Luigelaul

Isa helistas hommikul ning ütles, et Paps on surnud. Minu vanaisa. Hetkeks võttis põlve nõrgaks ning tegin asjaliku näoga ühe tiiru töö juurest minema. Käisin postkontoris ning sain selle aja end veidi tuulutatud. Ei nuta, sest võibolla polegi millegi üle nutta. Kurb olen oma tütre ja lähedaste pärast, kurb nende kõigi pärast, kes kaotasid. Samas rahulik. Kogu lugu lahenes ju just nii nagu paps ise soovis. Ei olnud pikka minemist. Paar kuud hääbumist. Paar kuud, et lähedased saaksid harjuda mõttega ning liiga nukralt maha ei jääks ning siis ei päevagi enam. Ei läinud ka üksi kodus olles. Ei tahtnud, et lapsed ta leiaksid kunagi hiljem. Ootas ära esimese öö haiglas, sulges silmad ja läks. Nii heade inimestega läheb hästi ka seal, teisel pool. Ma ei tea, mis saab edasi, kuid ma olen veendunud, et läks paremaks. Olgu see siis lihtsalt kustumine ning lagunemine aja jooksul taas molekulide tasandile, olgu see siis taevas või uue elu ootus. Vahet pole. Hoolimata elu keerdkäikudest suutis ta lõpuni jääda optimistlikuks, naeratusekortsud silmanurki kaunistamas. Aastaid olen mõelnud, et ohh, kui suudaks ise ka niimoodi end püsti hoida ning kibestumist-kalestumist vältida.

Täna on mõtisklemise päev. Peas keerlevad ringi kõik need tundide, päevade viisi köögilaua taga sigareti juures peetud vestlused. Kuidas nad mobiliseeriti neljakümneneljandal. Kuidas nad Tallinnas putku panid enne laevale astumist. See laev muide läks põhja just sellel reisil, mille peal oleks pidanud olema tema. Kuidas ta end hullu palavikuga sõjaväest ise haiglasse sõidutas, kõrval reamees, kes pidi ütlema, kui puu otsa sõitma hakkavad. Papsi jaoks oli allee üks sirge rida puid keset teed toona. Kuidas nad tüdrukuid lantimas käisid motikaga ning küla vastikutele nuustikutele (pisike hammustav koer) õppetunni andsid. Kuidas nad Mampsiga mere ääres puhkamas ja "kalal" käisid ning õhtusöögi kohalikelt kalameestelt ostsid. Koomilised juhtumised haiglatest (võitlus erinevate vähivormidega, mis kõik lõplikult kadusid, käis aastakümneid). Haruharva rääkis ta valust või väsimusest, ikka suutis ta positiivse alatooni anda kõigele, keerata jutulõpu rõõmsaks. Meeletult palju lugusid autojuhina mööda Venemaa avarusi, kummalisi inimesi ja seiklusi. Lahedad lood ülemustega viinavõtmistest ja saunaskäimistest, bürokraatiast ja sellest, et ole sa haridusega või ilma, kõrgel või madalal ametikohal, kui su süda ja huumorisoon on õige koha peal, siis läheb kõik hästi.

Metsikult palju lugusid. Ma olen õnnelik inimene, et ma tunnen kedagi nii sooja. Jah, olevikus, sest südames on ta ju edasi. Neid vestlusi meie vahel ei võta minult keegi. Olen õnnelik inimene, sest mul on meeletu mälestuste ja lugude varamu aegadest, mis olid enne mind, kogemused, mida ma ise pole kuidagi saanud omandada ja eeskuju, millest kinni hoida. Kas ma olen ise ligilähedaseltki nii suur, näitab aeg. Ma tahaksin loota.

