Niipalju siis vaikusest. Tuli tahtmine kellegagi arutleda ja kellega siis veel? Ikka iseendaga.

Laupäeval lugesin ema juures Kivirähu ussisõnade raamatu läbi. Metsikult armsalt kirjutatud, fantastiliselt muhe lugemine. Ma neelasin, ei, pigem haarasin pisikeste ampsudega, mälusin iga sõna, et viimne kui emotsioon, kõla ning varjundite mäng minuni jõuaks.

Terve laupäeva lugesin. Perekond sõimas mind vahelduva eduga autistiks aga ma ei saanud, ei suutnud rikkuda seda lummust pelgalt silmade tõstmisega raamatust. Minu lausutud sõna oleks mind välja rebinud sellest kõlavast jakummastavast maailmast. Ja ma ei tahtnud sealt väljuda, tahtsin nautida iga viimset kui sekundit raamatuga.

Mõni minut enne südaööd, raamatu tagakaant sulgedes, painas mind mõte, et see ei olnud emotsioon, mida oleksin tahtnud kaasa haarata. Ooamatult polnud ma kindel, kas olla idee poolt või võidelda selle vastu viimse ihukarvani. Raamat saavutas oma eesmärgi, kuid ma ikka veel pole kindel, kas ma tahtsin seda emotsiooni ja neid mõtteid.

Ma ei tea, kui vana ma olen. Tegelikult pole ma seda kunagi teadnud. Vahel hoovab minust läbi meeletu rahu ja mõistmine maailmaasjadest. Samas olen kui jonniv kolmeaastane või trotslik teismeline. Lootus, lootus! Lõppematu lootus, et kõik liigub päikese poole. Kui mitte täna, siis alates homsest ikka. Ma olen liiga noor, et mõelda allaandmisele! Ometi, vahel näib see võimalus nii ahvatlev. Täna, siin, lõin selja sirgu, nina püsti ning kappan seeliku lehvides läbi kevade - üksi ning selle üle uhke! Peagi tuleb suvi - värsketest õitest sünnivad esimesed küpsed marjad. Esimesi kordi tabad end mõttelt, et toetaks oma selja vastu üht sooja ja turvalist kaaslast. Tahaks hõigata kellelegi: vaata kui ilus! Jaga mu rõõmu! Aegamööda ilm jaheneb, esimestest viljadest jääb vaid mälestus, üha uusi ja uusi satub silma alla. Päev jääb lühemaks, meel muutub ilmaga ühes rütmis hämaramaks ja härdamaks. Hing väriseb ahastuses, sest oh, kuidas tahaks jagada, hoida ja hoolida, olla kaitstud külma ja kõleda talve eest... Ja nii tuleb juba viies suvi jutti. Ikka nina püsti ja selg sirgu, ikka iseendale naeratades, minema pekstes kõiki kõhklusi ja igatsusi.

Jäin siin mõtisklema, et kumb tee on rohkem allaandmise moodi? Paar aastat tagasi ma hirmsasti pelgasin, ühel päeval lähen ma kellelegi, kes pole päris see õige. Täna ma sellepärast enam ei muretse, tundub, et mu aju ei kannata allahindlusi... Ühest küljest on see jube ja julm, mõelda neile elus pettunuile, kes igal järgmisel ringil lasevad latti madalamale. Kibedus, mis neid saadab... Samas, vaadata kunagi vanaduses tagasi ning mõelda sinilinnust, keda küll püüti ja otsiti, kuid tabada ei suutnud... Vaiki! Lendu ja edasi päikese suunas. 99,7% ajast saan ma suurepäraselt hakkama. Kui kunagi sügisel taas meel veits nukraks kisub, eks ma siis leinan siin.

Aga ma ei tahtnud ju nüüd, keset kevadet mõelda kaduvusest, arutleda elu üle surija kombel. Tundsin raamatu lõppedes, et ma kardan seda täiskasvanu küpset maailma. Sellel on mädaplekid peal! Niipea veel ei taha ma lahti lasta sellest teismelise trotsist. Kogu oma sahmerdamiste ja aastatepikkuse pankroti ja üksinduse ja mis seal salata, vahel ka üksilduse nimel - vajan ma lootust! Päikest ja soojust. Iga mõtte olen enese jaoks viimastel aegadel lahti kirjutanud nii pikalt, et leiaks sealt selle prääniku, et mõte oleks selge, hing vaba ning kevadine.

