Ma olen nähtamatu!? Ma ei teagi, kas seda tuleks komplimendina võtta - nii pisike, et jääb kahe silma vahele - või solvanguga - täiesti tähtsusetu olevus. Isiklikult eelistaksin muidugi seda komplimendi versiooni (kuigi mu kaal jäärapäiselt inetut numbrit näitab).

Sügisel klubisse tulles jooksis üks kahemeetrine noormees (kellega ma täna muide kontorit jagan) minust konkreetselt üle. No teisiti ei saa kirjeldada hetke, mil ta oma kolmemeetriste sammudega Kompanii tänavast välja tormas nii, et ma järgmisel hetkel käpuli lendasin. Tema jätkas sealjuures samas sihis liikumist, hetkeks lühenes küll samm kahe meetri peale aga tõesti - vaid hetkeks.

Täna, sealsamas Kompanii tänaval suitsu tehes jäin hetkeks jälgima Raekoja platsi. Raamatukogu poolt tuli väga raamatu tagakaande süvenenud noormes ja sõitis sisse. Sajaga! Hüppasin pool meetrit edasi, endal hing kinni. Muud vast polekski midagi, kuid ta valis tulemiseks sellise nurga, et mu niigi õrnake parem põlv hakkas valutama. Ja ma veel plaanisin täna mingi korralikuma trenni teha. Tou!

Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, et konsumi lihaletis olen ma alati nähtamatu. Lähed leti juurde, seisad seal nõudliku näoga, tädid ajavad juttu, sätivad kaupa välja. Siis tuleb keegi teine - tädid lõpetavad vestluse ja teenindavad teda. Mis te arvate, mis siis saab, kui see teine oma kauba kätte saab? Loomulikult jätkub müüjataride jutuajamine.

Nähtamatu. Te ei näe mind. Te ainult kujutate endile ette, et te mind näete. Mind pole tegelikult siin...

Hobidest ühe, teise ja kolmanda nurga alt.

Kolm lahedat teemat viimase kuu jooksul. Detsembri keskel, segapaaride ajal, tuli Rib väja laheda teooriaga:
1. kui tema võistleb, siis on tähtis osavõtt
2. kui mina võistlen, siis on tähtis medal
3. Lauri strateegia: tähtis pole võit, vaid auhinnaraha - ei kõlba kassi saba allagi.

Esmaspäeval, oma medaliga koju jõudes, esmalt näitasin seda loomulikult Mariele ja oma vennale (kes Ribbi hoidis sel õhtul) ning hakkasin siis seda poetama sahtlisse. Ikka sinna samasse patsimummude sahtlisse, kus teine medal juba ees oli - tundus loogiline mõte. Siis tegid mu vend ja laps mulle veenvalt selgeks, et ma olen ikka täiesti napakas ja idioot ja mida kõike veel, kui ma medalid sahtlisse panen.

Haarasin siis sahtlist klambri, nügisin selle riiulilaudade vahele ning riputasin oma medalid teleka kõrvale, suhteliselt aukohale.

Hea küll, aitab minust, räägime Ribbist. Selle aasta algusest on tibil hoopis teine minek trenni. Tohutu vaimustus on tagasi, tegelikult küll järgmisel ringil ning uute tugevate veendumustega.

Ma kuulsin terve eelmise aasta, et tema tahab minna suusatrenni ning temast saab suusataja. Just nimelt, teist elukutsevalikut polnudki! Sügisel aga trenn natuke ehmatas teda - ta on kõige tillum (vanuse, mitte pikkuse poolest). Paar poissi on ka esimesest klassist aga teised tüdrukud olid neljanda klassi lapsed ja neil tulid kõik harjutused nii palju paremini välja, et pisike Rib tegi natuke nägu: ma ei viitsi täna minna, täna on kepikõnni kord. Eks ma siis natuke proovisin motiveerida, kuid ise mõtlesin, et kui ikka vastumeelseks läheb, siis ei sunni ka.

Aga nüüd! Nüüd on mul jälle pliks, kes trennist tulles täie vaimustusega räägib, mida ja kuidas nad tegid. Ootamatult on kõik hea - suusatamine on hea, kõik keppidega ja keppideta variatsioonid ning harjutused; jooksmine on hea; topispall on talle koguaeg meeldinud... Õhtul paned last magama ning veel siiski on õnnis naeratus suul ning jutt, mida nad tegid ning mismoodi ta suutis maha kukkuda (esmaspäeval õnnestus tal suusasaabastest (!) välja kukkuda).