See oli elu, mis oli täielik - oma alguse, keskpaiga ja lõpuga. Lapsed, lapselapsed ja nende lapsed... Meie piiga suutis teda alati tervemaks muuta, justkui imeväel. Minul oli kunagi samasugune mõju tema emale (kelle järgi mu tütar endale nimegi sai). Ei, ma ei hala... ja ma ei ole seetõttu veel kalestunud. Pigem on mul hea meel, et temal sai nüüd viimaks kergem. Iga pidu lõppeb kord ning hea on, kui see lõppeb täpselt õigel ajal, ei liiga hilja ega liiga vara. Tema puhul vast oligi täpselt õige aeg hingele puhkust anda. Veeretan isekeskis veel paar päeva neid jutte ja vanu mälestusi. Naeran veel tema kummaliste lugude peale ning mine tea, ehk panen mõne neist kirjagi... no niisama, et kunagi saaks lugeda... mina või minu piiga...

Ja just niisamuti nagu ma olen endal viimase 9...10 aasta jooksul rääkinud, et kui midagi ääretult ilusat lõpeb, siis vaid selleks, et midagi veel ilusamat saaks alata.. Samamoodi olen ma oma lapse küsimusele "miks vanad inimesed surevad?" vastanud: selleks, et teha siin, maa peal, ruumi ühele uuele pisikesele beebile. Ja ta uskus mind, usub siiani. Ma arvan, et see on üks ilus asi, mida uskuda.

Head reisi!

Lugesin siin oma kirju, mida ma veel lugenud ei olnud ning... avastasin meeletu hulga kirjavigu. Ma ausõna ei viitsi neid kohe praegu parandama hakata. Piinlik on küll, kuid mis siis ikka teha. Tuleb punastada oma punastamised ning loota, et need üksikud, kes siin vahel lugemas käivad, ei solvu. Kunagi ma kindlasti parandan mõned suuremad vead ära. Kohe, kui kiire mööda läheb. Palun vabandust...

Pehmeke olen. Ei tea, kas see on ka vanadusest juba? Igatahes on mind haaranud suitsetamisega seotud eetilised probleemid. Jõudsin siis taas kord teemani, et tegelikult peaks suitsetamise maha jätma. Mina ise jõudsin! Ei, ei, mul ei ole isegi ühtegi meest silmapiiril, kellele äkki ei meeldiks... Lihtsalt, jube piinlik oli ühest küljest. Saali tuleb suitsuhais, Maarja juba kommenteerib... Ja siis ennast veits sitasti tundes pobisesin, et noh ma andsin ka oma osa sellesse haisu ning siis vabandas tema mind välja, et noh, mina ju suitsetan vähemasti akna juures, mitte ei läida sigaretti kohe ukse taga...

Ühest küljest pole seal suurt vahet, sest sobiva tuulesuunaga on see kõik ikkagi sees mis sees. Lisaks sellele, kui mina pressin ennast akna alla, siis sellise hulga suitsetajate korral nad kõik lihtsalt ei mahu sinna akna alla. Sujuvalt ongi kogu koridor taas täis suitsevaid sigarette ning lahedaid jututeemasid.

Ma ju saan aru neist mittesuitsetajatest, kes ei tahaks selle vingu sees olla. Ja mul on vahel piinlik, kui keegi otseselt või kaudselt minu tõttu sellisesse seisu satub. Ma saan ka suitsetajatest aru. Eks ma paras narkomaan olen. Ühest küljest ma küll üritan mõista neid, kes ei taha mu sigaretihaisu tunda. Jah, ma olen võimeline vabalt lahkuma kõrvalruumi, vajadusel õue, piisava vajaduse korral saan ka tunde hakkama sigarettideta. Teisalt eks ma paras narkomaan olen...

See oli siis eetiline külg... Majanduslik külg ei vaja vast kommenteerimist. Tervislik külg - ? No ma usun, et pole olemas ühtegi vähegi mõistusega suitsetajat, kes vähemasti vahel ei mõtleks maha jätmisele. Enamasti teavad suitsetajad pareminigi, kui pahasti see kõik võib mõjuda ja millega lõppeda...

Aga mida ma ikka siin porisen. Ma olen viimaste kuude jooksul oma maailmas mitu suurpuhastust teinud. Tõsi, enamasti ikka olude sunnil ja raske südamega. Üks hea sõber ütles mulle ükspäev, et ma saan kõigega hakkama! Tänud ilusa lause eest. Mina ei tea, millega ma hakkama saan või millega mitte. Jah, ma olen varemgi jõudnud punkti, kus ma mõtlen, et peaks suitsetamisest loobuma aga noh, tulemuslikkus on näha.

