Ja nii see lugu lõppes. Süžee jäi muutumatuks. Ka ajaliinid ja valdav enamus dialoogidest. Ometi ma kukkusin mingis mõttes läbi. Osa vahepealsest tekstist oli liiga hüplev, osa liiga naiivne ja ma olin sunnitud seda muutma (Käsi ei tõusnud päris nii kirjutama) ning lugejate säästmiseks eemaldasin mõned riietuse kirjeldused. Tükati, ning alati teades, kuhu järgmiseks maanduda. Selline fikseeritud sihtidega kirjutamine oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Dialoogidega on pagana keerulised lood. Neid on võimatu kirjutada nii, et nad endale head tunduksid. Sellest johtuvalt ajasin vihikust näpuga järge ka siis, kui sealne päris õige veel ei tundunud.

Mida ma veel õppisin? Sain kinnitust, et seitsmendaks klassiks ei teadnud ma emakeelest veel veeranditki sellest, mida ma täna tean (ja ka täna on keel suhteliselt vigane ja logisev). Seal oli näiteks sõna "või-bolla" ning hulgaliselt kõikvõimalikke eksimisi sulghäälikute osas. Kirjavahemärke pole ma kunagi osanud panna. Samas ei oska ma ka lihtlausetega kirjutada (kuigi ma endale pidevalt meelde tuletan: õpi selgeks, et eesti keel lubab kasutada tekstides punkti ka üksikuna).

Õnnelik lõpp ning kaks armunud teismelist neidu. Hmm...

Kuna ma näpuga järge ajasin nii sellel, mis kirjas kui sellel, millest üle libisetud, siis pole ta veel kaugeltki vormis, millisena ma ta Mariele lugemiseks tahaksin anda. Sada muudatust on vaja teha ning tuhat kirjaviga parandada ning seejärel öökimiseni uuesti ja uuesti läbi lugeda. Aga eile tekkis mulle pähe täpne lõige kleidist, mida noor Elysabeth võiks kanda peol, mil tema (uus) kihlus Zimdewiga välja kuulutatakse. Naljakas, sest ennast seon ma alati pigem Elynaga (Küllap tuleb ka Elyna kleit).

Ja nüüdseks ei olegi ma ainus, kes seda kunagi lugenud on. See oli mäng. Mäng, mida ma mängisin viie joonelise vihiku ning sulepeaga (just sulepeaga). Mäng, mida sai mängida salaja ja ainult siis, kui ma üksi kodus olin. Õde oli meist see, kes kirjutas perfektseid kirjandeid. Mina tegin seda enamasti lakooniliselt ja miljoni kirjaveaga. Kui mul oleks ka tekkinud mõte seda teksti kellelegi näidata, siis oleks mind takistanud hirm saada naerdud: "vaata, siga õpib lendama". Ma ei mäleta, et oleks tahtnud. Suurushullustus tuli hiljem. Aga see tekst oli tol perioodil jälle liiga lapsik ning vana ja oleks olnud vaja ümber kirjutada enne näitamist. Njah, ta seisis isegi minu eest peidus. Korra viie aasta jooksul vaatasin vihikute kuhja, naeratasin ning laususin mõttes: "vahest tuleb ka teie päev kunagi." Seega, kallis blogikülastaja, sa oled esimene.

Igatahes kokku oli väga tervendav ja värskendav kogemus.

p.s. Ma endiselt "jumaldan" bloggeri tekstikujundamis, -küljendamise avarust ja avatust.

Varvas!

Tragikomöödia natuke liiga mitmes vaatuses.

