Ikkagi naine...

Eile oli siis neljapäev. Njahh, tuleb vist tunnistada tõsiasja, et väide: naised mõtlevad südamega ja mehed ajudega, osutub õigeks. Vähemalt minu puhul. Oh appi! Ma pole juba ammu (ja võib juhtuda, et mitte kunagi) nii jaburalt ja sellest tulenevalt ka nii valesti pakkunud. Vürtsi lisas ka asjaolu, et mängisin kellegagi, keda mulle õhtu alguses tutvustama pidi ning võite nüüd ise mõelda, kas me teadsime teineteise pakkumisstiili. Küll jäi meil lepinguid välja pakkumata, küll sai ülepakutud, siis võtsime vastased enn-pluss-üheta kontrata (!) ja siis panime kontra lepingule, mis läks alt vaid tänu sellele, et väljamängija hakkas kartma ja andis selle alt.

Hoolimata kõigest oli jube lõbus ning alati saab (vähemalt mõne koha peal) süüdistada jaburaid, teravaid jaotusi (stiilis 5-5-3-0; 6-5-1-1; 9-2-1-1). Lahe jaotus oli see 9-2-1-1. Võtsin laualt lehed, vaatasin neid, lugesin ruutud üle. Siis lugesin muud mastid üle, lahutasin selle 13st. Lugesin veel korra ruutud üle ning veel korra proovisin seda 13. kaardi meetodit ning pärast kolmandat ruutude otseloendamist hakkasin lõpuks vist uskuma, mis mul käes on. Ma olin õhtu alguses nii omades mõtetes, et esimesed kümme jaotust kulus puhtalt sisseelamiseks, keskendumiseks ning mõttetutest mõtetest vabanemiseks. Vähemasti ei saa ma süüdistada halba jaotust või võõrast partnerit selles, et ma väljamängu ajal (Ökuli vastu) risti ässa ära unustasin. Õnneks oli leping mingi tobe 2S ja ma mängisin oma mõtetes nelja - välja tuli ikkagi, ületihiga. See on suhteliselt tavaline, et ma kallismasti osamängu mängides kramplikult kümmet tihi tahan saada ning siis hetkeks isegi õnnetu olen, et näähh, üheta läks. Ässad võiks aga ikka meeles püsida. Õnneks kogunes iga jaotusega pisut energiat ning mõte koondus ka üha enam kaartide peale. Lõppeks lahenes kõik ju ometi hästi! (kolmas on hästi) Ise olen väga rahul! Hoolimata tõdemusest, et südamega mõtlemine pole hea karma... aga paraku või õnneks ei saa ma selles osas midagi asjalikku ette võtta. Järeldus: sõltumata oma vaimsest ja füüsislisest seisundist olen ma kindlasti platsis ka järgmisel nädalal ning loodetavasti ka tuleval esmaspäeval. Ainsateks takistusteks võivad saada surm ja kooma (kusjuures kooma on kindlam argument, sest haiglas on liiga hea järelvalve, sealt naljalt minema ei rooma).

Ma olen viimasel ajal suhteliselt palju kolanud kaalukate foorumis. Hästi toredad, meeldivad inimesed. Selle peale hakka või tõesti uskuma, et paksud on rõõmsamad. Nad on kõik nii soojad ning hoolivad, teadlikud oma murest ning kindla sooviga sellest jagu saada, jagades nõuandeid ja soojust ka kõigile endi ümber. Kohati tundub mulle, et kaalukad on minustki parema inimese teinud.

Miks ma seda kõike aga kirjutama hakkasin? Mida enam foorumisse süüvin, seda enam leian ka eest noori, teismelisi, kes rabelevad elu eest (ja seda sõnaotsesesmõttes) , et pääseda välja mõne toitumishäire hukatavate küüniste vahelt. Kurb on vaadata neid alles inimeseks hakkavaid tegelasi, kes juba on suutnud endale aastateks haavad tekitada. Olgu need põhjused siis misiganes, kriipspeenikesed sõbrad, väikesekondiline ema, soov modelliks hakata... mis iganes! Vahel tahaks küsida, kus olid kõigi silmad siis, kui probleem alles tekkima hakkas? Kas tõesti ei saanud seda kuidagi ära hoida? Siis aga meenutades oma minevikku, meenub kuskilt üks loll iga (mis tegelikult on ju ääretult oluline etap vanematest lahku kasvamisel), mil vanematele ei saanud jumala eest millestki rääkida, ise, aga, pole veel piisavalt tark, et elus läbi lüüa ning siis tekivad hullud käärid kõige vahele.

