"K" nagu kaasaegne kunst.
Mul oli siin üks printer. Kuna tema sünniaasta on 1996 (vanemate esimese arvuti viimane töötav jupp), siis arvestatavalt on tegemist väärikas eas kergelt seniilse vanaprouaga, kellega tuleb osata ümber käia. Lisaks kõigele muule on tal ka tugev identiteedikriis (täna leidis, et ta on palju parema meelega LaserJet kui Okipage).
Asjaolude kokkusattumise tõttu läks see krapsakas vanadaam mu venna hoole alla. Mul polnud kahjuks anda talle sobiva kujuga ühendust arvuti taga ning ta tundis end pisut hüljatuna. Kujutage ise ette, et teile sajab ootamatult kaela nii pretensioonikas hoolealune! Ikka tuleb ette segadusi. Mina tema pikaajalise hooldajana läksin siis täna hommikul vennale appi järjekordse vana daami kapriisi rahuldamiseks. Selguski tüütu pisiasi, et ta üritas olla LaserJet aga arvuti (vana loll) ei teadnud ning selle fakti peale nördinuna printis printer ainult (ja siinkohal palun tähelepanu) mängukaartide sümboleid ning numbreid! Lubasime siis daamil olla päevakese LaserJet (see läheb tal arvatavasti mingi hetk taas üle) aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Seoses tema kõrge eaga on tekkinud veel probleeme: pisike lonkamine (võtab lehed viltu sisse), põiepidamatus (viskab tahma, kui tahab)... Nu vat. Jõudsime siis kohani, et lehed kõik hallid, kui printerist tulevad. Rääkisin vennasele, mida ma sellisel juhul teen. Natuke puhastasime seest ning lasime läbi joosta puhastel valgetel paberitel. Puhtad valged paberid läksid printerisse sisse ning kangastelgedel kootud vaiba must-valged imitatsioonid tulid välja. Peened valged pikitriibud ning tume-tumedas peenikesed ristitriibud vaheldumas heledamate, pooltumedate ning taas heledamatega - paberile kirjutatud muster. Mingi hetk mulle tundus, et ehk see printer ei tahagi enam täitsa valget lehte printida (läks lolliks või nii) ning kirjutasin lehe nurka suvalise tähe - "K". Ja ta printis... vaipu... mille nurgas ilutses "K". Ja need vaibad on ilusad, huvitavad, must-valged... ja need meeldisid nii mulle kui Mariele.
Sunday, April 19, 2009
Wednesday, April 15, 2009
Sattusine eile üritusele nimega: Poetry Slam. Kurat! Mõnus oli ju! Ma ei ole kunagi niimoodi avalikult enese luuletusi lugenud ja ma kartsin... Oi, kuidas ma kartsin... Paber käes värisesemas, jalg pehme all (õnneks on tossuga kindel astuda), astusin lavale ja... Ja see oli minu oma. Nii täielikult minu kui võimalik. Lava oli minu ja saal oli minu ning inimesed saalis olid omad...
Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...
Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.
Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...
Ehh... kevad...
Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...
Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.
Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...
Ehh... kevad...
Monday, April 6, 2009
Saturday, February 7, 2009
Hmm, päris palju huvitavaid ja vähem huvitavaid asju on juhtunud. Jah, ma olen endiselt töötu. Jah, ma ei põe selle üle liiga palju.
Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.
Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.
Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)
Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.
Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.
Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)
Friday, January 23, 2009
Lastest ja koolist võiks vist lõputult kirjutada. Kuni koolini on nad sinu lapsed. Koolis saavad nad ootamatult inimesteks, keda ümbritsevad haiged reeglid koos kohati totakate inimeste ja kindlasti haige propagandaga (ma igaks juhuks ei hakka hetkel lahkama "kooli maine" ja ego küsimusi, sest sellisel juhul läheks ma juba liiga endast välja).
Kogu meedia räägib pidevalt, kuidas lapsevanemad ei hooli oma lastest ning probleemid algavad sealt, kus kool küll tahab lapsevanemaga dialoogi aga lapsevanemad ajavad sõrad vastu. Enamik neid, kel oma lastega seoses on olnud kokkupuuted kooliga, millegi pärast irvitavad hüsteeriliselt selle väite peale. Valdavalt seab kool reeglid, mille alusel suheldakse ning üldjuhul need ei kattu pea üheski punktis tavalise tööinimese argirutiiniga.