Täna on hea päev! Nii palju inetuid otsuseid on tulnud teha ning uhkust alla neelata vaid selleks, et uhkust kasvatada. Töö juures ma ju nii kui nii ei tossa. Iga päev on kaheksa tundi suitsuvaba... kui nüüd hommikud ja õhtud ka maha kanda, siis võiks ju isegi asja saada. Aga kas ma suudan?

Üksi, üksi üksi... Kõik mu paremad sõbrad on kuskil kaugel. Top kuuest pole vist keegi mulle sel aastal külla jõudnud. Rohkem kedagi polegi eesliinil. Siis tuleb see järgmine rida, kes mitte keegi ei tea minust suurt midagi, need kellega ma alles pelgan suhelda mingil põhjusel või noh kuidagi on läinud nii, et ma ei julgeks võtta kätte ning öelda, et kuule, jube sitt tuju on, ma astun läbi ja virisen veidi...

Ja siis ma blogin, justkui lootuses, et nad vähemasti seda loevad ning ikka teavad, millega ma tegelen. Ma ei teagi, mingil määral ma loodan vist kuskilt saada positsiivset tagasisidet pigem just sellelt teiselt ringilt, nendelt lahedatelt ja armsatelt inimestelt, kes mind täna ümbritsevad. Samas ka mitte. Ja miks peakski keegi mulle midagi positiivset ütlema... Mul on mingi suhtlemisega seotud error ikka liiga tugevalt sissekodeeritud. Aga see on ju tegelikult ebaoluline ning absoluutselt teemast välja...

Suurtest pööretest käis jutt... Mingis mõttes oli ka selline töölemineks karm pööre. Paar aastat tagasi, mais, pakuti mulle korralikku töökohta hea palgaga (ületas numbri poolest mutänase palga kolmekordselt). Mina läksin koju ja nutsin esmalt kolm päeva, valik oli liiga keeruline. Ühest küljest kindel ja korralik eelarve, teisalt aga... kui ma lähen ajusid nõudvale täiskohaga tööle, siis kool jääb lõpetamata. Ma ei suudaks. Ja selle teadmise pealt lükkasin pakkumise tagasi. Möödunud suvel oli siis taas seis. Ma sain pakkumise paariks nädalaks Pärnusse tööle minna. Ootamatult kukkus kuupäev nii palju varasemaks, et tekkis vajadus sess rõõmsalt kümne päeva sisse lükata ning sealt kogu see jama tegelikult lõpliku hoobi saigi...

Neljapäeval oli eksam (kolmas sessis, teine tollel nädalal), mahukas eksam ning reedeks oli plaanitud teine hullmahukas aine. Ma läksin kohale, istusin maha, tegin paarikümne minutiga kindlaks, et ma ikka suurt midagi õigetest asjadest ei tea ning... istusin seal, pisarad lihtsalt jooksid vaikides mööda põski. Pisike audikas, õppejõud paari meetri kaugusel ning mina ei saanud pisaraid pidama. Vast kolmveerand tunni möödudes suutsin end nii palju kokku võtta, et hetkeks lakkas pisaratevool ning palusin endale rahunemiseks ühe suitsupausi (njahh, sellistel hetkedel on suitsetamisest kasu, sest nutta ja kimuda samaaegselt on pea võimatu). Kirjutasin siis ikka lõpuks üht-teist sinna paberile ning lahkusin. Läbi linna, pisaratega koonerdamata... veits enne ühte olin kodus ja siis... Siis vajus maailm kokku. Ma vajusin toanurks röötsakile ning lihtsalt röökisin, et natukenegi sellest valust endast välja ajada. Ootamatult olin ma: kõik tuttavad tudengid saavad ju tehtud oma eksamid ning hästi, mina aga panen kogu jõu mängu, et saada 75% tehtud, et välja ei visataks; kõik tuttavad lapsevanemad lubasid lastele mida iganes - mina lugesin sente, et eelarve kokku saaks; kõigil olid kodud pedantselt korras - ja meil leidus poolemeetrine kõntsakiht põrandal... Sel hetkel ei suutnud ma enam olla poolik kõiges. Ma tahtsin olla hea milleskigi. Olin väsinud vabandamast endale, et keskmisel tudengil ei jää laps keset sessi haigeks ning keskmisel lapsevanemal on kahe inimese sissetulek eelarve täiteks ning... Mida ma ikka vabandan. Kes mul käskis maha depresseeruda poolteist aastat pärast lahutust. Tegelikult ma ju ei teinud ööpäevringselt midagi. Ikka jäi mõte hulkuma suvalistesse kohtadesse. Kes käskis kogu õppimise sessi peale veeretada? No jah ega olegi midagi öelda: ise elasin oma elu selliseks, et ühel ilusal maikuu päeval (mil ma rahe kaela sain, muide) jooksis närv kokku. Ja järgmisel päeval oli suuremahuline eksam...