Aga nüüd, ussisõnade peale, mul on mullamaitse suus. Peas keerleb miljon mõtet. Mõtlen raamatu peale. Mõtlen oma keerdkäikude peale, kõige selle suureinimese tarkuse peale, mis mineviku olemisest on tänasesse kaasa tulnud. Otsin ja mõtlen, millal minu kibestumus kohale jõuab? Ma olen siiani alati uskunud, lootnud, et see suur kibedus suudab minust mööda minna. On selliseid õnnelikke! Hea raamat oli. Iga sõna oli lugemist väärt ja ometi... ja ometi olen ma nendes sõnades ja kirjeldustes nüüd nii kinni, et lahti rabelemiseks tuleb... (nagu tavaliselt) raamat oma peas sirgeks mõelda... aga see võtab aega...

Usu ja uskumiste teemadel oli palju lahedat. Igas väites ja lauses midagi nii tänast, nii inimlikku ja natuke üle vindi. Just nii palju, et iga karu mõtlema panna, kuid labaseks ei läinud. Veel sajaseitsme koha pealt oli armas. Ainult pealiin oli... jah, sõnadest jääb väheseks. Ma ei usu, ei saa uskuda hääbumisse, kaduvusse. Lõplikkus - jah, see kumab igas meie liigutuses. Kõigel, mis algab on kuskil ka lõpp, kuid see ei pea olema leinav! See ei pea olema kõdulõhnaline. Kui mitu ebameeldivat hetke ja perioodi olen ma endale ikka ja jälle kinnitanud: kui midagi ilusat hajub, siis ikka vaid selleks, et midagi veel ilusamat saaks alata. Niipea, kui see usk sinust kaob, tuleb kõdulõhn lähedale.

Veel hetkeks sellest suureks saamisest. Millal me suureks kasvame? Hetkel, mil porilombis enam päikesekiirt ei leidu? Või on see juba vanaks jäämise märk? Vanadust olen mina sidunud oma mõttes ikka selle rahu ja ajatu lõplikkusega. Lapsi olen märkinud ennekõike siiruse ja säraga. Lapsed on ikka lapsed, kelmikas sära silmis, hing täis mängulusti. Vanadusega on kaks teed. On igavikulise rahu ja soojuse tee - need on need, keda tänaval tunned naerukurrudest silmanurkades, need, kelle poole vaadates, tuleb naeratus iseenesest huulile. Ja on teine tee - kibeduse tee. Inimesed, kes on pettunud elus ja lilledes, usaldamatus ja vali hääl kostab neist kaugele. Kõik, mis jääb sinna vahele, on suur olemise aeg. Kas mina olen suur? Millal mina kord lõpetan lilledesse uskumise? Hall argipäev - kas ta muutub ka minu silmis halliks? Ega ma tahagi teada, millal, sest see oleks üks kurb päev. Ma pigem naeratan kevadele. Vähemasti seni, kuni oskan ja suudan.

Soovitan soojalt.

Vaatasin just, et mu blogi kipub minema sama rada, mis ikka... Viimastel aegadel on toon pisut pessimistlikuks kustunud. Muhv leidis endale väljundi, sai tunde, et äkki niimoodi keegi loeb. Keegi peale tema enda. Keegi, kes võiks pooliku torditüki ninaalla visata. Ausalt, ei saanud kergem. Peaks selle teiste piinamise ää lõpetama ja siia selle blogi punkti panema. Võibolla lausa kõik eelneva ära kustutama.

Paljukest neid siit läbi lendajaid ikka on. Alla kümne, ma arvan. Seega pole kaotus ka liiga suur, kui mingi paar protsenti lugejatest leiaks, et ära kustuta... selle 0,3 häälega ei saa ma seda isegi teada.

Ok, tõmban end nüüd diivanile rulli ja hakkan käppa imema. Head aega!

Krt. küll, ma vist suren ka lõpuks... No nii loll ei saa ju olla! Ok, saab küll, mina olen elav näide. Ähh, mina ka ei tea enam. No jah, ühest küljest olen ma sõnades muidugi alati kõike tegemas. Õpiks ja möllaks ja saaks targemaks ja...

