Nonii, Tartu võistkondlik sai nüüd siis edukalt lõpetatud. Poolfinaali järel tekkis küll tahtmine öelda: on maailmas olemas igasuguseid lambaid ja siis olen veel mina. Oma ausad patserdused tegin ilusasti ära ja natuke veel pealekauba (vähemalt 4 suurt sigadust meenub). Võib-olla see "pealekauba" oligi võti edasiseks. Igatahes Andrese kommentaar, et patserdamised taanduvad pikemas perspektiivis võimetele vastava protsendi peale sai tõestuse koheselt järgnevas pronksimatšis ning neil ei tulnudki oma tiimi nõrgimat liiget lintšima hakata. :P

Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.

Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.

Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.

See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval

----

Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.

Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...

Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.

Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...

Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.

Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?

Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.

---

Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.

Mõni mõte kerib mõttena aastaid, kuid üles kirjutamine on keeruline. Kord pole aega, kord pole sedasorti tuju ning siis jälle on midagi märksa pakilisemat hinges, kuid lugu ise jääb üles kirjutamata. Üks sellistest lugudest on “50 kraadi”. Ma isegi ei mäleta päris täpselt selle sündimise tagamaid, kuid kindlasti käisin ma toona gümnaasiumis. Õieti polegi 50 kraadi kunagi lugu olnud. Pigem on ta sketš teleekraanil - vähemalt sellisena kujutasin ma teda ette. Sõnadesse panemine on keerulisem. Esiteks tuleb selgeks saada kirjeldamine moel, et lugeja ei sureks igavusse. Teisalt meenub mulle see stseen tavaliselt siis, kui ma kolmekümnekraadise pakasega öösel tänavat mõõdan, suundudes koju mõnelt põnevamalt ürituselt. Koju jõudes on aga uni tappev ning käed külmast kanged ja silm slkoholist kõver. No katsu sa siis sedamoodi midagi kirjeldama hakata. Raske, eksole! Kuumal suvepäeval ei kipu aga eriti mõtlema ei käredast külmast ega kangest alkoholist ja nii see lugu veereb, ikka lume ja külma ilmaga minuga koos kõver-sirget teed pidi joomingult koju. Muide, mõtte esmaesitlus minu peas oli kindlasti kaine peaga. Kuid, las see mõte jääb tänagi külmemaid ilmasid ootama. Tuletage teda mulle vaid meelde, kui ma kunagi läbi lumesaju koju kakerdama hakkan.

Täna otsisin hoopis mõtet, mille kunagi (kaine peaga!) üles kirjutasin. Mõtisklus väga pohmas peaga inimesest, kes kogemata usklikega kokku satub. Tolle mõtiskluse saatus on täiesti vastupidine. Ma kirjutasin ta kunagi ning seejärel unustasin. Kord oma järjekordsel otsingutuuril olles, kargas paber mulle iseenesest näppu ning seal ta oli. Pisut jabur ning kohtlane. kuid pohmakale vägagi kohane. Sai teine tookord arvutissegi trükitud, kuid kui ta ka kuskil on, siis on ta vanas masinas ja ma ei viitsi seda praegu tööle panna. Seega, tagasi paberotsingule! Noh, loomulikult ma ei leidnud seda täna. Küll aga leidsin ma hunniku lauseid ja katkeid, mis oma ülbuselt... noh, eks nad räägivad ise endi eest:

“Keskpärasuse pealetung ja igikestva alandlikkuse jäine suudlus...”
“Minu jaoks on sõnadel veidi sügavam tähendus kui pelgalt kokkulepitud silmakirjalikkus.” - sellest lausest ma kirjutan kunagi pikemalt...võibolla...

Õpetasin last: bridž on nagu supaplex - ühest küljest tuleb jälgida, kuidas võimalikult palju magusat ära süüa (häid tihisid saada) ning teisalt hoida silmad lahti kohtade suhtes, kust vastased võiksid pommi kaela veeretada.

Sünnipäev pole enam üldsegi mägede taga. Noh, kui nüüd siiralt aus olla, siis ta läheneb lausa hirmuäratava kiirusega. Alustame siis tähtsamast: tahan läbu. Kuna ma aga külaliste kutsumises olen ilgelt ebapädev, siis kõik, kes tunnevad end kutsutuna võivad laupäeva õhtul kohale vajuda. Nagu tavaliselt. Mõnel aastal on olnud neid rohkem, mõnel teisel olen ka täiesti üksi kodus istunud ja pudeli siidrit ära luristanud. Vaatame, mis sel aastal tulema hakkab.

