Inimestele peaks olema otsa ette kirjutatud, kas ta on kellegagi seotud või mitte. See hoiaks nii palju jama ära. Kõnnid oma rada, kohtad kedagi, kes jätab kogu oma olemusega sümpaatse mulje. Midagi sooja ja turvalist, tarka ja hoolivat. Esmalt kulutad paar kuud maa kuulamiseks, et noh, ega tal ometi teist poolt kodus ole. Otse ei julge küsida. Sõpradele ei taha rääkida, sest iga räägitud sõnaga on oht, et sellest kummalisest soojusest võib kuskil sees areneda midagi, mis juba meenutab (valesid) tundeid. Sel juhul oleks juba karm teada saada, et tal tegelikult, näe, ongi see va teine pool kodus olemas. Jube piinlik oleks tajuda, et unistasid hetkeks kellegi teise kaaslasest. Ma vist ei julgeks ühistele tuttavatele jupp aega silma vaadata.

Ja kui see põdemine on õnnelikult läbi põetud, teada saadud, et näe ongi vaba ning lükka aga oma käru liikvele. Noh, siis hakkab see järgmine põdemine, et kas mina ikka olen piisavalt ilus, tark ja osav. Äkki teen end vaid lolliks ning saan mingi vastuse stiilis: ükskõik kes, aga mitte mina... Vaikselt ja arglikult üritad läheneda ning loodad, et teine pool näeb sinu veidi pehmema tooniga öeldud tervituses just seda kõige kuumemat tunnet koos kilomeetripikkuse ülistusega tervitatava suunas.

Ja enne kõike tuleb muidugi kohata oma teel kedagi, kes oleks soe ja turvaline, tark ja hooliv. Aga unistamine pole ju keelatud.

Peavaluga pole üldse ilus kaarte mängima minna. Esiteks on rand saatanast! Tõsiselt noh. Sellest polegi võimalik aru saada. Tõsi, täna õnnestus meil korra isegi üks 1C avang mitte ära käkkida, selle koha pealt siis tõeline edasiminek. Aga neid loodusõnnetusi oli ikkagi jube palju. Noh ja mängida ma ka ei oska. Umbes 90% nendest lepingutest, mida mina mängima jään, peaksid koguma tihi või paar rohkem sellest, mis mina suutsin kokku korjata. Aga seda, et ma mängida ei oska olen ma kogu aeg teadnud. Hullem idioodi tunne tekkis mingil hetkel: pea lõhub teist päeva valutada, pakkumine läheb selgelt ja üheselt persse ja väljamängimine on natuke veel sitemas seisus ning kõige krooniks õnnestus meil istuda täpselt keset saali. Ah, et miks see veel paha on? Noh, need kes teavad sõna migreen on ehk tajunud, et valgus on liiga ere ja inimesed võiksid vaiksemalt rääkida... ja siis tuleb keegi sulle täpselt selja taha ja hüüatab täiel häälel üle saali: KES SAAB, SEE LIIGUB JÄRGMISESSE VOORU!

Aga ühte hakkan ma tõesti juba uskuma. Viimaseks jäämine polegi nii lihtne. Täna jälle ei õnnestunud, kuigi ma nii väga üritasin... Aga, ma olen ikka NII loll. (ja arvatavasti suren ka lollina. Tahaks ju öelda, et "väike ja rumal" aga õigem oleks ikkagi "suur ja loll")

Lahe, meil on kaks esmaspäeva järjest õnnestunud oma tibide tiim hoida umbes 14. kohal. Protsent on küll olnud väga erinev aga koht püsis pea muutumatuna. Täna on mul mingil põhjusel pisike kõhedus sees. Nüüd nagu enam ei tahaks jääda viimaseks. noh, targemaks ma selle aja jooksul ju liiga palju saanud pole. Mõistus võtab vägagi edukalt kinni, et see viimane koht on just täpselt jõukohane meile aga millegipärast ma täna ei taha sinna maanduda. Noh, lihtsalt ei taha. (Oleks selle koha üle veits nördinud igatahes)