Tõin õhtul Marie lasteaiast, esmalt mängisin temaga paar tundi ning siis selle jõu pealt vaatasin veel kontsust viimaseid asju üle. Ma panen siia ühe jupi saatmata kirjast (mulle meeldis ka siis oma üksilduses diskuteerida "kellegagi":

Kõigepealt selline seik tänasest. Pärast seda, kui ma olin lõpetanud Viigile eksami tegemise küsis tema oma traditsioonilise küsimuse, et mida ma edasi plaanin? Mis minust saama peaks? Ja ma vastasin talle, et ma ei tea. Et ma alles eile mõtlesin sellele ja ma tõesti ei tea, sest niimoodi ma enam edasi jätkata ei saa. Üksi lihtsalt ei suuda. Et olgu nende tahtmisete ja soovidega kuidas on, kuid reaalsus surub peale ja ma üksi lihtsalt ei suuda niimoodi. Ma ei tea... Ta vastas moka otsast, et see on täiesti arusaadav ning, et üksi tõesti võib üle jõu käia...ja siis panin ma sealt võimalikult kiiresti ajama, sest muidu oleks ma nutma hakanud. Noh jah, see vesine olemine paistis juba üsnagi välja. Ma isegi ei ürita juurdlema hakata, kas ma tegin õigesti või valesti, et oma „alati optimistlikku“ maski ette ei tõmmanud ning suud reaalsuse juures kinni ei pidanud. Ma poleks seda täna hommikul nii kui nii suutnud.

Unistuse? Kas sa tead, et minu sugustel idiootidel tuleks keelata igasugune unistamine, sest see teeb ainult haiget. Iga järgnev samm, mis viltu läheb, lõhub midagi nendest eneseusalduse varemetest. Iga nädal tuleb midagi, mille peale mõni tellis kukub. Noh, eile oli lihtsalt varing. Ja mina olen liiga väsinud, et üksi seda kõike tagasi laduda. Ma ei saa ju lõputult endale öelda, et ka see sitt asi, mis juhtus oli vaid halva ilma ja ja muude negatiivsete asjade kokkulangemine, et tegelikult olen ma palju parem. Ma ei ole! Ma ei suuda olla parem. Ma ei oska olla targem. Ma ei suuda majandada paremini. Vahet pole, mis potentsiaal minus on või oli,...

Täna pole ma mittekeegi. Millisena mu tütar mind kirjeldama peaks? Tema ema on läbi kukkunud... Ma ei tööta, ma ei õpi... Ma olen lihtsalt üks eluaegne luuser, kes ei saa mitte millegagi hakkama. Mis eeskuju ma olen? Milline hoidja ja hoolija ma olen, kui ma ise tahaks täna minna kuhugi hästi rahvarohkesse kohta ja karjuda appi, sest mu oma mõistus on otsas.

