilus - täitsa minulik. Ehk võiks veidi enam olla tuult ning kuskilt ühe äikese välja võluda, kuid kurta ei saa küll millegi üle - õhus on augustit!