...noh aga tegelikult tuleb vist taas kord endale peegli ees meelde tuletada, et laiskus, liiati veel mõttelaiskus, ei ole voorus. Kirjavigadest ma parem ei räägigi. Sellest ka mitte... Alaväärsuskompleksid on nii armsad...

Ok, kuna ma oma iseloomuga enam suurt miskit tarka korda saata ei suuda - siis olen loll edasi. Punkt.

Tahaks kirjutada nii paljust. Bridžist ja suitsetamisest ja kaalust ja tööst ja kirjutamisest ja mõttepausidest. Jah, just mõttepausidest. Viimasel ajal on minustki olude sunnil saanud töösipelgas. Silmaklappidega hommikul kodust tööle, õhtul tagasi. Väsinuna ja üldse mitte õnnelikumana koju, kohe jälle lendu või majas toimetama, sest söök vajab tegemist ja pesu triikimist ka siis, kui mina seda üldse ei tahaks.

Ei tea, kas nutmine suudaks mind praegu aidata? Peaks äkki proovima, kuigi usku sellesse pole. Maarja jälle sikutas selle suitsetamise teema üles. Just nüüd, hetk tagasi rõdul olles taipasin, et just need viieminutilised pausid olen ma kujundanud nüüd "minu ajaks". Need on hetked, mil ma mõtisklen sellest, mida ma kirjutada tahan. Need on hetked, mil ma mälust korjan ükshaaval eilseid jaotusi. Hetked, mil ma tean, et saan segamatult mõtiskleda - kuni sigareti kustumiseni.

Huvitav, mismoodi mind tööl vaadataks, kui ma järsku keset tööpäeva teataksin, et nüüd 7 minutit on minu omad ja palun mitte kellelgi liiga lähedale sattuda? Või õhtul klubis, et oot, ma lähen jalutan ühe tiiru ümber maja. Seda, et inimesel on sõltuvus, on kuidagi lihtsam kõrvalt mõista kui teadmist, et ta nüüd vajas mõttepausi. Nii palju ebameeldivaid küsimusi tekiks kohe. Miks just nüüd? Millest ta mõtleb? Kes ta jälja vihastas või ää solvas?... No mitte keegi, lihtsalt tuli tahtmine hetkeks aeg maha võtta.

Muide, kunagi jõulude ajal, olin kolm päeva üksi kodus. Mul oli paar head raamatut ja üks 1000. puzzle. Kolm päeva oli sisustatud nii, et ma ei tõmmanud ainsatki sigaretti!!! Kui oli vaja hetkeks nina raamatust tõsta ja millegi üle mõtiskleda, siis panin sellel ajal mõned puzzletükid paika. Ja siis oli mõte taas selge ning sirge ja otseteed raamatusse tagasi. Kunagi keegi rääkis, et hakkas sõjaväes suitsetama, sest suitsetajad said pause puhkamiseks võtta. Mina võtan pause mõtlemiseks, pause unistamiseks, enesega sõpruse säilitamiseks.

Aeg!? Njahh, kiire on. Kuid kellel meist ei oleks? Minuti pealt koostatav päevakava eeldab, et iial ei tule ette mõõnu, mil tahaks diivanile kerra tõmmata ja niutsuda. Aga minul on selline hetke täna. Istuda arvutis ja kirjutada. Kirjutada edasi ühte mõtet, võibolla liites talle tänase olemise. Mõelda veidi bridžist, sellest, mismoodi ma täna ikka kaabeldasin. Mul oli jaotus, millest ma umbes viis viga tegin, kusjuures ükskõik milles neist tegemata jätmine oleks lepingu välja andnud - aga ei, tuli ikka teha. Mõelda, mõelda, kirjutada, mõelda ja kui sellest veel aega üle jääks, siis mõtiskleks niisama elust ja olemise kunstist või eesmärkidest, vaataks üle oma sihte ja otsiks tagavara patareid lambile, mis peaks mind elu pimedamatest nurkadest läbi juhatama. Kes pakuks viina?