Leidsin paar päeva tagasi üles vihiku, millesse ma kunagi ammu (olin siis vist 12. aastane) hakkasin kirjutama romaani (ca. 100lk. käsikirjas 23.joonelistes vihikutes). Jah, õigesti lugesite - romaani! Lugu, mis hakkas arenema 9.a. tüdrukuga kummalises, nii pool-keskaegses-maailmas. Mingil hetkel oli see tütarlaps 15. aastane, päästes nii kunigriigi, printsessi ja üldse terve negatiivse maailma koos oma esimese (ja arvatavasti eluaegse) armastatuga...

Mis sellest tüdrukust tänaseks on kasvanud? Kuningriiki ma päästnud ei ole. Printsidega valgetel hobustel on ka veidi kitsas. Siis, pisikese tüdrukuna olin ma kindel, et ühel päeval kasvab minust kirjanik! Ka natuke suuremana kandsin ma seda mõtet endas ning hiljem, keerulistel aegadel oli see üks neist "liiga kaugetest unistustest, millesse siiski on hea peitu pugeda". Jänes puges ühel hetkel põue ning nii hea oli endale öelda, et selleks on vaja midagi enamat (ntx. mõistust ja tunnete sügavust ning maailma tunnetust ja sõnaosavust... ning tõelist mõtet ja pointi, mida keegi võiks soovida lugeda) ja lõppude lõpuks on keskpäraseid jahujaid niigi palju. Panin selle maailma enese jaoks paika ning pikemalt mõtlemata kuulutasin end ebapädevaks ning loobusin igasugusest kirjutamisest.

Maailm ei kaotanud sellest midagi... Vahest isegi võitis, sest igavaid vusserdisi on niigi piisavalt. Ja minul on unistus, mida kummastava igatsusega meenutada. Midagi, mille abil tänagi lahti mõtestada kummalisi olukordi. Just selle pärast kasutan ma siingi nii pagana palju küsimärke. Ma mõtlen läbi käe! Olen seda vist kogu oma teadliku elu teinud...

Hea, rahulik nädalavahetus oli. Haarasin kaasa paar raamatut ning kebisin vanemate maja kütma. Mingil hetkel, öösel, kui piiga juba magas, jäin mõtisklema oma seikluste ja sekelduste üle. Ühest küljest ehk nõuanne kõigile: ei tasu universumiga sõjajalale sattuda... uskuge, seda suslikut on keeruline võita ja pea võimatu on tema alistamine isiklike muhkudeta.

Samas viivad sellised jamad paratamatult ühel hetkel lõpuks küsimuseni: kuidas olla ja kuidas ellu jääda selles õuduses. Pisaratest saab siiber ja mõnegi närviraku säilitamise nimel tuleb muutma hakata midagi muud. Ärkad hommikul, vaatad riiulisse ja leiad sealt hea raamatu. Läbi mure ja peaaegu süvenedes loed kuni raamat sind endasse haarab. Õhtul sulged raamatu ning uinud koos elamuste ja "kellegi teise seiklustega". Järgmisel hommikul riiulist möödudes leiad sealt näiteks 500se puzzle. Jällegi on päev paigas! Tuhandesega oleks vist poolteist päeva. Nii veel mõned ajad ning märkamatult oledki enese sees suutnud tekitada piisava vabaduse, mille abil saad liikuda ka välise kitsikuse tingimustes.

Kas see kaitseb ka muhkude eest? Tuhkagi! Neid jagub endiselt aegajalt. Kas see vähendab valu toimunud jamade suhtes? Minu puhul vist mitte... Küll aga annab ruumi ning võimaluse astuda sellest valust sihilikult kõrvale, elada teatavas illusioonis kuni maailmaasjad taas paremaks muutuvad. Mõelda positiivselt, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Kas see tähendab, et mõned pisarad jäävad valamata? Njaahh... tuhkagi! On vaid õpitud oskus, kuidas peagi pärast nende valamist kiirelt taas pea püsti tõsta ning lahendust otsima hakata.