Jätkates tähtsuselt järgmisega. Maarja sünnipäeval sai arutletud, et nii suure juubeli puhul tuleks koostada kingituste nimekiri. Lähtuvalt oma uuenevast staatusest (loe: töötu tudeng) ning käikvõimalikest kummalistest vajadustest (alustades lapse passist, millest ehk allpool pikemalt räägin, ja lõpetades peldiku torustikuga) tuleb niutsatades piuksatada, et sel aastal ei olegi prioriteet nr.1 raamatud ja raamatupoed vaid kinginimekiri saab olema pisut lakoonilisem.

1. 1100471460
2. 1100471460
3. 1100471460
...

Lapse pass ehk "lugu sellest, kuidas Mairi eile pangas tellerit sõimas"... Nojah, mitte, et tegelikult praegu passi vaja oleks aga... Laps käib mul hullult kaasaegses koolis, milles ka algklassides ei panda enam mitte ühtegi hinnet ega märkust päevikusse vaid kõik käib läbi e-kooli. Loomulikult mulle ei meeldi see süsteem. Nii tillukeste jaoks nagu nad kooli minnes olid on oluline näha oma hinnete seisu jooksvalt, on natuke vaja seda kiitust ning ka idiootsuste eest tulevad märkused võiksid lapse ja päeviku kaudu vanemani jõuda (seitsmeaastastele on sellel isegi mingi moraalne mõju olemas). Süsteema lihtsalt on selline kipakas, et isegi veeradilõpu tunnistusi ei jagata ning sel aastal oli ka aastatunnistus ühepoolse trükiga e-kooli väljaprint (printeris tundus ka tahm otsakorral olevat), millel direktori allkiri all. E-kooli pääsemiseks on teoreetiliselt võimalik, et kool jagab paroole. Meie koolis seda loomulikult ei tehta, sest "kõikidel on ju ometi internetipank olemas".

Nuh, mõtlesin, et ehk on nüüdseks siis aeg nii kaugel, et vahest tõesti teha lapsele pangakonto. Ise ta ka hirmsasti tahtis (kõigil teistel on ja ta saaks siis osaliselt taskuraha sinna peale koguda) ja nii ma siis kondasingi koolikaarti tegemise lehele. Täitsin ära avalduse ja saatsin teele jäädes ise panga vastust ootama. Kirjas ju oli, et paari päeva jooksul teatame ning pärast seda saab kaarti kätte kohalikust pangakontorist ema passi ja lapse sünnitunnistuse alusel.. Kirja ei tulnud ega tulnud. Eile läksin niisama panka, et uurida, mis seis on. Ja mis selgus! Minu avaldus polnud läbi läinud ja kui ka oleks läinud, siis arvet ikka lapsele avada ei saa, sest uute reeglite kohaselt peab lapsele arve avamiseks olema vanema pass, lapse sünnitunnistus JA lapse pass või id-kaart. Ehk selleks, et laps näeks oma tunnikontrollide hindeid ja koduseid ülesandeid, tuleb teha talle pass. Tase, eksole!

Kohutavalt palju õppetunde enne kolmekümneseks saamist. Tänase päeva võib vist kokku võtta kolme märkusega:
1. vanus ei pruugi alati halb asi olla;
2. kui oled laisk, siis püüdle ka seal täiuslikkuse suunas;
3. jumal kaitseb joodikuid ja idioote - vähemalt olen ma kaitstud!

Millest siis selline kogemus? Mäletate, kui ma nüüd teist korda aasta jooksul töötuks jäin, sai minu sees küpseks veendumus, et kui on antud aeg, siis tuleb seda kasutada sihtotstarbeliselt (see on peaaegu sama hea sõna kui "installeerima" - sobib igas olukorras ja põhimõtteliselt igasse teksti). Ehk siis: viin ülikooli uuesti paberid sisse, teen oma pooliku hariduse korda.

Kuigi ma suhteliselt muretult teatesin: anti aeg, küll leiab ka raha. Peab leidma! Eks ma ikka paanitsesin sisimas piisavalt. Kaalud ühes käes oma töötukassa rahasid ja teises käes kõiki võimalusi ning ikka haigutab tühjus. Vaiksed ideed ja võimalused siiski olid ning kui "väga tahta", siis saab kõike (järjekordne õppetund minevikust).

Ja siis täna pabereid sisse viies selgus üllatav asjaolu: esimest korda astusin ülikooli 12 aastat tagasi (4+2 süsteem) ja teist korda 9 aastat tagasi (üleminekuga 3+2 süsteemile). Mõlemast neist möödub selleks sügiseks "kolmekordne nominaalaeg" ning ma olen vastuvõetud RIIGIEELARVELISELE kohale.

Nüüd ei jää muud üle, kui see asi ka lõpetada ilusasti.

