Sõrmede, silmade ja südamega

Pealinna reisi planeerisin ma pikalt. Peamiselt seisnes planeerimine sõnastamata mõttes "kui mul oleks kolm järjestikust vaba päeva", kuid te võite isegi aimata, et tööinimesel on sellist aega pagana keeruline leida. Viimaks leidsin. Uurisin kohe, kui augusti graafiku kätte sain, ka õe käest, et kas öömaja jagatakse ning, noh, siin ma nüüd olen: "turistina Tallinnas!".

Ma tahtsin näha seda linna, mille pärast turistid siia tulevad. Ma tahtsin näha ja tunda vanalinna maagiat. Tallinn on koht, mis on minu silmis üdini argine paik. See linn, milles ka laupäeva hommikul kell üheksa liiguvad inimesed kiiresti ja asjalikult, peatumata ja naeratamata. Seda ka siis, kui on november või veebruar ning hommik nii külm, et täiemõistuslik inimene ei vea end toast väljaga. Enamasti satun ma siia vaid mingi kohustu seetõttu ning mõte linna nautimises hääbub kuhugi kahe kolmetunnise bussisõidu taha. Noh, lisastiimul oli ka - ma tahan seda paika natuke ühes loos kajastada ning seega oli vaja luua taastutvus ka nende eriti suurte ja kuulsate hoonetega, mida terve vanalinn täis on.



Seega tuli nautlemiseks aega võtta ning siia lihtsalt niisama tule, ilma ühegi lisakohustuseta. Saabusime, astusime Viru keskusest läbi, et võtta üks tops kohvi. Laps teatas, et tagapool on parem CafeIN ning juhtis mind läbi maja. Mingil hetkel leidis koha, mida ta ise veelgi rohke eelistas, vaatas siis minu poole, uuesti vajaliku leti poole, taas minu poole.
"Ei, ma viin su enne CafeINi juurde ära ja tulen siis tagasi," teatas ta otsusele jõudnuna. "Ma ei taha, et sa kaubanduskeskuses eksima hakkad."
Nojah, nii palju siis ema usaldamisest! Samas, ega ma teda ju väga süüdistada saa - mina ja orienteerumine kohas, kus on palju inimesi, on üsna keeruline kooslus. Viis mu kättpidi üles ning pööras ise alla minema.
"Sa ikka oskad ikka ise alla tagasi tulla?" uuris veel enne lahkumist.
Muigasin, lihtsamat teed oli raske leida, kuid pisikesest pilkest ei suutnud ka hoiduda.
"Põhimõtteliselt peaks vist üles leidma küll?"
"Leiad või ootan su ära?" uuris ta kindlust otsides.

Ja siis tuli vanalinn. Esimene korralik turistipilt tuli teha juba sisenedes.  Jup, kunagi, umbes kakskümmend aastat tagasi tegin ma ka reisi või paar, mil ma väravaid imetlesin ning vanalinna kirikuid vähe teravamalt silmasin, kuid see on ka kõik. Ühtegi taolist fotot ei ole ma kunagi varem teinud. Täna, turismihooaja lõpul, sulandusime me veel ilusasti massi.

Plaan oli lihtne - esmalt astusime sisse Tallinna Linnamuuseumi, sest sealt võis saada põnevat infot nii linna kui vaatamisväärsuste kohta ning siis sai juba jalutamisi paremini seadistada. Kohe sisseastudes ning pileteid lunastades (õppurile 3€) valati meid üle teabega majast ning sealsetest ekspositsioonidest. Jutt läks laiemaks ning peagi vestlesime veidi sügavamalt arhitektuuriteemadel. Seejärel paljastasin oma isiku ning rääkisin ka sellest loolisest lisapõhjusest, miks ma siinset õhku nuusutama tulin.

Ma ei olnud valmis kõigeks selleks, mis mind ees ootas. Ülemisel pildil kujutatud kaart on sealt pärit, mitmed pisikesed infovoldikud. Tõsiselt! Raske on leida inimesi, kes põnevaid detaile meelsamini jagaks kui muuseumitöötajad. Samasuguse Vau! elamuse olen varasemalt päris mitmest muuseumist kaasa haaranud. Igal pool, kuhu satud, on oodatud külalise tunne ning majaperenaised annavad endast parima, et sul oleks seal hea ja mõnus, tagasikutsuv ning elamustpakkuv. Maja peal kohtasime veel paari töötajat, kellest igaüks juhendas ette mingi nurgataguse, rääkis mõne loo ning oli nõus vestlusesse haakuma, kaasamõtlema ja -rääkima.

