Ühe laheda seiga pean eilse kohta ikkagi veel mainima. Esimest korda tabasin ma oma tütre siira huviga kiibitsemas. Ega ma kade olnud. Muidugi keerasin oma kolmteist kaarti sedapidi, et tal oleks mugavam piiluda. Tuleb tunnistada, et ma olin tõeliselt uhke, kui ühel hetkel hakkas kõrvu kostma hiirvaikset sosinat: "paku ärtut", "pane risti kümme", "kas sa siin passid?", "miks sa nii tegid?". Nii lahe! Enamasti oli tunda lihtsalt pisikest last, kes ei teagi midagi - vaatab lehte ja kui mul on ilus pikk-pikk mast, siis läheb ehk täkksesse. Aga paaril korral tuli mulle kõrva ka mõni selline repliik, mille peale tahaks küsida: huvitav, kui palju ta varem kiibitsenud on ning mida kõike ta endale kõrva taha pani?

Natuke aega veel saab ta sedasi kiibitseda, siis tuleb aga juba öelda, et kui kommenteerida tahad, siis palun, võta 13 kaarti ja mängi...

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ise õppisin sel moel sasku selgeks. Tõsi, ma olin vast kaheksa või üheksa aga siiski veel selles mõttes laps, et kellelgi ei tekkinud mingit mõtet, kui ma köögis "suurte meeste" kaardilaua ümber keksisin. Naised meil kaarte ei mänginud ja liiati siis veel lapsed. No hea küll, küüsi ja turakat või linnade põletamist aga sasku oli kuidagi selline meeste mäng. Igal sünnipäeval kadusid mehed mingil hetkel kööki või teise tuppa ja panid laua püsti. See komme küll hääbus juba enne, kui ma kümneseks sain aga mängu ma juba teadsin.

Bridžiga on viimasel ajal hästi kummalised lood. Ühest küljest tulin eile õhtul koju ning tee peal tundsin, et ega mind vist nii väga ei kisugi esmaspäeval sinna klubisse. Ma ei teagi miks.Nähtavasti on lihtsalt sügis ja minul järjekordselt tahtmine pugeda peadpidi teki alla ning sealt mitte välja tulla. Jälle mingi suhtlemisbarjäär, mis tuleb järgmiseks esmaspäevaks ületada.

Ja mida ma siis selle mõtte peale tegin? Istusin laua äärde ja hakkasin lugema, bridži loomulikult. Eks ma ju parasjagu rumal olen, kuid õnneks on selle rumaluse vähendamine üks nendest asjadest, mida ma ise korraldada saan. Aga see on ka omamoodi hea vaatepilt, kuidas mina venekeelset raamatut lugema hakkasin. Keelt ei oska (kogu 12-aasta jooksul õpitu on kümne aastaga unustatud, ok, tähestikust saan aru ja mõningaid sidesõnu tean ka), sõnaraamatut pole. Istusin arvuti ees ning toksisin netisõnastikku vähemalt iga teist sõna (no hea küll, natuke vähem). Umbes esimese lehekülje lõpus hakkas tekkima mingi enamvähem talutav sisseelamine ning siis hakkas juba veidi kiiremini edasi minema. Ja hoolimata sellest, et lugemine paras hiina piin on, jääbki tänu aeglasemale tempole rohkem aega asju läbi mõelda ning sügavalt kohale jõuab kuidagi paremini.