Üks õppetund, mis leidis veel enne "kolmekümne" kukkumist tee minuni: käitu saatusega nagu lapsega - usalda aga kontrolli. On raske usaldada midagi nii tundmatud ja veelgi raskem on kontrollida kõike toimuvat. Vahel tahaks käed üles tõsta ja loobuda. Vahel tahaks karjuda ja vastu võidelda. Juba jõuad hakata muretsema, kindlustada tagalat ja siis... siis ongi olemas vastus, mis viib edasi lahenduseni.

Jah, ma tean, et ma peaksin olema maailma kõige õnnelikum inimene. Eks ma mingil moel vist olen ka. On lausa uskumatu, mil moel see va saatus mängib enesest nõrgematega ja ometi on ta ikka ja alati saatnud lahenduse just sel hetkel, kui rada näib lõppevat.

Hoolimata inetust sügisest olin ma täis lootust ja ootust talve suhtes, mil ma ei bloginud. Ma ei teagi, miks ma sel talvel siia ei kirjutanud - ju polnud lihtsalt vajadust. Sai elatud ja hingatud, kirjutatud kõike muud ja oma eraklikkuses (jaanuarist maini olid ainsad sõbralikumad üritused Kotka-õhtud ja Kotkasse sattusin ma täpselt ühe korra jaanuaris, mil kaarte ikka ei mängitud) siiski suheldud muhedate pubekatega.

Kõikvõimalikel kordadel, mil ma eratundidega tegelenud olen, olen saanud enesele eranditult lahedad õpilased. Ma pole kunagi näinud (eraõpetajate õudusunenägu) last, kelle ema sooviks, et laps õpib ja laps vahiks ise igavledes aknast välja. Ja ma pole kunagi näinud ühtegi "lolli" last. Sita iseloomuga inimesed hoiavad minust nii ehk naa kilomeetrite kaugusele, seega ka seda jama pole ette tulnud. See, mida ma siis näinud olen, on liiga pikk tekst ega läheks ka selle postituse algse ideega vähimalgi määral kokku, seega jätan ära.

Hoolimata oma hämmingust vajaduste ja aegade üle, on mul hea meel, et see blogi olemas on. Siin on üksjagu mind ja veelgi suurem jagu paska (arvatavasti on osake minustki paska aga selle idee arendustest ma hoidun eneseuhkuse kaalutlustel). Ka pask on millekski vajalik... võib-olla...

Ja siis ma olin seal kodus... Üksi ja lapsega. Kasvatasin teda, nautisin pimedat talve ja esimest korda viimaste aastate jooksul ei tundnud pea grammigi üksildust. Oli rahu. Ja unistused. Kevadel keerutasin kokku oma esimese veidigi komplekteerituma versiooni kogust, mis kunagi ehk ilmavalgust näeb. Pärast nädalast mässamist saatsin järjestatud kummituse sõbrale lugemiseks (esimene arvamus olgu aus aga leebe :P ) ning kümme minutit hiljem helises telefon, millega kutsuti töövestlusele. Ajastus oli võimas.

Praegu on kitsas aeg. Töö on, palk tuleb juunis. Rahad on suhkeliselt viimse sendini loetud ja ikka veel tubli nädalane auk vahel. Ja siis sain ma üleeile kokku vana sõbraga, kellele meenus, et ta on mulle sajaka võlgu. Maksis ära ning tänu sellele oli meil mingigi minimaalne kogus raha olemas, et minna lapse klassiekskursioonile vastu (vaba raha teemal: eks homme vaatame, mis tollest päevast saab; täna elame!) Pika päeva lõpetuseks ujus välja üks õpilastest, kellel veel tasemetöö olemata. Ja homne ja ülehomne ja üle-üle... said uuesti näo (olin jõudnud juba isale mainida, et kardetavasti vajan vahepeal pisikest abi)...

Iga kord kui mõni selline kummituslik lahendus saabub (vahet pole, mis teemale) tahaks esmalt küsida: miks ma üldse muretsesin? Ja ometi kipuvad lahendused tulema hetk pärast seda, kui ma olen end juba sisse rääkinud (markantseim juhus: päev enne hinnete väljapanemist küsis ema "ega sul kahte tunnistusele tulemas ole" ja mina vastasin "kunstiajalugu" (seal oli kaks kahte ja kaks tegemata tööd ning värelvastamisi enam ei toimunud) ning hommikul esimese tunni ajal kutsus kunstiõps mind tunnist välja teatega "kui nüüd ja kohe arvestuse teed ja hakkama saad, on korras"... khmm, selle ma tegin viie peale, sest suuremahuline töö hõlmas ülevaateküsimusi mitte nurgatagust norimist...). Äkki ma olen lihtsalt kannatamatu?

Pisiksesed totakad juhused on kummastavalt lummavad.

Uudiseid? No teeks lakooniliselt: eelmine postitus on vananenud info.