Nii, asi kisub juba kergelt naljakaks. Rääkimata nendest lollustest, millega ma eile õhtul hakkama sain. Lai naeratus vajub näole niipea, kui jään mõtlema. Appi! Uskumatu, mil määral ma suudan endale endiselt segadusi kaela kutsuda. Kas mul igav hakkas siis? Või, mida ma küll mõtlesin? (kui üldse). Aga noh, nüüd tuleb lihtsalt naeratades edasi minna ning see supp ära lürpida. Mine tea, äkki oli vajalik. Kuigi hetkel ma küll ei tea, kuidas olla... Küll ma õigel hetkel spontaanselt kuidagi ikkagi käitun...

Täna olen siis esimest päeva tööl. Lahedalt kummaline koht. Ääretult erinevad inimesed! Esimese hooga vaatan ning naeratan. Mul on ideaalne kõrvalt jälgija positsioon: vaikselt ning tähelepandamatult lugeda karaktereid. Peaks hakkama neid karaktereid portreteerima. Lisama mingi seiga või situatsiooni. Niisama näpuharjutuseks miks ka mitte. Ühtlasi annab sellega meeldivalt sisustada neid hetki, mil tööd nagu üldse poeks aga seism ja naeratama peab. Täna ongi rahvas liikunud nii turistide kombel. Korra voorib pood rahvast täis, no ikka 15...20 inimest korraga. Hull mäsu, ei jõua ära jälgida, kes mida kuskil teeb, küsib, tahab maksta... veerand tundi ning pood on täiesti tühi. Kolan internetis ja kirjutan...

Ah jaa, süsteemi kapsas vedeleb ka kassa all. Kui pood tõeliselt inimtühi on ja ei pea isegi nägu tegema asjalik olemisest, siis kolan nendes paberites... (no ja vahel ka siis, kui peaks asjalik olema tegelikult... alumine serv paistab ju ilusasti silmade ette)... aga üldiselt ei ole minusse vist isegi seda esimese päeva tublidust süstitud. Istun, kirjutan ja kui ikka teisiti ei saa, siis olen tubli ka. Esimesel päeval võiks ju ometi tubli olla!

Iga kord, kui avan arvutis puhta paberi, et kirja panna mõni ideejupike, mõni luultuse või noveleti moodi tekst, tekib tunne nagu avaks enda ees ukse uude, puhtasse, minevikuta kuid lootustega täidetud maailma. Peas ajab üks mõte teist taga. Alustada ei oska, sest hetkeks valdab hirm, et ma lihtsalt määrin selle lehe andmata talle hinge ja elu. Hetk ärevat võbelust südames, hetk täis lootusi ning unustust. Mõte ajab mõtet taga ning sellele virr-varrile ei näi lõppu tulevat. Sulen hetkeks silmad ning huulde hammustades kirjutan esimesed sõnad. Esimesed sõnad... Ja siis täidab tuba vaid minu abitu klaviatuuril toksimise heli. Unistused, mõtted, sündmused ning värvid paisuvad ajust välja, tiirlevad ümber minu, täidavad kogu mu toa ning üksteise järel võtavad sisse oma koha paberil. Siis ei ole enam ideid minu sees, ei ole enam mõtteid, millest kirjutada. On vaid suur kribamine, milles mina ei tea sõna ette ning mida ma paari nädala pärast võin lugeda kui täiesti võõrast teksti. Ma ei mäleta sellest rohkem kui tärkavat ideed suitsupausi ajal või inspireerivat sündmust varasemast. Sõnad tulevad ise, leiavad oma tee ja koha ning lepivad oma saatusega.

