Viimastel aegadel on mul jalgu alt tõmmatud hullult lahedate lauamängudega. Esimesena tuli Katani Asustajad. (Mairil hammas verel, jummala lahe ja mingi hetk tahaks neid lisasid ka ikka vaadata).

Plika sai oma tädi käest sünnipäevaks sellise mängu nagu Elu on selline. Jummala ülbe! Mu tütar hakkab vaikselt jõudma sellesse ikka, kus temaga on võimalik mängida normaalsemaid lauamänge. Kui vähimalgi määral korrigeerida mõnda strateegiaapsakat, siis on karm reaalsus pähe saamise näol... Ehk tegelikult ongi praegu ütlemata hea aeg varustada kodu juba mõne asisema lauamänguga.

Eile siis oli selline mõnus õhtupoolik Troonide Mänguga. Aaaaappi! See oli taas lihtsalt täiesti ebaausalt mõnus mäng. Ja siis sai veel sisse piilutud paari karpi, milles igaühes sees mõni arvutimängu papist versioon.

Eilse õhtu kohta: kaval inimene valib pühapäeva pärastlõuna veetmiseks koha, kus on saun; maja, mis asub mäeveerel, et laps saaks kelgutada seni, kuni emme mängib segamatult mida iganes; boonuseks tuli muidugi lumi - piiga sai ka esimesed lumeristsed saunast... Ehk, sõltumata asjaolust, et eile oli tööpäev ja täna on tööpäev, olen ma ütlemata puhanud! Oled kade?

You Are An INFP

The Idealist You are creative with a great imagination, living in your own inner world. Open minded and accepting, you strive for harmony in your important relationships. It takes a long time for people to get to know you. You are hesitant to let people get close. But once you care for someone, you do everything you can to help them grow and develop. In love, you tend to have high (and often unrealistic) standards. You are very sensitive. You tend to have intense feelings. At work, you need to do something that expresses your personal values. You would make an excellent writer, psychologist, or artist. How you see yourself: Unselfish, empathetic, and spiritual When other people don't get you, they see you as: Unrealistic, naive, and weak

What's Your Personality Type?

Selline test siis. Nojah, huumori mõttes olen ma neid blogiteste ju ka varem teinud, kuid see konkreetne andis lihtsalt nii jabura vastuse, et täitsa tekkis tahtmine see siia üles riputada. Nojah, nii mõnestki asjast võib ju huvituda aga palun andke andeks, isetu pole ma kohe kindlasti mitte. Ja ma ei kavatse selle nimel tööd tegema hakata.

Katie kirjutas oma blogis: "Kõik need testid annavad mulle alati tulemuse, et ma olen ülemõistuse hea ja tore ja tark ja misiganes. Aga kokkuvõttes, kui iga loll aru saab, et ma olen hea inimene ja kõigil see lause esimesena pähe kargab minu iseloomustamisel, siis tegelikult tähendab see seda, et ma olen kuradima igav. Masendav."

Ma lisaksin siia juurde pigem, et kuna need testid väidavad absoluutselt kõigile, et nad on ülemõistuse ilusad, toredad ja head, siis hinga kohe rahulikumalt - ainus kuradima igav asi on see test. Mingite testidega ma kohe tõelise kiuslikkusega vaatasin, kui kehva vastust üldse on võimalik välja manada. Ma olin suht koba.

edit: kui ma teist korda ka läbi lugesin, siis tuleb tõdeda, et ma vist kipun ennast aegajalt võõra pilguga kõrvalt vaatama.

Millal muutub raha meie elus oluliseks? Nojah, loomulikult siis, kui teda mingiks asjaks jälle piisavalt pole. Jube hea on jahuda kõrgematest aadetest, kui leib laual ja riided seljas...

No hea küll, rahast siis. Laps hakkab trennis käima. Ma olen küll suhteliselt hea kujutlusvõimega aga ega minagi päris täpselt aduda suutnud, mis kulutusi see endaga kaasa toob.