Proloog: Pole küll otseselt varbaga seotud, kuid annab imeliselt edasi mõtet: küll see laps on ikka kaua loll. Ma arvan, et tegemist on ühe tobedaima "õnnetusega" minu elus.
Tüdrukud, 11. klass, ootavad staadioni serval kehalise tunni algust septembrikuises õhus. Vaevu mõned päevad enne kooli on töömehed teinud suure töö - asendanud vanad staationi servalauad uutega. Nii need vanad vedelesidki staadionimajakese ees, mullased ja roostes naelu täis. Ootasin koos teistega tunni algust ning nängisin omaette lähedalasuva lauajupiga. Toetasin jala naelateraviku peale ja võtsin ära; lisasin natuke raskust oma toetamisele... ja võtsin ära... Ühel hetkel tõstsin teise jala õhku, käis naksatus, toetusjalg vajus, teine jalg libises kiirelt maha, katkine toss naela tosast naksatuseda ära ning toss jalast (kontrollimaks kahjustusi, sest valu ma ei tundnud).
"Ah, ei ole midagi. Toss on katki ja sokis on auk, kuid jalast ei tule grammigi verd." Sellise seletuse said sõbrad esmaülevaate põhjal.
Nemad aga muudkui nurusid, et näidaku ma haava... ja kui ma lõpuks jala tossult tõstsin (tõestamaks oma veretut pointi) jäi maha kapitaalselt verest läbiimbunud jalanõu.
Njahh, karistus oli muidugi võimas - nädalate viisi läks jalg õhtuks ikka julmalt paiste ning koolis sai "nappidega" käia. Lisaks on mul sellest jaburusest igaveseks ajaks mälestus - mingi tükk paremas jalalabas.
1. vaatus: Sõbrad olid külas, kui ma ootamatult, astudes, tundsin torget varbas. Kiirpilk tuvastas hambaorgi tilpnemas vasaku jala suure varba juures pooleldi ühel pool sokki, pooleldi teisel pool. No ju ta torkas korra, kuid libises siis ikka varbast mööda ja läbis vaid sokiotsa. Kergel liigutusel tõmbama asudes jõudis kohale, et see ei ole mitte sokk, mis seda hambaorki paigal hoiab. Seda ma enam külalistele öelda ei julgenud. Istusin maha, surusin sõrme tugevalt vastu varvast ja tõmbasin raksuga orgi välja nii sokist kui varbast. Verd väga ei tulnud ning suurim kahjustus oli nahale õnneks.
2. vaatus: Olime lapsega veekeskuses, lösutasime niisama ja nautisime päeva (piletid, mida kasutame, sai laps Tartu Maratoni lastesõidu loosiauhinnaks). Ootamatult ma libisesin ning tõstsin tasakaalustamiseks hooga parema jala. Kahjuks oli lapsel tekkinud hetk varem idee, et peaks mind talla alt kõditama ja üritas parasjagu kummarduda mu kohale. Hetk hiljem oli seis selline: minu suur varvas oli välja löönud lapse ühe (juba vahetunud) hamba ning lõpetanud oma retke küüntpidi tema suulaes nahka lõhkudes, tema allesjäänud hambad aga olid kõvasti ning kindlalt surutud minu suure varba ümber. Terve kuu lootsin paistes varbaga longates, et ehk on ta veel nii noor, et kasvatab uue hamba. Õnneks, aja möödudes, said mõlemad meist terveks.
3. vaatus: Mõni aeg hiljem, astudes arvuti suunas, tajusin taaskord torget (seekord parema jala suures varbas). Jalga tõstes tuli tunnistada pilti: hambaork (mis ilmselgest lohakusest oli laualt maha kukkunud) rippus suure varba keskelt alla. Istusin rahulikult maha ning tõmbasin elu paratamatusega hambaorgi varbast välja. Seejärel suundusin jalga pesema ning a-septiga üle sussutama. Ma kahtlustan, et see oli üks vererohkemaid õnnetusi, mis minuga iial juhtunud on (väljaarvatud ehk seik kuuendas klassis, kui ma iseseisvalt kingakontsi vahetades endale üsna haledalt kätte lõikasin - aga kontsad said vahetatud ja ma olin ikka sigauhke enda üle), seega hiljem sai lapiga kogu elamine veelkord üle käidud.
4. vaatus: Ei mingit pikka kirjeldust: hambaork varbas vol. 3 <- sellise nime sai messengeri staatus.
5. vaatus: Läinud nädalal läksime lapsega Prismasse. Enne silla peale minekut rääkisin üle liiklusskeemi Sõpruse sillal ning lisasin, et pärast silda keerame silla alt läbi. Ta palus, et ma ees sõidaksin ja mina, vana loll, läksingi. Ma ei tulnud selle peale, et sillalt maha pöörates muutub ta kohe julgeks ning tuleb mulle paremalt poolt kõrvale. Nojah, järgmise pöörangu juures oli tulemus lihtne - mu parema jala säär sai ühelt küljelt raseeritud ja kooritud ning kolmas ja neljas varvas olid kuskile tema ratta kodarate ja raami vahele kiilutud. Iuks! Pahurdasin päris mitu tundi ning lonkasin kuni uinumiseni. Õnneks oli järgmiseks päevaks seis märksa viisakam.
6. vaatus: Palju õnne sünnipäevaks, Mairi! Istusin eile lapse toas põrandal, vasak jalg tagurpidi (tallaalune õhus), kui ootamatult hüppas laps (keda onu kiusama hakkas) ning maandus kogu om 50 kiloga kandapidi mu tagurpidi varvastele. Krt, see on esimene kord, kui ma tõsiselt mõtlen, et äkki peaks oma varvast kuskil erakorralises näitama (kuigi jube loll on minna ja kirjeldada: laps hüppas varba peale)...
Njahh, loodetavasti saan ma oma varvastega edaspidi paremini läbi...