Mis peaks sinu meelest olema kunstiõpetuse eesmärk algklassides? Minu ülimalt naiivne ja lapsik lähenemine sellele küsimusele andis vastuseks: loovuse arendamine, enesetunde ja mitteverbaalse eneseväljendusoskuse parandamine ning sellele lisaks ka käelisele osavusele, vaatlemisoskusele ja tehnikale. Peamine peaks olema siiski idee arendus loovalt, mõtlemisvõime ning alles sinna järgi tehniline teostus... Ideaalis peaks olema tegemist tunniga, mil mitte ükski laps ei tunne end halvasti ning lausekatked stiilis "ma ei oska joonistada" peaksid lapse ellu saabuma alles millalgi hiljem (ja soovitavalt - mitte kunagi).
Jõudes nüüd ringiga tagasi selle juurde, kuidas kodu ei taha kooliga koostööd teha. Sügisel, kui mu tütar teatas, et ta ei oska joonistada, uurisin kunstiõpetuse õpetajalt, milles asi. Tagasisideks sain, et plika vahib aknast välja ega alusta koheselt tööga ning siis jääb ajahätta. Uurisin tasahilju ja viisakalt, et kas siis on ehk ajad, mil aeglasemad (ja kõik, kes te mu tütart tunnete, teate pagana hästi, et ta on kõike muud aga mitte aeglane ega hajameelne) saavad oma töid lõpetada, kuid selles küsimuses oli vaikus - teine klass peab suutma alustada joonistamist kohe (mõtlemine ja loovus on ebaolulised) ning lõpetama paberi (A3) katmise värviga 45 minuti jooksul. Puhisesin omaette teema idiootsuse pihta. Ma ei mõista situatsiooni, kus mõtlematu plönn on hinnatum läbimõeldud konteptsioonist (Marie tööd on alati kerge kiiksuga teema suhtes). Ma ei suuda aru saada, miks peab lapse loovuse pressima nii kitsastesse piiridesse. No olgu tund aega pildile aga olgu siis ka aeg, mil lapsed saavad oma pilte lõpetada nii, et teema üle mõtisklemine, seostatud mõtete tulv ning korra ja visiooni tekitamine ajus poleks karistatav halva hindega. Kuid noh, kord on kord...
Me oleme meeletult joonistanud ja maalinud kodus sellest ajast saati. Olen Mariele vihjanud, millistest hetkedest võiks õpetajale "aknast välja vahtimise" mulje jääda (mina tean, mis pidi ta mõte jookseb aga õpetaja ei pruugi...).
Terve veerandi oli elu peaaegu lill. Ühe pildi taga oli isegi kahesõnaline märge, miks pildi hinne neli oli (kuigi see peaks olema iga üksiku pildi juures). Ja siis, jaanuari algul tuli ta ühe pildiga koju: emme, ütle, kas see pilt on kole? Mis ma valesti tegin, et see 4 oli? Tegemist oli pildiga, mille tegemist ta ise fännas. Muidugi olin ma parasjagu mökk-mökk. Pildi taga kommentaar puudus ning e-kool andis lakooniliselt teemanimetuse ning hinde...
Neljapäeval saabus koolist tüdtuk, kes tõsiselt säras ja õitses. Rääkis, et tal läks joonistamises jube hästi. Neil oli suusatamise teema ning ta üritas teha Laululava juures oleva "sisemise ringi" ning enda sinna peale suusatama ja veel ühe suusaklubi dressides poisi... Ta kirjeldas oma pilti tubli tunni ning sellise õhina ja innuga, et sa tead: see pilt on hingega tehtud (kuigi ma pilti ennast pole näinud). Ja ta rääkis, et paljud klassist olid arvanud, et tema pilt on kõige ilusam... Oma jutu lõpetas kerge õhkamisega: emme, ma vist ikkagi oskan joonistada natuke...
Täna e-kooli vaadates ilutses seal lakooniliselt: suusatajad - õlipastell; 4
Minul ei ole südant talle seda hinnet teatavaks teha. Kui õpetajapoolne kommentaar tavapäraselt lakooniliseks jääb, siis on peagi näha argliku tõusu asemel valusat kukkumist. Ma lihtsalt ei mõista miks peab lapsed nii noorelt joonistamise juurest eemale peletama...
Kogu meedia räägib pidevalt, kuidas lapsevanemad ei hooli oma lastest ning probleemid algavad sealt, kus kool küll tahab lapsevanemaga dialoogi aga lapsevanemad ajavad sõrad vastu. Enamik neid, kel oma lastega seoses on olnud kokkupuuted kooliga, millegi pärast irvitavad hüsteeriliselt selle väite peale. Valdavalt seab kool reeglid, mille alusel suheldakse ning üldjuhul need ei kattu pea üheski punktis tavalise tööinimese argirutiiniga.