Igakuised kulutused (ehk siis sellised, mille teed õlgu kehitades ära ja pikemalt ei peatu):
1. kuumaks 150.-
2. kuupilet (piirkonnakoolis käies sellist asja esimeses klassis vaja veel poleks) 90.-
3. tossud (ühed 200-kroonised tossud peavad trenni lapsel vastu u. 1,5 kuud, seega:) 130.-

Nojah, arvestama peab veel pisiasjaga, et trennipäevadel tuleb lõunasöök põlveotsas süüa, ehk taas natuke enam mõtlemisainet ja tiba suurem kulutus. Ja siis tulevad suured (aga õnneks igaaastased, mitte igakuised) kulutused: dressid, suusad, kepid, saapad, ...

Ma ei oska veel täpset summat arvutada aga , kui summa kokku saan, siis peab vist panka röövima minema... No hea küll, lotovõit ajaks ka asja ära... peavõit siis otse loomulikult...

Hehh, ma teen nüüd tööd edasi. Ikka kopikas rohkem...

Viimastel päevadel on igas suunas juttu olnud raamatutest. Ma küll lubasin, et ma blogin alles siis, kui Eragon on minu hüpnotiseerimise lõpetanud, kuid kõrvaliste tegurite paljusus aitas mul hetkeks ignoreerida seda tõmmet.

Teisipäeval. Marie kiunus nagu tavaliselt, et miks ta peab lugema ja miks ta peab teadma, mida ta luges? Miks ma piinan teda küsimustega, et jutusta? No mina ka ei tea. Lihtsalt tundub õige see pisike kiusamine.

No ja siis mina loomulikult vihastusin selle vingumise peale. Krt võtaks ma olen ainult ühte nii raamatu-vältivat last kohanud (mina kuni kümnenda eluaastani). Kutsusin ta siis elutuppa. Haarasin riiulist "suvalise" (noh, tegelikult paigutasin silme ette fantasy ja ulmeraamatud) raamatu, kirjeldasin talle, mis selles juttu oli. Võtsin järgmise ja järgmise ja... Kõndisin niimoodi kiirpilgult ligi paarkümmend raamatut läbi. Selle aja peale oli piiga leebunud. Uuris mu käest veel, et millest see raamat räägib, mida ma lugema hakkan (Eragon siis), rääkisin talle.

Pikalt mõtisklesime veel selle üle, millest võiks mõelda, kui üks raamat on õhtul poolikuna lauale jäänud või just läbi saanud. Arutlesime küsimuste üle: mis võiks peategelastest edasi saada? Ja mingi konkreetne seiklus, mis võiks ju kunagi iseendagagi toimuda ja kõigest muust taolisest.

Möödaminnes jõudsime selle kohustusliku lugemispäeviku juurde. Mina vihkasin lugemispäevikut. No esimese hooga ma vihkasin lugemist üldisemalt, sest see lihtsalt ei tulnud mul veenvalt välja ning nõudis märkimisväärselt suuremat visadust, kui mul tol ajal pakkuda oli. Hiljem jäin ma vihkama mõningaid aspekte selle koolilugemise juures - ntx. lugemispäevikut. Miks pagana pärast oli vaja mingit pilti joonistada? Mis kasu sellest on (lugemise seisukohalt)? Ühtlasi tuleb kurbusega tõdeda, et kõik need raamatud, mis mul olid lugemata enne, kui nad kohustuslikuks muutusid (neid oli vist umbes viis keskkooli peale kokku), on lugemata tänaseni.

See selleks. Tol hetkel, kui me Mariega rääkisime, meenus mulle õnneks, et ma just paar päeva tagasi olin leidnud üles oma lugemispäeviku. Mingi paar aastat tagasi otsustasin, et tuleb hakata mõningaid asju üles kribama. Kanaaju nagu ma olen, mälu on suhteliselt olematu väärtus, hakkasin lahedatest raamatutest üles kirjutama: pealkiri, autor, kahelauseline kokkuvõte või kommentaar (stiilis: soovita tütrele kümne aasta pärast!), mõned absurdsemad/huvitavamad tsitaadid. Kanaaju kaotas selle muidugi mingil hetkel ära ning nii umbes tiir aastas on saanud paar raamatut sisse kanda. No on ikka blonde maailmas!!!

Näitasin siis seda enda oma "lugemispäevikut" Mariele. Rääkisin, mis minu jaoks oluline on olnud, mida aga lapsed peaksid välja kirjutama või mida tegema. Lugesin talle sealt mingeid tsitaate ette ja mõnda kommentaari. Talle hakkas see idee täitsa meeldima.