Ma ei olnud just kuigi mässumeelne teismeline ning kerge arengupeetusega nagu ma olen, tulid minu jaoks keerulised ajad alles pärast keskkooli lõppu. Varem oli mul justkui rohkem mõistust või vähemasti sai end koduses tugitoolis turvaliselt kerra tõmmata ning mõelda, et kõik saab korda. Siis aga olin ma ootamatult suur ning justkui kohustatud ise endaga hakkama saama. Muidugi ma ei saanud, sest õppimata ei saagi kohe tark olla. Vahel tundub mulle tänaseni, et kui ma oleksin 15, siis saaksin ma minna ema juurde ning öelda, et ma pole selle maailma jaoks veel valmis. Aga ma olen 27! Millal mina küll suureks kasvan?

Teisalt olen ma nüüd aastaid andnud eratunde reaalainetes. Ma pole kohanud veel ühtegi ajudeta noort. Küll aga mõjutavad hindeid tegurid nagu lahkuminek poisiga, õpetaja poolt kunagi sitasti öeldud lause, suhted sõprade või vanematega... Enamasti pole minu töö valemite ja mõistete lahtiselgitamises niivõrd oluline kui kuulamine. Püüa mõista, mis toimub selles noores peas ning ole valmis kuulama. Tihtilugu jõuad mingil htkel punkti, kus avastad, et sellel noorel polegi ühtegi teist täiskasvanut lähedal, kes kuuleks nendest jamadest. Teatav vastutus tekib, sest ma ei saa ju kuritarvitada ühe areneva õrna hinge usaldust. Vähemasti mitte seni, kuni pole kuritarvitatud minu usaldust. Aga mis relvad on minu käes? Igaüks peab ju lõppeks oma kukkumised ise kukkuma, õppetunnid ise kätte saama. Ma saan olla olemas, hoida silma peal ning veidi suunata, et vead ei muutuks mõttetult valusaks. Rääkida oma apsakatest, mis mingitel hetkedel on väga valusaid haavu tekitanud, mis aastaid veritsesid...

Miks ma seda kõike kirjutan? Mul on tütar. Ühel päeval hakkab ka tema kodust välja kasvama. Ühel päeval ei räägi ta enam mulle, mis toimub, ei kuula minu nõuandeid (ja suure tõenäosusega peab mind maailma kõige tänitavamaks inimeseks). Ma loodan ainult ühte: et sel hetkel, kui tema hakkab maailmalt oma suuremaid muhke saama, on ta lähedal mõni täiskasvanu, kes saaks olukorral silma peal hoida, toetada salaja, kui vaja.

Noh, see on vist see koht, kus tuleks tõdeda, et peaks hakkama oma sisetunnet rohkem usaldama. No, kui ei ole, siis pole ning ma saan kergelt õlgu kehitades ning käsi taskusse lükates oma eluga edasi minna. (Pisikesed taustauuringud teevad vahel imet.) Vähemasti suutsin ma seekord end eemal hoida suurest ja piinlikust jamast. Kas ma olen kurb? Näähh, mitte eriti. Natuke tühi olen seest, sest üheks hetkeks täitis mind midagi suurt ja ilusat, olgugi vale. Hehh, tuleks otsida üks (soovitatavalt täis) prügikast ning anda üks hea hoop jalaga ning kõik oleks taas korras. Aga ma ei kahetse seda uitmõtet, mis täitis naeratusega mu maailma veidikeseks. Unistamine on ju lubatud, peab ainult teadma, millal lõpetada.

Millal ma viimati kellestki sisse jäin? Kolm aastat tagasi! Kui nüüd trendi järgida, siis kolme aasta pärast järgmisele katsele ning siis kolme aasta pärast taas ja veel ja veel... ning kui ma vahepeal ära ei sure, siis äkki isegi leian kellegi.