Mis peaks sinu meelest olema kunstiõpetuse eesmärk algklassides? Minu ülimalt naiivne ja lapsik lähenemine sellele küsimusele andis vastuseks: loovuse arendamine, enesetunde ja mitteverbaalse eneseväljendusoskuse parandamine ning sellele lisaks ka käelisele osavusele, vaatlemisoskusele ja tehnikale. Peamine peaks olema siiski idee arendus loovalt, mõtlemisvõime ning alles sinna järgi tehniline teostus... Ideaalis peaks olema tegemist tunniga, mil mitte ükski laps ei tunne end halvasti ning lausekatked stiilis "ma ei oska joonistada" peaksid lapse ellu saabuma alles millalgi hiljem (ja soovitavalt - mitte kunagi).
Jõudes nüüd ringiga tagasi selle juurde, kuidas kodu ei taha kooliga koostööd teha. Sügisel, kui mu tütar teatas, et ta ei oska joonistada, uurisin kunstiõpetuse õpetajalt, milles asi. Tagasisideks sain, et plika vahib aknast välja ega alusta koheselt tööga ning siis jääb ajahätta. Uurisin tasahilju ja viisakalt, et kas siis on ehk ajad, mil aeglasemad (ja kõik, kes te mu tütart tunnete, teate pagana hästi, et ta on kõike muud aga mitte aeglane ega hajameelne) saavad oma töid lõpetada, kuid selles küsimuses oli vaikus - teine klass peab suutma alustada joonistamist kohe (mõtlemine ja loovus on ebaolulised) ning lõpetama paberi (A3) katmise värviga 45 minuti jooksul. Puhisesin omaette teema idiootsuse pihta. Ma ei mõista situatsiooni, kus mõtlematu plönn on hinnatum läbimõeldud konteptsioonist (Marie tööd on alati kerge kiiksuga teema suhtes). Ma ei suuda aru saada, miks peab lapse loovuse pressima nii kitsastesse piiridesse. No olgu tund aega pildile aga olgu siis ka aeg, mil lapsed saavad oma pilte lõpetada nii, et teema üle mõtisklemine, seostatud mõtete tulv ning korra ja visiooni tekitamine ajus poleks karistatav halva hindega. Kuid noh, kord on kord...
Me oleme meeletult joonistanud ja maalinud kodus sellest ajast saati. Olen Mariele vihjanud, millistest hetkedest võiks õpetajale "aknast välja vahtimise" mulje jääda (mina tean, mis pidi ta mõte jookseb aga õpetaja ei pruugi...).
Terve veerandi oli elu peaaegu lill. Ühe pildi taga oli isegi kahesõnaline märge, miks pildi hinne neli oli (kuigi see peaks olema iga üksiku pildi juures). Ja siis, jaanuari algul tuli ta ühe pildiga koju: emme, ütle, kas see pilt on kole? Mis ma valesti tegin, et see 4 oli? Tegemist oli pildiga, mille tegemist ta ise fännas. Muidugi olin ma parasjagu mökk-mökk. Pildi taga kommentaar puudus ning e-kool andis lakooniliselt teemanimetuse ning hinde...
Neljapäeval saabus koolist tüdtuk, kes tõsiselt säras ja õitses. Rääkis, et tal läks joonistamises jube hästi. Neil oli suusatamise teema ning ta üritas teha Laululava juures oleva "sisemise ringi" ning enda sinna peale suusatama ja veel ühe suusaklubi dressides poisi... Ta kirjeldas oma pilti tubli tunni ning sellise õhina ja innuga, et sa tead: see pilt on hingega tehtud (kuigi ma pilti ennast pole näinud). Ja ta rääkis, et paljud klassist olid arvanud, et tema pilt on kõige ilusam... Oma jutu lõpetas kerge õhkamisega: emme, ma vist ikkagi oskan joonistada natuke...
Täna e-kooli vaadates ilutses seal lakooniliselt: suusatajad - õlipastell; 4
Minul ei ole südant talle seda hinnet teatavaks teha. Kui õpetajapoolne kommentaar tavapäraselt lakooniliseks jääb, siis on peagi näha argliku tõusu asemel valusat kukkumist. Ma lihtsalt ei mõista miks peab lapsed nii noorelt joonistamise juurest eemale peletama...
Wednesday, December 31, 2008
EIle pärastlõunal läks mul kaabel sassi... Tuleb ukse taha noormees, laseb uksekella. Mina ülevalt sisetelefoni:
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.
Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.
Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.
Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.
Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.
Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.
Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?
Tuesday, December 16, 2008
Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.
Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...
Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.
Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.
Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...
Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.
Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.
Subscribe to:
Posts (Atom)