Eile sai ta siis lõpuks ometi endale oma isiklikud, korralikud, suusasaapad. Ohh, ma pole uhkemat ja õnnelikumat inimest näinud (ok, mina 2006 lõpp segapaaride tulemusi vaadates). Magama minnes lunis ühe suusasaapa enda tuppa, et saaks seda imeilusat saabast veel enne uinumist. Öösel, seinalampi kustutama minnes, avanes minu ees vaatepilt: unes naeratav laps ja tema kõrval padjal - suusasaabas. Maailma parim kaisuloom sel õhtul.

...Ja siis ma vaatasin esmaspäeva õhtul oma kahte medalit riiuli küljes rippumas - kogu sümmeetria on nihkes. Palju uhkem ja ilusam oleks, kui teisele poole telekat, ühe klambri otsa, tuleksid rippuma Ribbi medalid. Vat siis oleks uhke! Ja näitaks külla tulnutele näilise hooletusega, et ahh, ühel pool ripuvad minu, teisel Marie medalid. Ja Marie teeks seda sama, siira ning peitmata uhkusega.

Kolmas teema meie majas. Koristasin esimesel jaanuaril lauamängude ja puzzlede riiulit. Meil on 20 lauamängu karpi (neist 2 karpi on kuue erineva mänguga), 20 puzzlet (5000, 4*1000, 3*500, 150, 2*100,...) ja 3 puzzleraamatut. Kui algul oli mängudele ja puzzledele ette nähtud 2 riiulit, siis tänaseks on 2 + 2 riiulit juba täis ning hetkel on ootelistis 4 lauamängu (peab vist viiendat riiulit tühjendama hakkama).

Juba kuid lõppevad õhtud meie majas lauamängu või paariga. Vahel ka puzzlega (kuni 500 tükki saab ühe õhtuga kokku). Oh, kuidas mulle meeldib see iga, mil veel mängitakse aga mängud muutuvad juba selliseks, et endalgi on huvitav kaasa teha! Marie sõbrantse vaadates, siis pea mitte keegi pole neist veel jõudnud sellesse lauamängude ikka. Oskamatus kaotada tekitab hirmu alustamise ees ja nii nad parem tunnistavad mängu igavaks ja loobuvad. Agaa kui mängimine on piisavalt huvitav mõlemale, siis äkki ei lähegi see iga nii kiirelt mööda?

Ah, et kes siin majas elavad? Ühed pisikesed mängu- ja võiduhimulised tüdrukud, kes vabadel lumelistel hetkedel suuskadega võssa kaovad. Ja nii ongi hea.

Hakkasin siis ka korralikuks linnaisaks. Mida rahvas tahab? Tsirkust ja leiba! Leiba harigu ise oma põldudelt aga tsirkusega saan abiks olla. Hakkan oma linna uudistesse lisama tsitaate raamatutest. Esimene tsitaat siis kohe minu lugemispäeviku esimeselt leheküljelt. Vaadake ja imestage, mis krdi raamat oli nii haigete lausetega, et sundis mind pastakat haarama ja lauseid välja kirjutama.

(Link minu linna siis eelmises postituses olemas.)

Ja ma hakkangi sinna nüüd järjekindlalt linke lisama. Alati võivad kõik kribada ka õigeid vastuseid sinna.

reklaam...

Tegin endale linna (ära veel torgi, loe jutt lõpuni ja siis otsusta): http://persekellad.myminicity.com/ Noh, ega ta veel nii väga linnamõõtmeid välja anna (külake kuue majaga aga elektripostid on juba olemas :P)

Noh, nalja peab ju ka saama ja miks siis mitte oma pisi-pisikest külakest vaikselt arendada. Ah,et kuidas ta kasvab? Iga klikk, mis vajutatakse, toob ühe elaniku juurde... 1 klikk per päev ja per inimene (arvuti) Tööl vaatan, kodus vatan, krt seda teab, äkki keegi vaatab veel vahepeal (ehk miskine 2,midagi klikki päevas).

Aga tegelikult hakkas mind hirmsasti huvitama, et kui suur peab olema minu küla, et seal saaks juba tööstust ja transporti arendada. Praegu, kuuega veel ei anna. kui ma kunagi (kardetavasti märtsis) selleni jõuan, siis ma olen jälle ühe idiootse, ajuvaba ja täiesti mõttetu teadmise võrra rikkam.