Natuke sedapidi tunne on: F.Kafka "Sild". Kui kohtume, siis ma võin seda teile lugeda. Üks võimsamaid tekste, mida ma iial kohanud olen. Siis, aga, pean ma sinna otsa lugema ka A.Kaalepi "Lootuse" ning T.Liivi "Olemisest nööpauguna", et te liiga musta masendusse ei satuks, sest mina nii mustas ei ole.

Stopp! Punkt. Rohkem ma sellel teemal ei jahu. Ja ma ei taha sellest rääkida! Lubagem sellel mõttel siis surra siin, 14.veebruari hilisõhtul. Rahu sinu põrmule. Täna oli, muide, ka leinapäev. Aitab! Palun ärge teiegi mulle meelde tuletama hakake, et kunagi veebruaris läksin ma ogaraks (nähtavasti külmast).

ära loe!

Alliksaarel oli üks armas lause: "Unelmad puhkevad kujutuina, et paarituda suvalise kujuga, läita lõpmatuid kujutelmi ja sujuvalt minema ujuda" Ja nüüd, hetkeks, kujutage ette hetke, mil kogu see lõpmatu hulk kujutelmi klaasina klirinal põrandale katki kukub. Ma hoian end võimalikult kaugel sellest kõigest aga jää on hakanud murduma ning esimene paharet oma töö minu juures juba teinud... Hoidke mu kätt siis, kui asjad untsu lähevad ning on vaja uut kesta kasvatama hakata.

Sai mõnusalt depressiivne jura. Ignoreerige, unustage või veel parem lähtu pealkirjast.

Tunne inimesi!

Jäin eile mõtisklema, et huvitav, kui kaua mul kulub aega enne, kui hakkan esmaspäeviti ka nägusid ja nimesid kokku viima. Tõeliselt piinlikke situatsioone annab tekitada puuduliku mäluga. Õnneks need, kes mind vähe rohkem tunnevad, teavad ka minu võimet küsida: kuule, kes see oli, kellega ma just pool tundi lobisesin?

Neljapäeviti kulus esmase ülevaate saamiseks umbes pool aastat aga seal käib ju hulga vähem inimesi(!) . Esimese hooga oli minu jaoks vaid üks suur nägude-nimede virr-varr. Inimesi ma juba natuke tundsin. Nii mõnegagi sai juba lobisetud niisama ja siis oleks veel eriti nadi olnud küsida, et kuule, mis su nimi ka on? Õnneks oli Indrek see, kes hakkas mingil hetkel nägusid nimedega kokku viima ning hea inimesena jagas ta lahkelt seda infot ka minuga. Läbi mingite fraaside ja ütlemiste: tead küll noh, see hädapidur... (vaiksemate inimestega oli probleem muidugi suurem). Ainsad, kellel mina hakkasin varem vahet tegema, olid kaksikud. Pannes nad kõrvuti seisma, sai öelda, et Indrek on Indreku moodi. Aga ükshaaval ei tee ma neil ikka veel vahet. Ma tean, et neil on selge erinevus aga ma pole veel selgusele jõudnud - kumma juures. Kaldamägedel ei tee ma ikka veel vahet ning paar harvem tulevat tütarlast on nimetud minu jaoks. Aga üldiselt: poolteist aastat ja tuumik on teada.

Tagasi nüüd aga esmaspäevade juurde. Neljapäeviti on meid 3...6 lauda inimesi, esmaspäeviti 12...13 lauda. Keda ma sealt siis tunnen? Peaaegu kõiki, kes neljapäeviti mängimas käivad. Punkt. (ühe pisikese mööndusega... vahel). Seda, et need kaks poissi ongi Kaldamäed, rääkis Liisa mulle üks esmaspäev. Arvatavasti oli ta minu naiivse küsimuse peale perseli kukkumas aga ma ausõna ei tunne inimesi. 50 inimest on minu jaoks juba rahvas.