Meestest!? No neid ei ole ja samas on neid liiga palju. Tänase õhtu pärl! Teel kodu suunas, üks khm... mees, absaluutselt ebasümpaatne kuju, leidis, et ta nüüd toetaks oma käe mulle ümber piha. Mina olin muidugi kadunud umbes murdosasekundiga aga siiski, täiesti loetav liigutus. Hämming, hämming, hämming... Tuleb tunnistada, et mul jooksis juhe ikka sedavõrd kokku, et ma nüüd paar nädalat harutan teist lahti. Meestega on üldse viimastel aastatel kuidagi sedapidi läinud, et need, kes mulle silma jäävad, pole karvavõrdki minust huvitatud (või leiavad naise enne, kui midagi tekkida saabki - ehk siis ikkagi) ja need, kes minu suunas vaatavad pole jällegi see, mida mina otsin. Ah jaa, on veel võimalus, et mõnel sümpaatsel kujul lihtsalt naine kõrval on aga nemad ei lähe arvesse, sest mingi arhailine austus suhte ees ei lase mul nende suunas isegi mõtiskleda "aga kui..." Tänane seik ei tule muidugi üheski kategoorias arvesse, sest no kuidas ma seda nüüd ütlen: keskeakriis on üks inetu asi... Lihtsalt kevad on ja mõtiskleda hetkeks meesteteemal oli tore.

Hakkasin täna endale korralikku mõtisklust kirjutama. No, kirjaviisilt loomulikult taas kellelegi teisele aga eesmärgiga ise kõik uuesti ja põhjalikumalt läbi mõelda. Võtta aeg maha hetkeks ning mõtiskleda saadud teadmiste üle. Kui mõtlemine käib läbi käe, siis tuleb lihtsalt leida see aeg arvuti taha istumiseks ja kribamiseks. Kui kord korralik toorik olemas on, siis on seda lihtne enese tarvis täiustada. (ja vääägga heale sõbrale võin näidata ka...)

Bridž, bridž, bridž...

Huvitav on see, et ma ise ennast ikka pigem parajaks rongaemaks arvanud olen aga kuidagi õnnestub meil maailm ära petta. Eile siis jälle pikk-pikk loeng kasvataja poolt, et kuidas aina vähemaks jääb selliseid hingega kasvatatud lapsi, nagu Marie,kellega tegeletakse ja keda kuulatakse, arutletakse igasugustel teemadel, õpetatakse hoolima, hoidma ja armastama...

Ja mina olin juba pikalt oma mõtetega kusiganes. See, mismoodi esmaspäeviti saab laps lasteaiast haaratud, koju viidud ja siis otsa kommentaar, et saa nüüd hakkama ning... ise bridži mängima. Koju jõuan umbes pool üksteist või veits hiljem. Neljapäevad raudselt sama jama, ainult siis kõlgub ta kaasas minuga ning vaatab pealt, kuidas teised bridži mängivad. Ja nädalavahetused ja kõik ülejäänud õhtud - mina olen ikka ninapidi raamatus või arvutis või...
Mingid lubadused stiilis jõulupeokostüüm või sünnipäevakleit tähendavad viimasel ööl kiiret aega. Enamasti veits enne südaööd lõikad kanga lahti ja sõltuvalt töö keerukusest valmib vahemikus kolmest poole kuueni. No ok, mõne asja tikanditega olen ikka veits rohkem ka vaeva näinud.

Kogu see jutt sai siis alguse meie muinasjutust. Umbes kuu eest rääkis kasvataja meile, et näe siin selline omaloominguliste muinasjuttude päev tulemas, et siis perega ette mängida või laulda ja meie Mariega oleme sellised armsad ja loomingulised ning võiksime midagi teha. Mariele hakkas idee meeldima ja nii me tegimegi loo kuningatütrest, kes ei tahtnud õppida. Ah, et näidend ja mingid proovid või? Kord polnud minul aega, siis jälle Mariel ja nii ta läkski, et viimasel õhtul sai veel kokku lepitud, et noh, improviseerime. Vastuvõtt oli fantastiline. Sellest samast minasjutust tehakse nende rühma lõpupeo näidend ja meie läheme sellega veel n-korda esinema...