Nüüd võid klikata :D ja kolida minu väga perses linna või klikkamata jätta ja vaadata, kaua mul jagub kannatust või itsitada, et niikuinii unustab varsti ära... :P

Midagi nii haiget ja tobedat annab välja mõelda aga mis siis... :P

Pisike vestlus isaga viis mu täna mõttele, et eesti keel on ikka kohati masendavalt poliitiline keel. Miks kirjutatakse Soome kelk suurtähega aga rootsi kardinad väiksega? Et soomlasi meelitada ja rootslaste käest mitte peksa saada?

Vene rulett on siis ka veel teemas - ära torgi karu, katsu ellu jääda. :D

Edit: ja juba ma saingi loengu teemal, miks ikkagi kirjutatakse nii ja mitte teisiti ("kuid miks roottsi kardin ja mitte Rootsi kardin? kohanimelise täiendiga yhendites kirjuatatkse kohanimi suure algustähega va..."). Hoiatan siis siinkohal kõiki tuttavaid filolooge, kes siia eksida võivad: ma tean küll reegleid aga kas neist peab siis alati ka kinni pidama? Laske nüüd kahel reaalikul rahulikult keelt väänata!

Mina kasvasin üles koos sellise käänamisharjutusega: (taaskord kiusas mind sellega isa, nüüd me lihtsalt nokime vastastikku teneteise kallal). Eesti keele reeglid ei vasta ju kuidagi loogikale! No katsu ise edasi käänata ja kasuta selleks esimesi näiteid tee paar süllogismi ja tulebki vastus:

süsi - söe - sütt
susi - soe - sutt
siga - sea - ...

Mingi hullumeelsustega tegelemise hooaeg on jälle käsil. Kõik algas töö vahetamisest. Tekkis jälle see tunne, et hüppasin kolm sammu edasi isikliku sotsiaalse olemise poole pealt. Või samas - krt seda teab, töö vahetus sai ka nähtavasti teoks tänu mingile seletamatule enesehinnangu ja -väärtustamise tõusule. Ausõna, mina pole midagi selle heaks teinud, et end siin maailmas kuidagi targema või osavamana tunda - aga ma tunnen.

Edasi hakkasid juhtuma kummalised asjad. Läksid pulgad mingu trumm ka! Kõlab nagu hea moto, kui seda teha laia naeratusega ja liigse hasardita. Nii ta hakkas tulema. Siiamaani on laeks muidugi Tartu Maratonile regamine. No tule taevas appi (tsiteerides klassikuid siis)! Mida teen mina maratonil?

Lõõpimisi on plaan selline, et võtame õega kaasa kohvitermose ja pisikese konjaki ning sigaretid ja naudime loodust koos improviseeritud piknikega. Ökul arvas, et suusad võivad muutuda segavaks teguriks pärast mõningast konjaki tarbimist. Reaalsus? Trenni ma hetkel veel ei tee igatahes. No ok, kõnnin veidi iga päev ja natuke veel nipet-näpet aga ntx mind jooksma saada on üsna lootusetu ettevõtmine. Seisan aknal, mõtlen, et ilm on vastik ja ootan soojas toas olles lund. Kogun pekki, et rajal ikka külm ei hakkaks. :P Ja siis mingil hetkel kerkib õhku küsimus, et appi(!), nii ma ei tee isegi oma õeraasule ära (uskuge, seesama võidujanuline paanika haarab tedagi). Ja tulemus? Krt seda teab, kuid kardetavasti jään mina ikkagi alla (ta on kuratlikult sihikindel inimene, kui tahab - no täielik vastand mulle).

Ja sellel korral ei viita mu hullumeelsuse hoog küll vähimalgi määral armumisele. Kui siis armumisele endasse. Ma lihtsalt hoomasin mingil hetkel, et päris täiskasvanuks ei saa ma vist kunagi ja nii ongi hea! Sel moel on mul alati vabad käed tegeleda sellega, millega tahan ja mitte keegi ei saa mulle öelda, et juuste roheliseks värvimine on ikka teismelistele ja minu eas enam äkki ei peaks. ;) (vihje: ma ju lubasin osaliselt blondeerida... aga kui juba siis juba... otsin praegu salongi, kus saaks lisaks blondeerimisele, selle heleda osa sügavroheliseks värvida... tumedatele ei hakka ju roheline peale :S)