Väike vihje minu mittetundmise sügavustest. Kunagi ühe tehnikumi ühikas elasin koos tütarlapsega, kelle nimi oli Pirje. Ma käisin pea kaks kuud ukse pealt nime vaatamas, sest see lihtsalt ei mahtunud mu pähe. Tavaliselt ma taban nimed umbes sel hetkel, kui keegi mulle nime mainib ajal, mil ma parajasti oma ohvriga üks-ühele juttu puhun. Siis kinnistub nimi iseloomu külge, silmade ja miimika külge. Pirtsu puhul ei töötanud ka see! Tõsi, temal oli minu nimega pea samasugune hämming. Teisalt, küsige mu käest ntx., mis värvi autoga mu õde ringi kimab... Ee...mm... (äkki oli tumepunane...) aga kindel ma selles ei ole. Olulisematel autodel jätan meelde autonumbri, siis on võimalik see hiljem parklast uuesti üles otsida (muidugi juhul, kui prillid on taskus). Kuju ja värvi ei tea ma kunagi. Paremad sõbrad juba teavad, et siis tuleb neil autost välja astuda ning laialt üle parkla lehvitada, kui mina seisan õnnetult ja nõutult kuskil servas, üritades mõistatada, mis suunas liikuma peaks hakkama.

Ennustagem siis: kas ma suvel juba suudan orienteeruda selles maailmas ka inimesi pidi? Aga sügisel? Järgmiste jõulude ajal? Tõsi, tuleb tunnistada, et mul on natuke lihtsam seda teha nüüd. Piisavalt armas arhiiv, millest saab alati uurida, et kelle vastu me seda tobedat 5C mängisime? Ja mida me nende samade vastu varasematel kordadel mänginud oleme?... Piisavalt pika arhiivi korral leidub mingeid sõnu, fraase, liigutusi, mida ma äkki mõne näoga kokku oskan panna. Sõnade peale on mul teatavasti pisut parem mälu. (Ma suudan meenutada suure osa oma vestlustest inimestega... just vestlustest, messengeri tekste ei mäleta ma üldse... ning tihtilugu saab mingeid fraase seostada konkreetse kellaaja, nädala- ja kuupäevaga mingis kindlas ruumipunktis koos inimeste asetuse ning liigutustega.)

Mul on nüüd seoses külma talvega tekkimas uus töökoht sos-ahjukütja. Kaks ääretult erinevat kogemust viimase nädala jooksul. Poolteist nädalat tagasi tehti mulle poole tunni jooksul kaks ettepanekut: üks emalt(kodu kütmiseks, kui nemad pittu lähevad) ja teine õelt (tühi ahiküttega korter Tartus). Mõlemad võtsin vastu aga elamused on väga erinevad.

Esimene: Läinud reedel läksin vanematele appi. Noh, läksime piigaga kohale, uksest sisse astudes paistsid ilusasti paigutatud voodipesukuhjad, laual oli kauss vahvlitega, köögilaual oli kaks pakki just meie lemmikmaiustusi (magic maisipulgad ja maisipallid iirises), külmakapist vaatas vastu kausitäis spetsiaalselt meile keedetud kartuleid (ega ma ise ju ei oska ega viitsi neid koorida :P ) ning teine kausitäis kotlette. Igast sammus, mis ma tühjas kodus astusin, oli tunda hoolivust ja hoolitsust. Tekkis taas selline pesamuna hellitamise tunne. Keldris oli kõik valmis seatud: tuhaämbrid tühjendatud, isegi puid oli pilbasteks lõhutud, kuigi ma sellgi korral nautisin pigem ise kirvest ning valmislõhutud pilpaid sai isa ise järgmisel päeval kasutada. Istusin öö otsa mõnusalt soojenevas toas, raamat käes ning mõtisklesin meeldivaid ja sooje mõtteid. Ma polnud juba aastaid saanud niimoodi üksi öösel kodus olla. Aku sai igatahes laetud. Pooled mu viimase nädala postitustest on inspireeritud tollest üksikust ööst kodus.