See oli seis, millest sai vaid üles ronima hakata. Üks samm korraga. Otsi ja leia päike igasse päeva! Otsisin ja leidsin. Täna tunnen end tohutult õnnelikuna. Ennekõige olen õnnelik, et ma sain hakkama. Mul on töö, mis toidab mu peret, mul on ümber inimesed, kellele kasvõi seda sama teksti kirjutada. Hulk häid inimesi on vahepeal leidnud tee mu messengeri ja südamesse. Ehk on see teiseltki poolt nii, et keegi neist mõtleb, et täitsa laheda sõbra on endale leidnud. Minu põhjad ja pettumused ning läbikukkumised aastate lõikes on olnud kummalised kuid õpetlikud. Ainult minu rada ning ma usun, et hoolimata segadustest, suudan ma seda minna - nina veidi püsti ning naeratus huulil. Ma tean, mida ma teen ja mida ma tahan. Maailma mõnusaimad hobid on minu päralt. Suurimad tänud pean ma ütlema sellele bridge'i seltskonnale, kes kusagil mu lähedal mõned korrad nädalas viibib. Ikkagi kodust ja raamidest välja, ikkagi suhtlemine, ikkagi (muide kõige olulisem tegelikult) - ma ei olegi NII loll!!! Päris traktorist ikkagi pole, hoolimata täielikust haridusepuudumisest. Ainult koolist ärge väga valjult rääkige, sest natuke traktoristi tunne on. Justkui oleks tõestanud enese kõlbmatust. Aga ma ei ole! Kunagi, kui ajad muutuvad ning elamine emotsionaalselt lihtsamaks muutub, saan ma ju alati edasi minna sealt, kuhu pooleli jäin... Lihtsalt oli juttu suurtest muutustest ning peaks suitsetamisest loobumise ikka ka nende hulka tooma...

Oeh! Jälle siis selle suure tahtmise otsas - hull soov oleks teile midagi kirjutada. Sees pakitseb, otsib teed välja midagi enneolematult suurt, midagi ilusat, midagi rõõmsat, midagi veidi nukrat ja midagi küsivat. Meeleolu nagu tänane ilm. Lumikellukesed otsivad teed välja, et särada, rõõmustada õitseda kõigile päike silmadesse. Lumi otsib viimast lohutust ning kaitset, et selles suures soojuses mitte veel sulada. Vähemasti täna mitte! Taevas on hall ning nukker, selline õnnetu teismelise olemisega, teadmata kas nüüd nutta või mitte. Kõik see, mis jääb maa ja taeva vahele on täitunud uute lõhnade ja värvidega, täis ootusärevust ja elevust aga ometi veidi mõtlik.

Muhvi tunne on! Üldse ei tahaks blogida... aga see jätab vähemasti mulje, et ma suhtlen, räägin, diskuteerin kellegagi... endaga noh. Ainult poolik tükk torti on puudu.

No nii. Ei ole ikka lihte see tööinimese elu. Ei, ei, töö pärast ma üldse ei muretse. Töö on mul armas. Kui palka ka antakse, siis on üle prahi võimalus. Ma nii jubedalt põdesin siin nädalavahetusel, et kuidas ma saan oma graafikud jooksma selliselt, et ei mina ega minu tütar kannataks. Mõtlesin, katsetasin, vaatlesin olukorda ning leidsin lõpuks isegi võimaluse.

Päevaplaan peab olema paigas. Paigutasin suhteliselt minuti pealt oma päeva ning tundus, et asi võibki niimoodi lõpuks õnnestuda. Töö juures saan ma mingid asjad ära teha. Kuna töö on suhteliselt mõtlemisvaba, siis iga vaba hetke elan mingites kontsudes siinses arvutis. Õhtusest ajast jääb siis kuskil üheksast üheni selliseks minu tegemiseks. Kui ma suudan oma päeva selle kaheteistkümne tunni sisse ära pakkida, siis jääb veel umbes viis tundi Marie ja majapidamise peale ning isegi pea kuus tundi uneaega.

Kõik näis klappivat. Unustasin ainult paar pisiasja... ja avastasin, et päris ikkagi veel ei klapi. Eile käisin Maarjaga kaarte mängimas. Marie oli algul nii õhinas kaasa tulema aga kui ta teada sai, et arvutisse ta seal ei pääse, vajus nägu mossi ning pisar tuli silma. "Siis ei lähe sina ka", oli esimene vastus, mis ma sain. Nüüd võite ette kujutada seda järgnevat vestlust kahe piiga vahel, kes mõlemad tahaksid teha enda jaoks ühe ilusa õhtu ning paari pisiasja tõttu tundub, et mõlemat korraga pole võimalik teha. Igaks juhuks juba mainisin Maarjalegi, et äkki ma ei saa tulla.