Ja siis olin ma uhke! Sõltumata kaustiku sisseviimise põhjustest (haugi mälu) oli mul võimalik oma pisikesele tütrele anda isiklik positiivne eeskuju koduse (tegelikult üsna õhukese) raamaturiiuli ja isikliku lugemispäevikuga. Kui paljud lapsevanemad saavad selle koha pealt isikliku eeskujuga asja huvitavaks rääkida? (Ma loodan, et mitte paljud, sest ma oleks heameelega natuke uhke enda üle vahelduseks).

Teate küll, see on see tunne, kui istud arvuti taha ning tahaks midagi kirjutada. Hing on emotsioonidest tulvil, mõtted tiirutavad peas ringi ja ometi ainus, mis valgele ekraanile ilmub: Miks karud saavad talveune aga inimesed mitte?

Ah, et millest mina unistan? Oma unistustest, unest ja lumest...

Tolmunud teerulli tunne on.

Üha enam ja enam on blogimine muutunud keeruliseks. Küsite, miks? Eks ma siis vastan. Iga nädal tuleb juurde neid, kes mu blogi loevad. No hea küll, ma ei tea, millal üks või teine lugema on hakanud, kuid kuskil jutu sees tuleb ootamatult mõni repliik või märkus, mille peale tekib mõte: oot-oot, ma ei ole sellest rääkinud aga eile sai netti kribatud. Ma ei ole mingi menukirjanik, kes suudaks või tahaks kirjutada hulle romaane lugemiseks. Minu blogi on ikka ja ennekõike pisike võimalus iseendaga arutleda. Mõelda kõva häälega ning loota, et kui ma oma mõttega väga rappa jooksen, siis leidub mõni hea sõber, kes koputab õlale ning suunab mu õigemale rajale.

Aeg läheb edasi, üks osa inimesi muutub üha lähedasemateks. Ikka enam ja enam tean mina neist ning nemad minust. Teine osa inimestest jääb kaugemaks. Sellest on kahju. Indrekust pole ma juba aegu midagi kuulnud. Liisist samuti.

Eilne päev oli mõtlemiseks. Kas ma mõtlesin siis midagi asjalikku välja? Oh ei, kus sa sellega! Ma ei tea, kas seda asjalikku ongi võimalik niimoodi välja mõelda.

Ma olin nördinud, tõsiselt nördinud, natuke tige ja õnnetu ka. Umbes kakskümmend viis korda tekkis mõte, et peaks blogima aga iga kord tabasin, end mõttelt, et kui asjale nii läheneda, siis puudub sel igasugune objektiivsus ja jätaks minust veel sitema mulje. Mitte, et mulje raha maksaks, pigem ikka niipidi, et inimesed on rohkem hinges ning see sunnib paratamatult rohkem mõtlema, kas mingi ütlemine võiks kellelegi liiga teha/muret valmistada.

Mida ma siis tahtsin kirjutada? Üks osa oleks tahtnud hirmsasti kisada ja peaga vastu seina taguda, et küll ma olen ikka, krt võtaks, loll. Ja mis kasu sellest oleks olnud? Olin ma siis sel esmaspäeval lollim kui tavaliselt? Kas ma ise ikka üldse tahan enda kohta "loll" öelda? Jäägu mõni asi teistele ka.

Üks osa minust tundis parajat piinlikkust, sest ma ikka tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellesse suurde miinusesse maanduda. Samas, eks Maarja teab ka, kellega ta mängib. Olen ju mina see, kes kõnnib mööda sõpru ning vähimagi madala enesehinnangu kohtamise puhul küsib: kas sa saad endast tegelikult jätta pikema suhtlemise juures paremat muljet oma olemusest? Eks inimesed minu ümber on ju ka märganud, kes ma olen... Pealegi lubasin ma endale jaanuaris, et ma saan üle (hambad ristis, kui vaja aga saan) oma enese alaväärsuskompleksidest. Järelikult tuleks nagu kehitada õlgu ja edasi minna?

Kehitada õlgu ja edsi minna. Tulla ja kirjutada, et oi, kui sitasti läks aga mis siis ikka, õpin, arenen, panen vead kõrva taha ja olen edaspidi tublim... No keda me petame? Ega mul ju varem polegi olnud võimalusi tarkusi kõrvataha poetada.