Nende hooajaline näitus 20. sajandi argipäeva kohta ei pakkunud mulle kuigi palju huvi, kuid püsinäitust neelasin nii silmaga kui ka fotokaga. Majamaketi juures olime pikalt ning laps urises, et miks tal sellis nukumaja pole kunagi olnud. Noh, sellist kaks meetrit kõrget, milles on toimiv tõstemehhanism ning tema barbied oleks saanud kaupmeheprouade ja -tütardena uhkeid printsessikleite kanda. Ja linnamaketi juures olime pikalt, vist isegi veel pikemalt. Vaatasin maketil olevad bastioneid ning õhkasin. Hiljem sain küll teada, et reaalselt ehitati neist valmis vaid osad ning teised on vanade jooniste põhjal juurde tehtud - selline oleks võinud olla linn, kui...

Ja siis tuli keldrikorrus - keraamika ja metallist toidunõud. Ehh, keraamikavitriinide juuresmuutusin eriti kadedaks, kuid ma ei hakka seda siin pikalt kirjeldama, vaid panen hoopis ühe pildi vitriinist, mis mind eriliselt köitis (kui mälu ei peta, siis 17. sajandi kohalik toodang). Imeline! Sellist ilu võiks koduski olla. Nojah, ühe kergelt väsinud muuseumikülastaja sain ka pildi peale korra.

Tulime keldrist välja ning olime juba lahkumas, kui valve(info)laua naine mu kinni püüdis. Ta oli meie vestluse peale vahepeal mõelnud ning natuke ringi tuulanud, uurinud raamatuid ja kontrollinud veebi. Loomulikult oli oskaja otsijana ka põnevaid asju leidnud ning neid mahtus mulle lahkudes taskussegi.

Võtsime vanalinnas kiire eine (ja kuratlikult hea eine, mille eest küsiti vaid veidi rohkem kui äärelinna kohvikus) ning seadsime sammud edasi - veidi müüri ning siis Oleviste kirik. Hinnang lähenedes: suur. Veidi lähemalt: kole suur. Ega ta seestki paremat muljet jätnud. Mõõtmed olid minu jaoks liiga suured, sisu argine ja kiirustav - just selline nagu mu tavapärased pealinnakülastused.


Aga seal me olime ning otsustasime siis juba ka torni külastada. Njah, see oli ühtaegu väga hea ja ka väga halb mõte. Imekitsas keerdtrepp keerutas end taeva poole ning seda mööda voorisid inimesed üles ja alla. Kohtumised olid ühtaegu hirmuäratavad, sest trepp oli kitsas ja järsk, kuid samas ka oodatud, lubades üha väsinumal kehal hetkeks seina vastu liibuda ja puhata. Terve tee üles vasardas peas mõte, et sellest tuleb pärast ka alla tulla ning alla tulemine tundus märksa hirmuäratavam. Üles me viimaks jõudsime, viimased keerud küll pigem kätega köiskäsipuudpidi sikutades kui jalaga hoogu andes astudes, kuid siiski üles.

Puhkasime katuse all. jalg värises väsimusest ning emotsioonist. Puhkasime veel veidi, tõmbasime siis kopsud õhku täis ja ronisime viimase trepikese, et vaateplatvormile jõuda. Vaade! Vaade oli suurepärane! Üle linna, igas suunas. Vaatasin alla ning püüdsin meelde jätta hoove ja katuseid, mis nii lummavalt paistsid. Jalutasime torni järgmisele küljele ning uurisime edasi. Telefoni ma kotist välja võtta ei julgenud. Selleks tundus kõrgus ning keha väsimusaste liighoomamatud. Oli hea oht, et see libiseb mul sõrmede vahelt ning sureb kuskil kõvasti madalamal üsna vägivaldset surma. Kolmanda külje peal jõudis mu ajule kohale kus me oleme ning kõrgus muutus häirivaks. Veidi enne alguspaika tagasi jõudmist ootasin ma ust juba pikisilmi. Nüüd värises jalg juba veidi ka kõrgusest. Paar kiiret sammu, et tornikiivri alla peitu jõuda. Istusime veel veidi, kogusime julgust, et pikka keerdtreppi pidi taas alla ronima hakata. Noh, vähemalt sealt tegin ma pildi, Oleviste kiriku tornikiivrialustest prussidest. Mälestuseks, et ma olen sinna läinud, seal tundnud ja hinganud, vaadet nautinud ja kartnud.