Eile hommikul, peeglist möödudes, olin sunnitud tunnistama, et ma olen paks. Kuidagi eriti kole vaatepilt oli. Seisin ja vaatasin seal, et tegelikult peaksin ma ju enda eest hoolitsema ning võimalikult kena välja nägema. Enamasti arvatakse, et “turul” olles peaks näitama endast parimat ning küll pärast jõuab abielus fuuria olla küll ja rohkem veel. No ma olen siis praegu paks fuuria ära, siis on vähemasti ausalt ja avameelselt teada, mida oodata, kui ilmad halvaks kisuvad. :P

Uuesti bridžist: viimaste nädalate jooksul on olnud hästi palju selliseid lahedaid pakkumisi, et ikka võtab kukalt kratsima.

p-1S; 2NT(!)-3S;4S-p...
Kui keegi kaval inimene suudab mulle, rumalale, siit mingi loogika välja lugeda, siis andku tuld.
1NT-2D(!); 2H(!)-2NT; 3H-p… (trumbita avajal oli kõigest 16p ja neljas ärtu ässaga)
1H-2S; 2NT-4H Tjahh, kuna minul oli leht: xx-AKQxx-Qxx-xxx, siis pass. Lauda ilmus selline: AKJTxxx-xxx-x-Ax. (Risti äss kukkus alguses, pada jagus 3:1, kolmas emand lõikest väljas ja ma ei osanud).
1D-(p)-1S-(p); 2C(!)-(dbl)-p-(p); 3D-p… Välja tuli. ühes käes 5:5 odavad (risti kvaliteet kõvasti parem kui ruutu) ja teises 3s risti ja duubel ruut.
1H-2D; 2H… (avaja käes oli kõigest 16p ja kuuene hea kvaliteediga ärtu)
ja siis hulgaliselt hullumeelsust stiilis 1NT-3NT ja lauda ilmub, 9p kahes ässas ja soldatis.

Ja siis tahaks ühel hetkel küsida, et mille krdi jaoks seda süsteemi siis luua või leppida, kui pakkumised tulevad… /piiks/… Vähemasti Minna ütles eile ise, et ega ta sinna kontsu eriti sisse vaadanud ole, mille järgi me pakkusime.

Ma saan peaaegu kõigest aru. Ise olen lausa vastikult laisk ja parasjagu loll ning seega mõistan üsna hästi seda, kui keegi mõnda asja ei oska. Ma olen alati nõus selgitama, mis ja miks ja mismoodi, kui ma tunnen, et olen ühes või teises osas ehk veidi rohkem teada saanud. Mingite kohtade pealt olen ma ise nagu hädapätakas. Kõige rohkem tunnen end ebakindlalt ikka ja alati lehte lugedes.

Nüüd ma vist peaksin ühe suure aitähh ütlema kõikidele nendele kummalisetele pakkumistele, sest need jaotused, mille kohta mul ütlemist on, jäävad meelde. Jäävad meelde sel määral, et järgmisel päeval on neid ka veel võimalik üles kirjutada ning ühte- ja teistpidi läbi mõelda ning nuputada. Fantastiline on mõelda, kuidas ma alles kevadel mõtlesin, kuidas sundida end nuputama igas jaotuses selgelt sõnastatavat plaani. Oi, ma vaevasin oma rumalat peakest aga... läks aega, mis läks – mul on plaan (tõsi, mitte just alati ei vii see loodetud sihile ja kohati lonkava loogikaga aga siiski), täitsa selline plaan, mida väikse nuputamise peale on võimalik järgmisel päevalgi meenutada. Midagi, mis on juba lauas selgelt sõnastatav – midagi, millest ma kevad-talvel vaid unistasn. Aga jah, mulle meeldib see mäng.

Puhkus septembris on saatanast. No ei ole lihtsalt mingi eriline puhkus, kui õhtul olles kummitab peas vaid üks mõte: hommikul on pool seitse äratus, pool seitse on äratus... Mine magama! Aga mina tahan üleval istuda. No mitte väga kaua - nii kolmeni, neljani, võibolla viieni ja siis läheks juba ise ning vabatahtlikult magama.

Mis mu puhkuse kasum siis oli: ma olen täielikult magamata, möödaminnes veel mõne kilo juurde söönud, häälepaelu olen kõvasti lihvinud (karjumise abil) ning mõned närvirakud on jälle vähem. Jumal tänatud, et see jama läbi sai. Mitte kunagi (ja ma mõtlen MITTE KUNAGI) ei soovita ma kellelegi puhkust ajaks, mil lapsed koolis käivad.