Ehk kokkuvõtvalt: kogu aeg ma vingun, et mul pole head partnerit ja, kui ma siis ükskord saan ta, siis teen terve õhtu lahedat saabast.

...no ja nii ma võtsingi lihtsalt aja maha ning mõtlesin mille iganes üle. Natuke bridžist, natuke muust. Ja tegin ühe enese jaoks üsnagi šokeeriva avastuse: ma ei julge enam unistada mitte millestki, mis on seotud meeste ja perekonnaga. Mina, keskmise nimega Unistaja, jään igas oma mõttes toppama sel hetkel, kui mängu peaks tulema kas siis meheline tegelane või fikseerida ennast (no ma ei tea, kasvõi kahe aasta pärast) endiselt üksikvanemaks. Kas see paneb mind kuidagi muretsema? Ei, seda mitte aga see häirib mind. Ja nii ma olengi juba 24h üritanud, kuid ei suuda. Selline endale valetamise tunne tuleb ja mõte jääb seisma. Krt seda teab, äkki on isegi millekski hea.

Loll, loll, loll! Eile õhtul pidime Maarjaga BBOs kokku saama kell pool kümme. Ja siis? Siis tuvastasin umbes üheksa paiku, et Mariel on tegemata see, mille ta esmaspäeva õhtul pidi ära tegema. Nii ma siis kulgesin kella kümneni teise toa vahet ja vaatasin, kuidas piiga aabitsa töövihikust kõiki oma poolikuid asju lõpetab. Koolikoti pakkimine, pesu ja unejutt otsa ning kui ma 22.20 tagasi arvutisse jõudsin, leidsin eest teate, et ta nüüd läheb ära.

Täna käisime esimese klassiga matkamas rabas ja mujalgi Põlvamaal. Nelja paiku jõudsime tagasi. Kõrvad lukus sellest hullust kisast, riided pesuni vettinud. Kiirelt midagi hamba alla ja pikali. Mõtlesin, et panen äratuse poole kuueks ja pugesin teki alla. Piilusin müüdimurdja lõppu ning suigatasin.

Järgmine asi, mida tean, on telefon - helises suslik. Nõudlik Maarja hääl teises otsas uuris, kas ma tulen. Küsisin, mis kell on, ta küsis uuesti. Ja siis ma vana loll, olin enda peale tige ning puhisedes õiget vastust leidmata ütlesin, et ma siis vist ei tule jah. Tundus ütlemata ebaloogiline kahe minutiga kesklinna jõuda. Õige vastus oleks olnud: kohtume kolmanda vooru alguses.

Tjahh, panin telefoni käest, hüppasin ropendades püsti ning see õige vastus tuli pähe alles veel pool tundi hiljem. Krt, ma ütlen! Oleks siis vähemalt Maarjagi küsimuse esitanud niipidi: mitmenda vooru ajaks jõuad (sellesse küsimusse annab panna sama palju sarkasmi ja nördimust aga oleks vihjanud õige vastuse suunas). Nüüd ma olen kodus ja tige...

Matkast esimese klassiga nii palju:
Raba peal olid nad ütlemata normaalsed. No eks muidugi oli ikka kõigil kiusatus katsetada, kas seal laudtee kõrval ikka on pehme. Veidi sai korjatud/söödud jõhvikaid ning oli muidu mõnus. Seejärel tuli kohustuslik lõkke koht. ALgklasside õpetajad on imeinimesed! Ma oleks ammu hääle kähedaks röökinud aga tema ütles ka kolmekümnendat korda rahulikult poistele: ärge hoidke oma tokke otsapidi tules, ärge vehkige otsast hõõguvate kaigastega. Ega järve ääres parem polnud. Noh, seal õnneks keegi vette ei kukkunud ning olime endiselt parasjagu niisked. Taevaskojas sai muidugi kõik vead parandatud. Nii mõnestki kummikust sai vett välja valatud. Natuke sai kakeldud. Pooled joped pühkisid metsateid ning paari salliga imiteeriti kalapüüdmist. Ja siis tagasiteel - lapsed laulsid. Laulsid vähemalt kolme erinevat laulu korraga ja kuna teised grupid segasid, siis ikka veidi mööda ja üha valjemalt. Oh mu vaesed väiksed kõrvad.