Ilusat nimepäeva sulle, unimüts!

Mõnus hommik oli täna. Uni lahkus mu juurest veidi pärast seitset, keetsin tassi kohvi ning pesin viimased eilsest jäänud nõud ära. Istusin köögilaua taha ning nautisin tegusa hommiku puhul iga viimset kui kohvisõõmu. Kõrvale inglise hommikusöök ja tuju aiva paranes (mitte, et tal juba ärgateski miskit viga oleks olnud).

Uksest väljudes vedasin ninaga läbi karge augustihommiku: "sünnipäev on tulemas" ja "Mariele peab koolikotti otsima hakkama". Njahh...

Kell 10 helises taskus mobiil. Teises otsas minu ema:
"Kas sa magasid, jah?"
"Ee-ei"
"Ilustat nimepäeva sulle"...

Kell 11 helistas isa (ju ta jõudis sel ajal postimehe lugemiseni)
"Noh, kas ma sain su üles ajada või olid juba ärkvel?"
...

Keskpäeval tuli kõne tütrelt:
"Tere emme! Ega sa ei maganud? Ma ei tahtnud varem helistada, et äkki sa alles magad"

Tundub, et mul on õnnestunud endast luua igimagaja kuvand. Või, tegelikult, pigem mingisugune nahkhiire sarnane - keskööl helistades ei eelda neist keegi kunagi, et ma juba voodisse oleks kadunud.

Igatahes päev on ilus - täitsa minulik. Ehk võiks veidi enam olla tuult ning kuskilt ühe äikese välja võluda, kuid kurta ei saa küll millegi üle - õhus on augustit!

Sürrealistliku iba suust väljaajamine oleks ebaviisakas kuulaja suhtes. Aga kuna realism on nõme ja imeb sajaga, siis oleks vist mõistlikum suud lahti mitte teha? Iba oleks see ju mõlemal juhul. Hea küll, kui irised, siis tee seda lühidalt! Ja lühidalt kõlaks nii: ma olen KÜÜNDIMATU (ja pisut süüdimatu).

natuke bridžist

Kui me kunagi Indrekuga esimesi kordi Kotkasse sattusime, siis ei teadnud meist kumbki bridžist suurt mitte midagi (mitte, et ma täna teaksin). Tema oskas jupi paremini kui mina, kuid väga palju tänaseks elementaarseid asju (nagu ntx. signaliseerimine) jäid meile paarina püüdmatuks tol hetkel. Oli ainult tunne "läks hästi" või "läks sitasti" või "midagi hullu ei juhtunud, midagi head ka mitte". Aga see tunne oli üsna hea indikaator:
1. kui mõlemal "läks hästi", siis tuli 1-2 koht;
2 kui mõlemal "läks sitasti", siis viimane või eelviimane;
3. minul hästi, temal halvasti - kuskil 1/3 juures
4. minul metsa, tal hästi - 2/3 juures (osalenud paaridest).