Kool. Hmm, kool on tegelikkuses elus ikka veel karmim raputus, kui ma aimata oskasin. Need pisikesed kuue-, seitsemeaastased ei ole iial pidanud iseseisvalt tundma kohustust millegi ära tegemiseks. Ega nad siis kohe kooliski seda tundma hakka. Alles paar päeva tagasi oli aabitsas lause: kõikidele lastele meeldib õppida. (Minu meelest küll lausvale aga...) Marie kiirelt hõikas pärast lause lugemist: minu lemmik tegevus! Vaadates mu muigavatesse silmadesse lisas vaikselt: "koolis".

Kui koolis, siis koolis, aga reaalsus on ikkagi paraku see, et kui sa veel korralikult ei loe, siis tuleb seda harjutada iga jummala päev ning andku keegi mulle piisavalt mõistust, oskusi ja rahulikku meelt, et ma suudaksin leida need raamatud, mille abil temal oleks huvitav lugema õppida. Entsüklopeediad sobisid küll ideaalselt selleks ajaks, mil kõige tähtsam oli selgeks saada tähed nind vormida sonad kokku, kuid sellise pikema mõttega tekstidesse armumiseks tuleb kuidagi leida need temale õiged ja sobivad lasteraamatud. Tuleb nügida, togida, meelitada ja motiveerida seni, kuni ühel päeval lugu paraneb. Tuleb tunnistada, et selle kahenädalase minu närvide söömisega oleme me kõvasti edasi jõudnud igate pidi. Käekiri on ilusam, lugemine soravam ja mis kõige tähtsam: ta hakkab vaikselt aru saama, et ega ta nüüd pääse, edasised 12 (15,17 ja tegelikult elu lõpuni) aastat tulebki õppida ning ajastada ja planeerida oma päeva nii, et olulised asjad saaks tehtud ning asjade olulisus on vahel pisut erinev nende meeldivusest. See on nüüd see koht, kus tuleb hakata õpetama kellegi lapsehoidja miss Poppinsi õpetust tööde ja suhkrutükkide kohta. Kui selle õpetuse käppa saab, siis edasi on köömes.

Pole nii ammu midagi kirjutanud. Nüüd siis mingid esimesed emotsioonid koolist.

Terve suve olin rahulik, noh läheb kooli, läheb, mis siis ikka. Ja siis, kuskil eelmisel reedel hakkas ootamatult tekkima kerge paanika. Appii!!! Ta lähebki!? Huvitav, kuidas tema hakkama saab? Kuidas mina hakkama saan? Mul nagu pole enam pisikest last, mul on kodus noor daam, kes iga päevaga on lähemal oma suureks saamisele. Huvitav, kuhu me koolis minema peame? Kas tal peab midagi ka esimesel päeval kaasas olema? Kas nüüd on kõik olulised asjad olemas?

Koolis talle meeldib. Oma pinginaabri nime ta eile õhtul veel ei teadnud (see inimeste mittetundmine on vist minult päritud). Nii lahe on vaadata, kuidas jälle ja järgmisele põlvkonnale tuleb hakata õpetama asju, mis pidevalt ununevad (et koolist tulles vaheta esmalt riided, siis söö midagi ja õpi kohe järgmise päeva asjad ära ning alles pärast seda võib õue minna). Ma mäletan, et pärast paarikordset ema kisamist saime me üsna kiirelt selgeks, et kooliriided tuli ära võtta enne ema töölt saabumist, söömine jäigi vabatahtlikuks valikuks (kuid kuna koolisöögid eriti maitsvad just polnud, siis enamasti me söömise ikka valisime), õppida andis aga rahumeeli ka hiljem (emale sai muidugi mingi poolvinguv "jaa-jaa" öeldud). Ega ma saagi oma lapselt eriti rohkemat oodata aga noh, ma vähemalt jälle üritan ja annan endast parima ning poolsinisilmselt loodan, et äkki tema on tublim ja parem kui mina.