Aga kus on minu koht või milline on minu saatus? Milline sõna olen mina selles universumis? Kes on minu lähemad naabrid ning kuidas jääb selle teksti alatooniga? Ma ei tea. Tean vaid, et ma istun siin, keset ööd oma arvuti taga, võtsin puhta lehe, et kirjutada üles üks välgatus. Ometi pole ma veel jõudnud selle välgatuseni. Enne vaimustas mind see paber oma puhtuse ning radaderohkusega ning ma pidin seda vaimustust jagama.
(Ohh, ma olen vist veidi liiga romantilises meeleolus. See läheb mööda...)

Kotkasse jõudsime neljapäeval ikka esimestena. Mina ja minu tütar. Varsti pärast meid tuli Andres (keda ma endiselt Indrekuga segi suudan ajada) ja küsis mu käest, et mis tunne ka on voor enne lõppu liidripositsioonil seista. Oh, kuidas ma oleks tahtnud talle vastata! Oleks tahtnud rääkida kahte juttu korraga, et kui korralikult kuulad, jutud ühtseks lõngaks põimid ning sellest siis pisikese lõngakera meisterdad, siis saad ka vastuse oma küsimusele.

Ma tahtsin öelda, et olen hullult-hullult õnnelik ning ainuke mõte, mis pähe mahub on erinevad võimalused ning rajad, millega ma saan oma positsiooni kindlustada. Ma olin kodus jõudnud absoluutselt kõik versioonid kohtade jaotumisest läbi mõelnud... ehk siis paigutanud ennast ka esimesest neljanda kohani. Oi, kuidas ma särasin mõttest, et neljas ongi halvim, mis minuga juhtuda saab. Teiselt poolt tahtsin ma öelda, et mul ei ole õrnemat aimu, mismoodi ma sellisele positsioonile sattunud oli. Tahtsin rääkida, kuidas ma ikka veel pole suutnud üle saada sellest usuvahetusega kaasnevast ehmatusest ning ma tõesti ei suuda uskuda reaalseid võimalusi positsiooni säilitamiseks. Kui ma oleksin rääkinud esimest juttu, oleksin ma jätnud endast ülbiku mulje, sest ma sisemiselt ei tunne, et ma vääriksin kohta selles esinelikus, rääkimata liidripositsioonist. Rääkides teist teooriat, oleks see kõlanud viugumise ja komplimentide norimisena. Olles liidripositsioonis ei saa ju väita, et ma olen blondiin ning loll nagu lauajalg. No ju ma siis ei ole päris blondiin aga ma pean seda veel iseendale ka tõestama. Vahet pole, mida keegi mõtleb või mis mulje siit nüüd jäi, siis edasi tuleb ikkagi rabeleda, püüda saada üle sellest jalutult abitust seisust ning möllata nii pakkumise kui tegelikult veelgi enam kaitse ja väljamänguga. Need kaks viimast ongi veidi unarusse jäänud seoses selle usuvahetusega ning sellest tuleneva paanikaga pakkumises.Kunagi ma tundsin ühte tüdrukut, kes hetkekski ei kõhelnud oma vaimsetes võimetes, mis iganes ta ette võtta otsustas. Optimistlikku unistajat. Ma tahaks temaga uuesti tutvuda! Ausõna ma tahaks.

Reedel käisin töövestlusel. Ei midagi erilist, lihtne müüja töö suhteliselt miinimumpalga lähedase sissetulekuga aga siiski. Siiski on see terve palga võrra parem tänasest seisust. Ma sain selle töö! Kui kellelgi paremat pakkuda on, siis olen endiselt võimalustele avatud.

Koju sõites särasin bussis. Kõik minu sees oli viimase nädalaga paisunud mõõtmatuks. Sisemine sära tungis välja mitte ainult silmist ning naeratusest vaid pressis end lausa läbi naha. Ma olin paar numbrit suurem oma füüsilistest mõõtmetest. Natuke tõhjust oli selle sära sees. Mõte vilkas üjest nurgast teise, üritades otsida kasvõi ühte ainsatki pisikest põhjendust, et miks siis just nüüd on maailm otsustanud minu poole naeratada? Millega ma selle õnne olen välja teeninud? Mul on töö! Mul on üle aastate taas eelarve lisaks arvetele! Ma ei pea enam nutma neid kibedaid pankrotipisaraid, mida muidu ikka vahel ette tuli. Mul on lapsekingades usk endasse, enda mõistusesse mingigi nurga alt (aga seda ma teile ei öelnud praegu, sest liiga lihtne on seda usku taas kaotada).