Jah, sel ajal, mil mina bridži mängisin, on mu pisike piiga ootamatult suureks kasvanud. Jõulude ajal käisime balletti vaatamas, ta armus ära. Eile võtsin ta kaasa Brahmsi Saksa Reekviemi kuulama - ta armus ära! Nii lahe, nüüd siis on mul ka kaaslane kodust võtta. Üksi oli ikka palju jaburam minna, kuidi - ega selle pärast käimata jäänud. Eile hommikul magasime rõõmsalt sisse. Ja teate, mis ta mulle selle peale ütles!? "Tead emme, mina olen ka natuke süüdi selles, et me sisse magasime. Ma olin üleval, kui Jaanus ära läks aga uni oli nii hea, et ma jäin uuesti magama..." Saate aru, mu koolieelik tunneb end vastutavana, et ta oma ludrist ema üles ei äratanud! No oli ikka küll rongaema tunne. Ja täna magasin ma muidugi uuesti rõõmsalt sisse. Aga Marie oli seekord selleks valmis. Ta tuli kell seitse ja äratas moori üles. Hea, et vähemalt keegi meist tubli on.

Eile oli lahe päev. Hommikul tööle kapates avastasin, et keegi oli vahepeal puuri leidnud ning lõpuks ometi sai selle boileri seina peale panna. Lahe. Oma paar tundi tegin peldikus asjalikku nägu ning muhedalt omadesse mõtetesse süüvides paigaldasin seda siis. Paar korda ikka kirusin ka, et kes se loll nii kõvasti kinni keeras (kui oli vaja midagi taas lahti kruvida ja ntx takuga vettpidavamaks muuta). Paar tundi mõnusat mõtiskelmisaega tööajast kõige kiiremal perioodil - pole paha!

Lisaks kõigele, ei pidanud ma kiirtiiru annelinna, lasteaeda tegema. Istusin Ülikooli Kohvikus ja lugesin süsteemi üle, mõtlesin uuesti läbi ja loomulikult avastasin ka selliseid pakkumisi, mis ma unustada olin suutnud. Ja mis te arvate, kas neid läks õhtul vaja? Õige, läks. Üks asi, mille ma unustanud olin - Michaelsi aretused näiteks. Ja kohe läks vaja. Teisalt see 2D kallismastide asi - kohe läks vaja. Kusjuures siiani pole neid kordagi vaja läinud. Eks nad mul esimese hoog muidu ka meeles olid aga aja jooksul teadmised rooste läinud.

Bridžiõhtu oli fantastiline. Ainult, erinevalt varasemast, otsustas Maarja, et on nii ebaõiglane, kui mina üksi võin agressiivik olla. Ei noh, ma ju tegelikult üldse ei taha kunagi agressiivne olla aga vahel paraku lihtsalt kukub nii välja. Ups. Ähh, mis ma ikka - lõbus oli ju ning lõppeks oli tulemus ka hea.

Lisaboonus sellele õhtule. (No nii Indrek, sa naerad end nüüd kohe ribadeks - kui sa ikka käid siin luuramas) Mingil hetkel suitsupausilt tulles... meie armsad uued vastased kommenteerisid (tont teab, kes see oli. Maarja küll ütles aga noh, minu mälul on vaja aega nende nimedega harjumiseks) "Minu arvates rasedad naised ei peaks suitsetama." Ahmisin kergelt õhku, mõtlesin üheks hetkeks vasaksirgele ja siis hakkasin vastu lõõpima. Naerma ajab täna ka. No selle esmaspäevaõhtuse seltskonna püha süüdimatus on nii armas. No kuidas nii ikka saab? Stiilis üle nädala kuulen ikka mõnda sellist pärli, et pissi püksi. Kommentaare välimuse ja vanuse ja iseloomu kohta, küll on mehele arvatud, küll mehele panna tahetud... Millega nad mind tuleval esmaspäeval üllatada suudavad?

Kuna ma eile selle vasaksirgevõimaluse siiski realiseerimata jätsin, siis ma võlgnen vist Indrekule vabanduse. Teda tabasid hoobid pea iga kord, kui ta mulle jälle Baruto öelda suutis. No krt. küll, ma ei ole ju ometi nii paks. Aga võibolla oli see kompliment, et silmis selline sära ja vaikiv rahulolu nagu tavaliselt vaid rasedatel... Hehh.