Mis edasi? Mis ma nüüd järgmisena oma hullumeelsuste plaani võtan? Tjahh, ja ongi selline seis, et mingi suvaline "ok, teen ära" tuleb üle huulte nii pagana lihtsalt ka sellistes kohtades, kus ma tavaliselt ikka päris pikalt kudema jään. Muidugi kripeldab veel mingi ports selliseid teemasid hingel, mida nagu tahaks aga samas... Ja oi, kuidas kripeldab! Aga las nad siis kiusavad mind. Ühel hetkel (kas nüüd lähiajal või järgmisel hullumeelsuse ringil - need kipuvad mind tabama hilissügisel, talve algul) muutuvad nad põletavaks ja siis ma lammutan edasi ka nende teiste teemadega. Praegu veel tagumik ei põle aga natuke kurb oleks vist juba ikka...

Millal ma viimati kobisesin teemal, et ma olen nii üksi, nii üksi, nii üksi? Hmm, see oli vist päris mitu kuud tagasi. Aga esmalt tuleb mul hakata kobisema sellest nurgast: ma olen nii idioot, idioot, idioot...

Või, kuidas peaks selgitama asjaolu: istud lauas, mäng on jõudnud sinna viimaste tihide suunas (no mingi 3-4 kaarti veel). Kõik on teada. Ma olen suutnud teadlikult läbi mõelda, mis lehed kellelgi on, mäletan mõttekäiku teemal, mis võiks tegijaks saada ja millest mul tolku pole, mida hoiab partner kiivalt ja... ja siis, täiesti lambist viskab beib minema VALE kaarti! Väljamängijana suudan samamoodi kaotada pea - sul on neli varianti, kuidas igal juhul ja kindlalt leping täis võtta ja siis tuleb lauda midagi väga naiselikku - see ainuke kaart, minu peost, millega leping taha käia (kusjuures hetk varem ja hetk hiljem olen täiesti teadlik, et nii need asjad nüüd küll ei käi). Seda väljamängi pointi ma õnneks eile nii ehedalt ei suutnudki teha (kaitse oma küll).

Kas ma saan kunagi lahti ka oma lambi kinni kiilumistest? Ma ei räägi ju paegu sellest, et ma mõnda asja (ok, väga paljusid) ei oska veel. Lehe lugemine on ikkagi ja endiselt väga hale teema (kogu info on olemas, salvestatud erinevatesse tabelitesse - sinna peaks ka mingid õiged SQL-päringud juurde kirjutama, siis hakkab vaikselt looma) - ja siis, kui see mul vahel õnnestub, siis tuleb ka mingi protsent jaotustest kinni kiiluda!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulud tulevad! Ja nad raisad tulevad hoolimata sellest, et ma kogu seda tilu-lilu võimsalt ignoreerida olen üritanud. No ei ole seda jõuluinimest minus. Mis ma siis tegema peaksin? Parimad jõulud? Kunagi, kümmekond aastat tagasi, pärast ametliku osa lõppemist (kurguni täis söömine ja kingiralli) läksime õega tema juurde. Istusime pisikesse kööki, nööpisime õlled lahti, kimusime suitsu ja tagusime turakat - selline tõeliselt positiivne džingl-bellsi ignoreerimine.

Kes mu sel aastal lapsendada tahaks? No kaarte võiks ju vähemasti mängida? 27,28,29 ja äkki isegi 30 dets. Iga päev? No vähemalt ühel õhtulgi neist (teistel istun siis kontoris poole ööni)? Aga lauamänge? Help! Välja pakkuda loll, depressiivne, suitsetav, joov ja muidu endast heal arvamusel olev beib. Ah jaa, pankrot on ka kallal.

Pankrotiga seaoses (pigem hajameelsusega aga kokkuhoiu idee oli ka mõttesse kätketud) meenus: mõtlesin eile hilisõhtul, et teen endale suure pajatäie tatart aedviljade ja hakklihaga (saab nädalalõpuni jupp haaval tööle kaasa vedada). Panin siis need köögiviljad keema (korra hetkeks ka unustasin nad keema) ja siis ! tuvastasin, et tatar on viimasel korral otsa saanud. Kartuleid meil ei olnud kodus aga natuke riisi jäi ju üle... Nojah, selle keetsin päev varem Mariele. Noh pole hullu köögivili hakklihaga kõlab tegelikult päris hästi!

Eksole, ma olen ilus, tark ja osav! :D Mina küll arvan nii. Ja viisakas olen ka, alati: kena päeva teile! (teeb kniksu ja vasakule ära...)