Suvel, kui me kooli vaatamas käisime, rõhutati meile, et nende klass hakkab oma üleriideid klassis hoidma. Aktusepäeval arutasime vanematega, et huvitav, kus? Klassis nagu küll selleks ruumi ei paistnud olevat. Teisipäeval tuli mu laps tähtsalt koolist koju ja rääkis, kus nende garderoob on. Ma olin esimese hooga kergelt pettunud, et siis ikkagi nii. Eile hommikul saatsin piiga ise kooli uksest ka sisse ja vaatasin... 21 aastat tagasi viidi meid, esimeses klassis oma garderoobi vaatama. Pime kelder, kupliteta pirnid laes, telliskivi seintega piiratud kuubikud, mis olid rõvedat kollast värvi, laiguti värvi- ja krohvivabad, kuskil suht kõrgel pisikese lapse kohta oli kaks rivi nagisid ning kuubiku taganurgas katkine pink, millele mahtus umbes kaks last istuma ja riidesse panema. Aeg on vahepeal edasi läinud. Kui palju? No täpselt niipalju, et nende kuubikud olid krohviaukudeta helerohelised ning katkise pingikese asemel on neil nagide all jalanõuderiiulid. Tõeliselt ajatu asutus on kool!

Ühes asjas on muidugi edasiminek meeletu. Mäletate seda läga, mida meile sööklas anti? Kuidas terve koolimaja neljapäeviti haises? Kuidas me eristasime erinevaid lihakastmeid pekitükkide arvu järgi? Muud vahet ei olnud. Kõik olid hallid ja maitsetud. Ja siis tuli mu piiga teisipäeval ja rääkis, et meil sai valida kartulite ja makaronide vahel, millele peale oli võimalik saada hakklihakastet ja salatit, aga salatit tema ei võtnud. Joogiks oli valida piima ja mahla vahel. Hmm, salat. Mulle eriti ei meenu salatit koolisööklast. Mingitel harvadel hetkedel oli vist keedetud peeti riivitud aga enamasti küll mitte.

Ainus keeruline teema on ajaplaneerimine. Piiga tahab saada suusatajaks! Suusakool on aga kolm korda nädalas ja suhteliselt teises linnaotsas. Bussidega seiklemine, kuidas enne süüa, kuidas vähendada kõigil võimalikel meetoditel. Jah, esimene võimalus natukenegi reaalselt koormat kergendada tähendab lisaväljaminekuid. Ma peaksin nüüd ostma juurde teised dressid ja tossud ning teise seljakoti. Et saaks selle trennikoti ka eelmisel õhtul kokku panna ja siis järgmisel päeval koolikott teise vastu vahetada ning teele. Karm on see, et trennid hakkavad nii vara, et kui mu puhkus lõpeb ja ise uuesti tööl olen, siis ei saa mina teda viia ega tuua. Selleks ajaks peab lapsel enesel tee juba nii selge olema, et bussidest enam maha ei jää ning ilusasti ja sirgelt trenni ning tagasi jõuab. Oeh, ma veel mõtlen.

Alles mõned nädalad tagasi panin voodi peale neli raamatut. Lubasin piigal valida, millist ma lugema hakkan. Ta lappas neid ning andis mulle bridži, "siis sa vähemasti võidad", tuli juurde kommentaar. Ega ma päris täpselt teagi, kellelt ta sellise visaduse, sihikindluse ja võidujanu õppinud või pärinud on. Igatahes on need täpselt sellised asjad, mida minus just liiga palju pole.

Kokkuvõte esimestest päevadest: võib juhtuda, et kõik lähebki hästi ning keerud hargnevad ilusasti. Vaatame, mida õhtune lastevanematekoosolek kaasa toob.