Saavutasime viimaks kokkuleppe. Marie arvas, et ta ise ei hakka kaasa tulema ning kui ma talle midagi head süüa teen enne kiirelt, siis mina võin minna. Lõppes muidugi asi ikkagi fiaskoga. Marie helistas ühel hetkel pisar silmas, et tal on nüüd igav. Kell oli muidugi ka juba üksjagu ning eks ta väsinud oli. Mina ei saanud rahulikult mängida, sest süda tilkus verde, et ohh mind rongaema küll. Oli mul siis vaja tulla. Tema ei saanud rahulikult kodus olla oodates vana varest koju.

Hommikul ajasin end hoolimata unest pool tundi varem üles. Lugesin eilse unejutu tagant järgi ning rääkisime lihtsalt omavahelisi tüdrukute jutte. Tore oli. MIngil hetkel aga kihvatas minus midagi nii pagana rängalt, et peaaegu oleks pisargi järgi jõudnud. Ma jäin mõtlema, et täna õhtul lähme me ju jälle kaarte mängima. Jälle ei ole meid kodus, jälle ei saa me omavahel mõnuleda. Selle nädala esimesest neljast päevast olen ma täpselt ühe õhtu siis kodus olnud. Täpselt korra olen sel nädalal midagi mõistlikku süüa teinud.

Ma ei saa enam nii naljalt võtta endale kaela kolmandat või enamat õhtut mängimiseks, sest see on juba meie arvelt. Võibolla siis jälle, kui me mõlemad piigaga oleme harjunud selle uue elukorraldusega. Mingis asjad ju muutusid päris laastavalt palju. Varem oli meil komme, et esmaspäeviti tõin ma ta lõuna ajal lasteaiast koju. Siis oli meil ikkagi pool päeva "päris meie aega" ning mina sain rahuliku ning optimistliku lapse koju jätta. Nüüd on siis esmaspäev selline: töölt lasteaeda, laps üle ukse koju ning ise olen juba poolel teel linna. Õhtusöögi talle pean ma eelmisel õhtul välja mõtlema või hommikul natuke liiga vara ärkama. Ise ma esmaspäeviti üldse õhtust ei söö. Seal ei raatsi ning vahepeal pole aega. No ühe banaani või midagi hammustan tänavat pidi edasi joostes.

Huvitav, kuidas teised hakkama on saanud? No eks minagi saan. Istun nüüd paariks päevaks maha ning mõtlen korralikult läbi, mis toimub ning kuidas ma oma aega veel paremini planeerida saaksin. Ju ma välja mõtlen.

Nüüd sai siia jälle üks tõsisem viu-viu-viu kirjutatud. Hehh, no ma asun nüüd parem mõtlema. Mõtlemine pidavat vaid kasuks tulema. Ja kuna ma niikuinii ühe hästi toimiva ning just mulle ning minu tütrele sobiva plaani välja mõtlen, siis tegelikult ma nii väga viuguda ei tahtnudki. (Kes mind vähe lähemalt tunneb, see teab, et teksti lõppedes, on mul plaan juba peas olemas. Ma mõtlen läbi sõnade ning vahel tundub mulle, et see läbi käe ja kirjutamise mõtlemine on tegelikult üks lõpmata lahe asi... kuigi sõrmeotsad võivad keerulisetel aegadel hellaks muutuda suurest kribamisest)

Huvitav, mis siis saab, kui ma kunagi oma jutustuse valmis saan? Kas ma põrkan siis samasuguse seisu otsa, kus ma varemgi pidama olen jäänud? Kunagi, üheksa aastat tagasi, oli mul materjal luulekogu avaldamise tarvis olemas. Olin noor ja lüüriline, õrnem kõige õhemast kristallist, emotsionaalsem neist, kes Raja tänaval puhkamas käivad. Osa neist luuletustest meeldivad mulle tänagi. Mina loen neist küll välja eluvõõra ja naiivse teismelise aga kellelegi need kunagi meeldisid... Kõik oli olemas: kirjastaja ja rahastajad ja... ja mina lõin hirmust kangeks. Kartsin kriitikat, kartsin arvamusi, kartsin märkamatuks jääda... ning oma suures kartmisetuhinas jäi ta välja andmata sootuks.