Teine: Njahh, korra käisin läinud nädalal ka sealt Filosoofi tänava korterist läbi. Tuld ma toas põlema ei saanud. Tont teab, kes selle elektri ära sõi. Avastasin tol hetkel ühtlasi, et mu telefonist ei saa välja helistada, et puukuuri asukohta uurida ning nii ma sealt sama targalt tagasi kõndisingi. Tulin koju ja rääkisin messengeri kaudu õele, ta arvas, et äkki on korgid välja lülitatud. Vahepeal selgus ka pisiasi, et puid seal ei ole aga ma võiksin neile osta bensukast ühe paki kamina kaske ning ikkagi kütta. Suur ja tugev tüdruk nagu ma olen, haarasin siis eile lähimast bensukast puuvirna õlale ja... üsna pea taipasin, et see on siiski jube raske hunnik käeotsas vedamiseks. Möödujatele võis üsna suurt meelelahutust pakkuda minu jälgimine, kui ma selle virnaga kergelt puhisedes üritasin kulgeda üle kiilasjää ja läbi Tartu kesklinna. Kohale ma lõpuks siiski jõudsin ning tolleks hetkeks oli mul juba üsna soe olla. Proovisin korke. Ühe tõelise blondiinina igaks juhuks nupu mõlemat asendit, kuigi ma omast arust tean, kumb asetus õige on. Keerasin korgi välja ja sisse tagasi ning proovisin taas mõlemat asetust... aga ei miskit. No, mis siis ikka, kahju küll, et raamatut lugeda ei saa, kuid lükkame tule pliidi alla ja söön vähemasti. Pärast, ahju kütma tulles võin poest hunniku küünlaid kaasa haarata ning siis saan juba ka lugeda. Nii, nüüd oleks vaja see puude pakk lahti saada. Kas siin mingi terariist leidub? Ei leidnud. Käega katki sikutada ei jaksanud, sõrmedel hakkas enne valus. Aga, ma ju ostsin salati kõrvale ka kahvli (!) äkki on seal nuga ka. Oligi ning plastiknuga osutus ütlemata heaks paki avajaks. Kirves!? Kobasin käsikaudu tühja korteri läbi, mingit kirvest ma ei leidnud. Pliidi all oli küll tühja taarat, kuid sellega paraku puid peenemaks ei saa. Täpselt kaks suurt halgu mahtus korraga pliidi alla ning ajaleht vähenes kriitiliselt kiiresti. Tuleb veel lisada, et sellegi olin bensukast ostnud, et noh saan enne ise pilgu peale visata ja siis nõrgematest lehekülgedest põletamist alustada. Süda tilkus verd kui pliidi alla läks üksteise järel lugemata lehekülgi. Hea, et õhtulehe ostsin, polnud nii kahju (aga seeeest põleb kõige paremini - võibolla selle lehe ainuke positiivne omadus). Kiireks kiskus lõpuks, nagu tavaliselt! Järgmine eesmärk: kobada taas kogu korter käsikaudu ja veidi mobiiltelefoni valgustust kasutades läbi, leidmaks ahjuroopi. Vaja oli pisut kiirendada nende põikpäiste halgude põlemist. Ahjuroobist võis seal vaid und näha! Õnneks olin tolleks hetkeks juba võtnud sellise McIvarliku suhtumise ning ühe laiema pahtlilabida (mis oli sinna nähtavasti puht juhuslikult unustatud, arvestades täielikku kriisi kõige vajaliku koha pealt) abiga said tukid segatud ning minagi jõudsin õigel ajal liikuma. Ei virise, sest tegelikult oli see ütlemata lõbus seiklus arvestades minu keskkütte ja kõigi mugavustega korteris elamise harjumust. Mõned lähevad elamuste saamiseks mägedesse matkama, teised õele ahju kütma!

Hakkan vist varsti tõesti Laurit uskuma, et tütarlapsi on lihtsam bridge'i juurde tuua kui noormehi. Vähemasti olen ma viimasel ajal juba päris paar korda komistanud situatsiooni otsa, kus inimene juba veidi mängib ning on (vähemalt näiliselt) üsna motiveeritud edaspidigi mängimisest ja siis... Siis tuleb mõni kena ja armas väike tütarlaps, pilgutab korra silmi... teeb veidi krimpsus nägu, et noh mängi kui tahad aga ega see eriti ei meeldi... ning ongi ootamatult kogu motivatsioonist saanud jutt, et jube kiire on ning päris täpselt ei tea, kas see kiire üldse kunagi mööda läheb.

Tütarlastel on selles mänguoskuse staadiumis kõvasti väiksem tõenäosus sattuda kaaslasele, kes (pool)põhimõtteliselt kaarte ei mängi (tõsi, mul on õnnestunud ka selliseid kohata). Tõeliselt kummaline seis minu jaoks! Appi! No tõesti, hakka või õnnelikuks, et ma nii kaua olen vahepeal üksi olnud, sest nüüdseks olen juba nii sügavalt konksu otsa roninud, et sealt ei päästa mind vist enam miski (giljotiin või kuulid strateegilistesse piirkondadesse ehk välja arvatud).