Ma olen eluaeg olnud masendav argpüks. Kui teised lapsed ronisid puu otsa, jäin mina alumisele oksale või läksin kuhugi omaette mängima. Tuli teistel mõte veidi oma jõudu kontrollida, läksin mina omaette. Iga situatsioon, mil on märgata tüli algust - Mairi eemaldub. Kunagi ma unistasin, et minu luuletused vallutaksid hingi ja südameid. Tuli päev, mil mul oli võimalus ning mina vajusin omaette nurka ning soigusin, ei julgenud, kartsin kriitikat, kartsin läbikukkumist. Kui laps oli sessi ajal kaks nädalat haige, siis minus seda julgust ei olnud, et minna õppejõuga rääkima, äkki saaks seda eksamit siiski teha.

Kogu oma elu olen ma kartnud haiget saada, kartnud läbi põruda. Sünnist saati olen hinges kandnud hullumeelseid igatsusi sinilindudest. Mida ma selle heaks ise olen teinud? Mitte midagi! Mitte midagi...

Enam ei ole unistusi, ei ole mõtet, et kunagi hakkan elama. Ei ole unistusi, on plaanid ning teostused. Ei ole homset, on tänane. Ja ma saan hakkama! Kõigega, mis ette võtan. Just nii.

Ma elan!

Mingis mõttes sai aeg küpseks. Enne uue raamatu avamist tuleb eelmise tagakaas sulgeda. Pole ju võimalik täies mahus nautida lugu, kui kuskil ajusopis elavad oma elu ning tekitavad küsimusi kangelased või deemonid mõnest teisest loost.

Kunuagi, üheksa aastat tagasi lubasin ma endale, et kirjutan selle loo üles. Aastad möödusid, lugu oli endiselt kirjutamata. Vahepeal pakkus elu üha uusi ja uusi lugusid ning ma vaid ahmisin neid iseendasse, lubasin nad kunagi üles kirjutada, kuid sinna nad jäidki.

Silmad kinni, hambad huulde aga ma kirjutan nad üles. Nüüd ja praegu. Millal veel võiks tekkida selleks parem hetk? On sügis, mul on töö, mis toob leiva lauale, mul on laps, kes ei ole enam igal hetkel näpu otsas, mul on õhtud, mille sisustamisega tegelen ma vaid ise ja üksi. Ja ma olen sellega rahul - hetkel.

Ma ei tea, mis sellest loost saab või kas ta läheb vaid minu enese sahtli tagumisse otsa või tuleb sealt midagi enamat. Lihtsalt kirjutan. Viimastel kuudel on nii palju hakanud mõtetes kooruma. Tekkis mingi idee, millest lähtuda ning samas ikka veel täita endale antud lubadusi. Ühe raamatu tagakaas hakkab sulguma. Tont teab, mis tuleb! Las ta tuleb.

Nägin täna unes, et kotkas läks lendu ja mul oli täpselt selline rahaline seis nagu ta hetkel on. Kõndisin siis inimeste vahel ja palusin 30eeku laenuks, et saaks ühe õlle osta. :D

Ma ei teagi, mida ma nüüd kõige rohkem ootan. Palgapäeva? No küll see ka tuleb ning näljas ju hetkel pole ning kooli asjad ka enamjaolt olemas juba. Kotkast? Seda ootan nagunii, seal on alati selline mõnus koju jõudmise õhkkond, kõik sõbrad ees. Ühte õlu? Kui kevadel kuulus õlu alati kotka juurde, siis suvel olen kahtlaselt kaine olnud (jajaa, ma tean küll, et nii mõnigi teist ütleks praegu, et naisterahvas peakski alati kaine olema - mul poogen). Mõnusalt sõbralik kaardiseltskond ja üks meeldivas mõõdus õlu loovad kokku peaaegu jumaliku õhtu.

Loodetavasti ei pea ma ühtegi neist liiga kaua ootama :8