Uskumatul kombel suutsin ma sel nädalal mängida kotkas nagu mu algajate kursuse omad - ladvalepse taha rohkem kui ühel käel sõrmi (on piinlik, aga mis siis?). Väike statistikahetk:
11/18 jaotusest tuli negatiivse skooriga. Nendest 6 mängisin väljamängijana mina (5/6 alt) ja 5 vastased (kaks neist ei lähe arvesse, sest neis leidsid vastased osavasti üles geimi ja slämmi). Samas seitsmest positiivse skooriga tulemusest 2 mängis Ökul (välja) ja 5s sai vastaseid alt võetus. Täeline "vasaku käe päev"!

Ehk kui algusesse tagasi minna: Kord, kui Ökul kurtis, et tal on alavorm oli tulemuseks -0,86 (jaotuse kohta ühe laua võrdluses) ja nüüd, kui mul oli "ilmselge alavorm" (loe: unustasin mõistuse koju) tuli vastavaks suhtarvuks -2,43.

Noh, nüüd sai kõik negatiivne ära räägitud. Räägiks positiivsetest asjadest ka bridžiga seoses. Tulin täna algajate juurest koju ja sain väga meeliülendava vaatepildi osaliseks: plika võttis õhinaga kotist välja oma loengus saadud pakkumissüsteemi ja pakkumisülesanded ja asus neid lahendama. ;) (muide, edukalt ja üsna kiiresti...) Kui ma kursusega ühele poole saan, siis ehk on mul ka Kotkasse partner alati kaasa võtta (omakasu ei hüüa tulles). Kuigi, tõelised tänusõnad pean vist Laurile saatma, kes oma mullusest kursusest midagi mõnusa kamba moodi suutis vormida (ja see seltskond koos uutega on haaranud ka mu lapse endaga kaasa haaranud).

Sattusin täna väga huvitava situatsiooni peale. Bridž - millegi pärast tahan ma viimasel ajal üha enam sel teemal sõna võtta. Õnneks või kahjuks on internet tuvastanud minu grafomaaniale kalduvuse ning...

Nujah, võtsin lahti bridžifoorumi ja leidsin sealt eest Hendriku postituse (tervet postitust ei kopeeri, vaid ainult kommenteerima paneva lõigu):
Info kohtuniku kohta, samuti see, kas on mängiv või mittemängiv kohtunik võiks olla ka elektroonilisel registreerimisvormil nähtaval.

Üritasin siis kommenteerimiseks sisse logida, kuid selgus, et parool ei klapi, parool ei klapi, (saada siis uus parool) konto pole aktiivne, (tee siis kasutaja) kasutajanimi on kasutusel... Persse! Aa ma siis kommenteerin siin:

Mängiv kohtunik ei ole kohtunik. Sorry, aga kui sa mängid mingit turniiri, siis sa ei eelda, et saaks kohtunikult vastuse: ma ei saa tulla, sest mul on see jagu mängimata, saage ise hakkama. Ja sa ei eelda ka, et ta tuleks ning hiljem ise seda jaotust mängima hakates illegaalset informatsiooni omades stardieelise saaks.


Muide, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kelle võimuses oleks mu konto aktiveerimine, siis võiks ta mu tagasihoidliku soovi edastada. Foorumi lehelt ma sellist infot veel leidnud pole.