Vahepalana kõigele keskaegsele istusime tunnikese Sashiga. See siider ronis nii pagana õigesse kohta pärast Oleviste torni! Ja mul on nüüd kotis veel üks raamat, millest ma räägin millalgi väikeses tulevikus natuke rohkem. Hehh, mu mõte minna väga väikese õlakotiga seiklema, et ei saaks raamatupoodides liigselt hullata, lõppes sellega, et juba enne tööpäeva lõppu oli selles kaks uut raamatut ning veel hulgaliselt muud.

Väike tiir Paksu Margareeta juurde ning siis linna tagasi. Tööpäev oli lõppenud, argine osa hajus ning päevaste turistide jalad hakkasin üles ütlema. Nüüd liikus neid tänavatel juba kõvasti vähem ning muhusussipildiseidpajalappe müüvad kioskid mõjusin nagu tillukesed liivakeerised vanas vesternis - kohustuslikud, kuid üksluised ja üksildased. Nägime ära ajaloomuuseumi hoone, kuid sulgemiseni oli vähem kui tund aega aega ning selle asemel põikasime hoopis Pühavaimu kirikusse.

Huhh! Pagan! Oi, see oli vist vale sõna ülivõrde väljendamiseks, aga see oli nii äge koht. Aknavitraažig, kappaltar, tumedad pingid... Kõik meelitas puhkama ja nautima. Keegi mängis orelit, ilmselt harjutas mõneks suurem publikuga juhuks, sest valesid noote ja korratavaid akorde tuli üksjagu sisse, kuid see kõik ainult suurendas lumma. Jah, Pühavaimu saab oma koha mu loos, see on nüüd täiesti kindel. See, millise koha, on juba teine küsimus.


Veel mõned pildid raekojast, tiir Harju mäele ning siis oli aeg vaid raamatupoest läbi astuda ning õe juurde puhkama maabuda. Raamatupoest siis veel viimane pilt. Ei, ma ei ostnud seda raamatut. Ostetud sai hoopis üks ingliskeelne Sõrmuste Isand, näiteks (laps arvas, et see 1100lk tellis on ta riiulist täpselt puudu). Aga pildilolev isend on üks äärmiselt muhe fantaasiaraamat, milles on nii õrnust ja hoolitsust kui kaklust ja seiklust ning üleüldse on see natuke liiga hea raamat, et olla kollase sildiga, allahinnatuna riiulis.

Teel Harju tänavalt Solarise poole jäid ette ka need vahvad öökullid. Mis maja ja mis öökullid, oskavad mu sõbrad ilmselt paremini öelda. Mina ainult kiljatasin tütarlapselikus rõõnus ning tegin turisti kombel neist pildi, et nad ei ununega ega kattuks lisaks tänavatolmule ja ajatolmuga.

Nibin-nabin ikka veel Eestis

Sõbrad! Sõbrad on toredad, kas pole? Ja sünnipäev, veel üks ilus s-tähega sõna. Kui need asjad aga omavahel kokkuliita, siis jõuabki põhjusteni, miks ma laupäeva pärastlõunal Tartust koos söögi ja voodilinadega välja sõitsin. Muide, pildil on Värska bussijaam nii nagu see möödasõidul bussiaknast paistis. Mina, laps, mõned juturaamatud ning üks lauamäng (milles ma visa järjekindlusega pähe saan) põrutasime sinna, kus tsivilisatsioon lõpeb ning veel paar kilomeetrit edasi. Nedsaja on küla nimi ning neile, kellele see suurt midagi ei ütle, siis Värska ja Orava vahele, sellesse veidrasse nurka, mille puhul ei saa päris täpselt aru, kas Stalini sõrm lihtsalt vhäratas, kui ta ENSV uuenenud piiri joonistas (aga mul on hea meel, et see niig oli ja nii jäi).