Natuke on hirm ka. Viimase paari kuu jooksul on mu elu mitmeid tiire pea peale pööratud. Kas ma saan hakkama sellega, millega nüüd algust olen teinud? Kas ma oskan? Mis saab siis, kui miski ikkagi taas untsu läheb? Kas ma olen nüüd saanud nii palju erinevate kohtade pealt varvast maha toetatud, et ühe nurga alt tulev löök ei vii mind enam päris rivist välja? No jah, eks ta ole üks järjekordne õppetund teemal "kasva ükskord suureks!". Ju ma vist ikkagi olen siin ilmas midagi ilusat korda saatnud. Maailm naeratab! Ta ei ole mind unustanud! Tal ei õnnestunud mind murda omal ajal sõjas! Ei õnnestunud murda mind selles aastate pikkuses piiramises praegu! Lepime ära! Tutvume uuesti, paludes vahekotunik Aega, et ta lubaks mul unustada osa seiku ning lubaks kaasas kanda teisi! Ma tahan mäletada oma rada, et ma iial ei muutuks kitsarinnaliseks egoistiks, küüniliseks tähenärijaks. Ma ei taha mäletada mõningaid meeleheite hetkede tundeid, sest ma ei taha oma närvikava asjatult kulutada - et ma iial ei muutuks kibestunuks. Tere, mina olen Mairi...

Täna on siis üks neist päevadest, mil tahaks kõigile ja kõigest rääkida. Lihtsalt istuda ning mõtiskleda valjul häälel. Rääkida iseenda jaoks asju selgemaks. Aga samas... Samas ei tahaks ühtegi sõna öelda ega kellegagi kohtuda. Kummaliselt loll aeg seega. Ma olen maailma kõige õnnelikum ja õnnetum inimene korraga. Esmaspäeval otsustas reaalsus mulle õlale koputada ja tal suslikul on kuradi raske rusikas. Samas, kui ignoreerida nüüd seda murtud rangluud olen ma ju ikkagi üks õnnelikemaid... No võta sa nüüd kinni, mis ma olen või mida ma tahan.

No jah. Indrek just ükspäev ütles, et ta nii kadestab mind, et ma olen endale sellise kesta jõudnud kasvatada erinevata partneritega mängides. Mina ja mingi kest? No ei, ma ei oska neid kasvatada. Ikka ja alati annab mind pisarateni solvata. Selleks pole ju tegelikult palju vajagi. Aga kui ma tean inimese headust, siis ei suuda tõesti mingi emotsionaalne plahvatus mind kuigivõrd endast välja viia. Njahh, eriti kui iga sõna tuleb teenitult ning mõeldes mingitele vanematele, vastastena mängitud kordadele võiks öelda, et isegi vaoshoitult. Samas kadestan mina Indrekut hullult, sest tal on haridus, elukaaslane... seigad, mis vist minu elu kunagi kaunistama ei hakka. Esimene neist jääb iga päevaga üha kaugemaks unistuseks ning teisalt... oi, mul on nii armas komme liiga kõrgele vaadata... Ja tänu vanadele rumalustele on tänaseks kadunud julgus midagi liigutada. Ma pigem kuulutan end eos kaotajaks ja lasen asjadel veereda omasoodu... ja kui ma sellega elu võimaluse käest lasen (nagu Indrek ikka hoiatab), siis olen ma loll aga ma ei oska ei suuda midagi liigutada... ei julge... iga kord on ju asi perse läinud, miks peaks nüüd teisiti minema? Ning miks peaks üks ilus-tark-ja-osav mees üldse vaatama minusuguse poole...