Eile oli siis sünnipäev. Algus oli ilus (kesköine äikesetorm on just täpselt midagi minu maitsele). Sel ajal sain ma oma esimese imelise sünnipäevakingituse. Jalutasime Mariega õues tuiskava tuule ja langevate vihmapiiskade käes, taustaks lähenevad välgusähvatused ning maadmööda rulluv mürin. Uurisime päevast tormisaaki ning lobisesime niisama. Ja siis tuli arglik "emme, kui sulle ikka veel meeldiks, et ma bridži mängima hakkan, siis ma vist tahaks..." Jah, Võsu on kõikvõimas - nädal aega hulludega koos paneb igaühe mõtted liikuma.

Nojah, see mõte liigub tal tegelt juba pikemat aega ning kevadel klõpsas ta käsi päris mitmel korral "täiesti kogemata" Bridge Masteri lahti ning lähenedes sellele kui lahedale mõttemängule on umbes esimesed 7-8 lihtsamat mitmel korral uuesti ja uuesti läbi lahendanud. Keegi arvutiguru võiks ka rannaka pakkumise mänguna kokku kirjutada ja siis poleks mul üldse mingit muret, kuidas seletada ja mismoodi huvi mitte tappa. Lihtsalt võtad ette ja katsetad ning külge jääb justkui iseenesest...

Nonii, sellele kõigele järgnes tüng! Nimelt sai Rakveres pikniku pidades mõeldud, et läheks kõik õige esmaspäeval klubisse. Mina pääseks koristamisest ning kui klubis on lisaks Ilale veel kamp noori (ja ma ei pea ju ometi eraldi tõestama hakkama, et 31 on noor), siis tuleks sellest üks vingelt nunnu õhtu. Marie tahtis ka hirmsasti kaasa tulla kiibitsema. Mitte nagu klassikaline nädalasisene sünnipäev, mil ma õhtul üksi kodus internetivalgel siidrit libistan ning kummitan laulu. Hea laul, eks ole! noh, ma jõudsin selle kummitamiseni siis, kui olin keskpäeval paarile potentsiaalsele külalisele öelnud, et lähen kaarte mängima aga hiljem siiski selgus, et see asi jääb nüüd küll ära. Njahh, raske mängida ilma partnerita ning kui Lauri bussist maha jäi ning Maarja teatas, et ta ikka ka koju tagasi läheb - siis oli ka hea seltskonnaga "puuks" (või /piiks/).

Noh, lõpuks saabus siiski ka ootamatuid elupäästjaid, imeilusad lilled vaasi ning uus lauamäng majapidamisse, mis kohe ka katsetatud sai (ja millest ma tegelikult tahtsingi kirjutama hakata). Mäng siis Puerto Rico. Mõeldud vanusele 12+ aga ma isiklikult ütleks, et 9= saab mänguga imeliselt hakkama, oskab leida üsna muhedaid strateegiaid ning kui päris aus olla, siis lüpsis edukalt kõiki teisi kaasmängijaid.

Vaatasin siis riiulis ringi ja mõtlesin, et paneks kirja meie majas enimmängitud mängude tootjapoolsed ning minu nägemuslikud vanuse alampiirid (lähtudes peamiselt majas leiduvast alaealisest isendist):
Puerto Rico 12+ (9+)
Katani Asustajad 10+ (7+)
Carcassonne 8+ (6+, 7+ kui kohe võitma peab)
Elu on selline 8+ (6+)
Pickomino 8+ (5+ ehk kohe, kui tähelepanuvõime natukenegi arenenud on ning liitmine saja piires selgeks saanud)

Ja siis on meil veel Maailma Imed. Tootja poolt märgitud 12+... Noh, ütleme nii, et me täitsa mängime ja huvi ning võimete kohaselt sobiv alates sellest hetkest, kui lapsel on tekkinud mingi arusaam geograafiast (teab juba mõningaid riike ning ei aja segamini riike ja pealinnu). Ehk ütleme nii, et 7+ oli täitsa võrdne minuga (ok, talle eelisena andsin gloobuse kasutamise võimaluse). Samas, kui sul peaks olema mõni geograafiagurudest või mälumänguritest lapsevanemaks, siis võib see mäng olla alla 15 ikka päris nutune. Meile on see pogem koos maailma avastamine.