Kunagi ma mõtlesin, et need vintsutused olid vajalikud, et muuta mind hoolivamaks ümbruse ja inimeste suhtes, luua sügav ja tugev alus millelegi, mida ma üdini naiselikuks omaduseks kipun arvama. Hoida ja kaitsta neid, kes on pisemad, nõrgemad abitumad. Samas, mida aeg edasi, seda enam ma taban, et ennekõike oli neil egoistlikult isiklik tagamaa - luua minu sees vabadus, mida ümbritsev murda ei suuda. Jah, ka hoolivam ja toetavam olen ma (loodetavasti), kuid mis kasu on hoolivusest, kui ma ise püsti ei püsi? Pigem jõud. Jõud olla mina ise igas situatsioonis. Tabades end vahel maailmale jalgujäänuna, mõelda, et krt. kui suren nälga, siis suren vähemalt veidi targemana ning suruda nina taas raamatusse... See rahaline kitsikus laheneb taas niigi, vähemalt hetkeks... Elujanu! jah, just elujanu andis juurde ning jõudu seda janu järgides võidelda end uuesti päevavalgele ka rasketel hetkedel.

Reedel veeres üks pisar mu paremale põsele, kui üritasin sõnastada ühte mu sekeldustest tollel hallil ajal. Käsi hakkas hetkes värisema ning haiget teeb see veidi ikka, kui sellele mõtlema jään. See seik vist sundiski mind mõtisklema tolle ajastu üle. Te ju kuulsite kõik, kuidas pommid vihisesid üle teie peade pea kolm aastat!? Tundsite, kuidas maapind värises. Ei? Noh jah, see va universum on sihtimises kõvasti osavam minust ning minagi üritasin võimalikult palju neid pomme saata lendu nii, et keegi mu lähedalt liigselt ei kannataks...

Päeva teema? Mul kipub hetkel kõrvu B. Alveri "Kodune kirjandustund" (terve see luuletus on hea, kuid eriti heliseb hetkel kõrvus just alates sellest: Palju sädinat ära neilt palu... )

Noh, olgu vihje: Debora Vaarandi "Rahutus".

Ohh.... Depressioon hakkab lõpuks ikkagi murdma. Mõtlesingi, et kaua ma selline optimist olla suudan (arvestades elukorraldust: hariduseta, tööta, rahata, lapsega).

Ja Indrek, vana tohman, saigi oma stipi ning pesitseb sel aastal Soomes. Kellele ma nüüd kurtma hakkan, et elu on ikka nii ebaõiglane? Miks läheb elamine õnneks vaid neil, kes on targad, osavad, ilusad, kohusetundlikud või püsivad? Miks ei võiks vahel vedada ka mõnel idioodist luuseril? Näiteks minul??? Ja ilm on nii külm. Ja üldse! Peaks minema ja mõnele prügikastile jalaga andma (aga mitte toas, sest siin on niigi praegu paras kõntsakord maas).

Aga noh, küll see mul jälle peagi üle läheb! Ei viitsi ju kogu aeg ka depresseeruda. Nii võiks end hulluks ajada. Pealegi oli täna üks tõeliselt positiivne elamus jälle. Käisin mängimas... ja seal läheb tuju heaks! No lihtsalt läheb. Mõnusad inimesed, lahe ühine tegevus ja üllataval kombel ei olnudki viimane! Ma ikka veel hämmastun, kui ma polegi viimane. Nähtavasti sai ka Maarja täna positiivse emotsiooni. Ta sai mulle paar korda öelda, et ole hea ja proovi teine kord mitte olla selline idioot. Mulle tundub, et oma tavalise partneriga tal seda võimalust eriti ei ole. Ma loodan, et ta nautis seda (sest ma tõesti kaotasin kohati pea ja tegin täiesti mõeldamatuid liigutusi).