Samas, hehhee, vaatame, mida see neljapäev tooma hakkab. Kes oleks oodanud, et mina liiderdan tabelis üks voor enne lõppu? Mina igatahes mitte. Jube sillas olen hetkel. Samas on mul hakanud lõpuks ometi tekkima tunne, et ma vist hakkan midagi taipama sellest rannast juba ka kõhutundega. Nüüd saab ometi uuesti pöörata oma täistähelepanu väljamängule ja kaitsele... Ehk nendele teemadele, mis on täiesti lapsekingades. Hullult sillas olen sellest tundest. Ja hiljemalt homme kirjutan pisikesest vedurist, kellega ma suusatamas käin... aga nüüd lähen suusatama...

Üksi või mitmekesi, haridusega või ilma: mul on maailma kõige armsam tütar ning ühel päeval saan ma hoolimata kõigest oma elu siiski joone peale! Raudselt!
Head aega!

Eile, poole mängu peal, küsis üks lahe inimene (tahaks nimetada heaks sõbraks aga see eeldab vist kahepoolset kokkulepet), kuidas mul läheb. Minul läks nägu naeru täis ning vastasin, et hästi. Läkski hästi. No vähemasti oli hullult naljakas vaadata seda järjest kasvavat põhjade merd. No me saime selle viimase koha saamisega lõpuks ometi hakkama! Ja veel tõeliselt masendava protsendiga!

Praegu jäin mõtlema, et oleks ta selle sama küsimuse esitanud pool tundi hiljem, oleks saanud risti vastupidise vastuse. No mis siis ikka, koputan taas Laurile õlale, et ole hea ja otsi, kas leidub inimest, kes on nõus esmaspäeviti blondiiniga mängima. Ma isegi ei oska kuidagi kommenteerida. Lihtsalt sõnatuks võttis. Aga noh, mis siis ikka, elu läheb edasi ja küll ma kunagi jälle kellegi leian, kellega mängida.

Aga keda ma siis otsiks endale partneriks? Njahh, muidugi oleks ääretult hea mängida kellegagi, kes on minust jupi parem mängija. Mina saaksin õppida parematelt, samas oleks hull motivatsioon jõuda kuhugi natuke lähemale ning õpetussõnad tuleb vaikselt vastu võtta, neid hiljem omaette vaagida ning neist õiged järeldused teha. Küsimus vaid: miks peaks mõni selline minuga mängida tahtma? Ja neil kõigil on ju omad kindlaks kujunenud partnerid olemas ja... Noh hea küll, ei saa tugevat partnerit. Aga siis keegi motivatsiooniga tegelane. Keegi, kellega koos arutada ja uurida-puurida, koos kasvada ning heaks saada. Hea sõber, kes kannataks minu ebardliku iseloomu välja... (sellist inimest vist ka ei ole)... asi hakkab keeruliseks muutuma, kuid Lauri on omamoodi võlur nende kohtade peal ning temale tulebki loota hetkel!

Aga koht oli aus! Nii aus, et ma ei lakka ikka eputamast. Täiesti kindlalt ja ausalt väljateenitud! Nii aus, et minu egol oleks vist võimatu sellisel hetkel loobuda. Jätaks kuidagi allaandmise mulje. Isegi, kui see nii ei ole... ja antud hetkel ei olnud põhjused seal.

Misantroop on endiselt hea raamat.

Igasugune õppimine meenutab omal kombel lego klotsidest ehitamist. Algul on sul mõned klotsid. Sead paika idee, millise pisikese onni sa nendega ehitada suudad (esialgu muidugi lootusega, et aja jooksul lisandub klotse ka aknapealsete ning katuse tarvis) ning asud tööle. Kogud ning ehitad... Onn saab valmis. Mõne aja möödudes lisandub küll uusi klotse sahtlisse aga neid justkui polegi enam kuhugi panna. Bridge'ist räägin, kui keegi veel ei taibanud.