Vahelduva eduga olen need üheksa aastat küll kibedaid pisaraid valades pastakat vastu seina loopinud, küll otsinud seda siis uuesti prahi seest üles nentides, et ilma ma ikka kohe kuidagi ei oska.

Mis ma täna teeksin? Emotsionaalne olen ju tänaseni. Igasse sõnasse, igasse teksti poetad oma hingest jupikese... Kas minus on piisavalt usku endasse? Kas minus on piisavalt hullumeelsust mingeid õhkõrnu unistusi ellu viima hakata? Kas see mul ka õnnestub, peaks ju olema teiste arvata ja hinnata. Ise tuleb anda parim ning uskuda, just uskuda, et minu parim on piisavalt hea. Ei, mitte piisavalt vaid, et ongi hea!

Elu kisub üha koomilisemaks. No ma tõesti ei oska suslikut lihtsalt elada. Kui tekib hetk, mil kõik on enam vähem ning rahulik, siis teen ma ise mõne pöörase liigutuse, et sõnatuks võtab... Ja jumala kaine peaga! Kusjuures, ma ise olen vaata, et uhke oma liigutuste üle! Koomiline ning kummaline on muidugi aga millal see kedagi tapnud on.

Viimase 24h jooksul olen ma siia kaks pikka postitust teinud. Mõlemad olen paari tunni pärast kustutanud. Liiga mõtlikud olid. Liiga kummalised ning annaksid võimaluse valesti mõista. Valesti mõista saab kõike. Sõnad on vaid sõnad ning igaüks loeb neist välja just seda, mida soovib. Vahet pole, kas mina valan siin pisaraid või säran kõige eredama päikesena. Mulle meeldib pigem särada. Natuke hullumeelselt hoidun viletsatest mõtetest, otsin päikesekiire igasse päeva. Vahel on see keeruline, vahel lihtsam aga kes väitis, et elu lihtne peab olema.

Oli seik, mille peale oleks loogiline olla okkaline ning torkiv, natuke kurb ja vaikne. Just see seik aga tegi olemise heaks. Esiteks sain ma teada, kui hull suudab Mairi olla! Teisalt, minus on jõud! Meeletu jõud, mille ma arvasin kaotanud olevat. Kõik, mis järgnes, tegi mulle üha selgemaks seiga, et olen suurem kui aimata võisin. Lihtsalt naljakas oli kohati. (Mul on ikka veel raske uskuda, et keegi suudabki kaine pea ning selge mõistusega (kui minu puhul üldse mingist selgest mõistusest juttu saab olla) midagi sellist teha, saada pikki näppe ja "ai" ütlemise asemel lõbusalt itsitada.

Teisalt tuli sinna peale teine seik, mis ei tohiks ju üldse mingit tähendust omada. Lihtsalt mõttetu ja tibatilluke. Olen alati selles kohas õlgu kehitanud ning edasi astunud. Aga ju siis oli eile lihtsalt neid emotsioone igal pool ning erinevate inimeste ja seikadega seose nii palju, et krt. võttis hetkeks tõsiseks. (no natuke pikemaks hetkeks aga siiski)

Ja siis ma kirjutasingi teksti, mis oli mõtlik ja küsiv. Natuke vaata, et haletsevalt. Aga ma ei haletse ennast! Ma elan ja lähen edasi. Ma pean saama ja suutma hakkama saada kõige olulisega. Ja ma ka saan! Ärkad hommikul ning naeratad. Olgu või läbi pisarate aga naeratus igal hommikul. Minuga on kõik hästi! Olgugi mu elu pea peale pööratud ning viimase paari kuu jooksul vist tsentrifuugist läbi käinud (aga võibolla sellepärast naeratangi... mingi karuselli efekt?)