Kunagi ammu, ammu, kui me Indrekuga koos mängima hakkasime, asusin ma oma esimest teemakohast onnikest ehitama. Ühel hetkel sai see justkui valmis, et siit edasi ei oska minna, kuigi teadmisi tuli juurde. Tookord tekkis temal geniaalne idee, et ta tahaks nüüd süsteemi vahetada. Appi, kui raskelt see läks. Ma pidin võtma oma onnikese, lammutama selle kildudeks ning hakkama uut ehitama. Sealjuures korjasin ma ju sahtlist välja ka kõik need vahepeal kogunenud klutsid. Veidi projekteerimist ning näed sa, nendega saab ju ilusama ja uhkema majakese ehitada!

Vaevu sai maja püsti, kui saabusid uued ajad. Tema teatas, et läheb aastaks soome!!! Oi, kui õnnetu ma hetkeks suutsin olla. Noh, mina olen ju loll ja kellegagi ei suhtle ning kuidas ma nüüd mängida saan? Upu või uju. Umbes järgmisel päeval otsustasin, et nüüd on viimane aeg hakata julgeks. Lihtsalt võtsin kätte ja lubasin, et hakkan suhtlema inimestega, mis sellest, et nad suure tõenäosusega minus maailma suurimat tüütust näevad. Ma ei lase selle tunde kahtlustel enda liikumist varjata! Ei lase! Teine suur otsus, mis ma vastu võtsin: saa üle oma paranoiast, et otseselt esitatud ülesanded, millele tuleb vastata ei ole mõeldud ainult minu lõksu meelitamiseks ning lõppeks ei anna mul ju kuidagi näidata end lollimana kui ma olen. Need olid karmid otsused ning ma tänaseni tuletan endale igal sammul meelde, et paanika ei aita edasi. Võta vastu, mis pakutakse ning ära lase enesehinnangul piirata võimalusi. (Natuke vist ikkagi lasen aga suured sammud on õiges suunas astutud vahepeal.)

Klotsegi kogunes suhteliselt kiiresti pärast selliseid hullumeelseid eneseületusi. Mul on uus partner, uus süsteem ning ainus, mis jäi teha oli maja lammutamine ning uue ehitamine. Ma tean, et kui see valmis saab kord, siis tuleb sellest häärber võrreldes esimesega, uhke isegi teisega kõrvuti pannes. Hetkel on aga üks suur-suur segadus asjades. Klotsid on kõik mööda tuba laiali, ehitada olen jõudnud vaid natuke kuskilt alt ning lisades siia selle loomupärase ande, et niikuinii kõik arvavad, et ma olen ilgelt loll, tüütu ja vastik, siis kokku tuleb suhteliselt kummaline seis (ehk üritage nüüd ette kujutada seda mõtetetulva ning mõttelagedust korraga, kui ma tõstan laualt 13 kaarti). Aga see seis lähe ühel päeval üle. Kunagi tuleb midagi kindluse moodi ning meeles pidades, et ma ju tegelikult ei saa jääda lollimaks, tuleb kasutada situatsiooni, ehitada oma häärberikest ning loota, et kui ma kunagi just midagi veel grandioossemat ehitada ei plaani, siis vähemalt selle saan projektikohaselt valmis ning kasutuskõlbuliku. Küll ma saan! Vundamenti oli vaja laiendada. Nägemus millestki laiahaardelisemast. Ehitusstiil on suuresti muutunud ning seni katsetamata võtete kasutamine vajab erilist harjumist. Julgust ning selget mõistust! (mõlemaid napib)

(Võibolla pean ma hoopis tänulik olema, et Indrek just nüüd ja nii pikaks Soome läks. See sunnib mind edasi liikuma. Muidu oleks mul olnud veel aega põdeda ning oodata, et kunagi... küll kunagi läheb miski paremaks... Krt, ei lähe, kui ise ei tee!)