Ja seal ootaski selline tare-tareke - väike ja hubane setohõnguline majake. Tuulekojast läbi minnes jõuab ainsasse avarasse ruumi, mille keskel on kamin-ahi ning pliit koos soemüüri ja lesoga. Lummav kombinatsioon uuest ja vanast ning igast killukesest jookseb ette tegija mõttemustritera. Külalistemajake. Nii on see planeeritud ning minul oli võimalus olla üks esimesi, kes oma jalajäljed põrandale toetas. Majakese esimene korrus on korda tehtud, ahi ja pliit tahmamata, kuid juba töökorras ning soemüüritagune diivan osutus üsna mugavaks magamispaigaks.

Me pakkisime metsamajakese tarvis. Noh, mida sina võtaksid metsamajakesse kaasa? Tekk ja padi on kohapeal olemas, seega linad lähevad kotti. Ja söök, kahele, kolmeks päevaks. Näib nii lihtne, kuid ometi pole seda teps mitte. Elektrit ei ole, seega pole ka külmikut, kuid pliidi ja tulega annab nii palju põnevat korraldada. Siis lis veel riided ja meelelahutus. Täitsa teostatav, kas pole? Aga nüüd paki see kõik nii, et neid saaks ka 3km jagu metsateel seljas tassida! Ja siin läheb juba keerulisemaks. Ei, soola ei tõsta kotist välja! Pipart ka mitte. Võipakk sobib nii kartulitele rammu andjaks kui ka panni peal määrdeaineks. Porgand ja kurk sobivad kõige juurde ja võtavad kotis suht vähe ruumi, kaalu kohta... Kui me kohale jõudsime, röögatasin mõttes korra "Yes!", kui Meel näitas väikest gaasipliiti, mille peal saab kohvi märksa kergema vaevaga keedetud, kas või neli korda päevas.

Lesoga läks nii nagu läks. Laps toetas oma asjad sinna peale ja teatas, et see on nüüd tema pesa. Hehhee! Ei olnud. Tegelikeks pesadeks osutusid hoopis kõikvõimalikud aknaalused kohad, sest seal oli valgust joonistamise ja lugemise jaoks. Nojah, ega te ju ometi ei oodanud, et teisel pool tsivilisatsioonipiiri on majas elekter? Keda see elektripuudumine takistab? No, hea küll, nii palju takistas, et arvuti tuli maha jätta ning seega sai vaid käsikirja tegelasi ja tausta teravamaks visandada (samas, see on ka oluline, isegi olulisem kui käsikirja kirjutamine ise).

Sättisime end sisse ning läksime veidikeseks ümbrust nuhkima. Majadeni ei läinud, inimesi ei otsinud. Noh, ega me inimeste leidmiseks tsivilisatsioonist eemaldunud (ja võimalus kohata haukuvaid koeri ei ole ka vähetähtis selle otsuse juures). Kui me päikeseloojangul vahukomme grillisime, sain ma suurepäraselt aru, et ma olen läbi ja lõhki linnainimene. Vaikus, rahu ja loomevabadus on hullult toredad, kuid selleks, et igapäevamaailmas ellujäämiseks raha teenida, tuleks maal elades kas teha asju, mida ma aastaringselt teha ei viitsi, või käia iga päev kaugele tööle, mida ma ka teha ei viitsik. Juba see, et ma praegu kaks tundi oma igapäevast bussi peale minemise, selle ootamise ja sellega sõitmise peale kulutan, on tapvalt väsitav. Kui peaks veel hommikut alustama enda lumevangist lahti kaevamisega, muutuks asi lootusetuks. Võimalust õhtul kell üheksa poest piima tuuagi on hajameelsetele vaja, kui hommikul nälgida ei taha.


Aga niimoodi, linnainimesena maale minna ning nautida paar päeva (paar nädalat) maaelu romantilist poolt koos küünlavalguse ja leegisoojusega, on ideaalne. Lasta lugudel endast läbi voolata, lubada tuulel unistusi sosistada, katusele sadaval vihmal mõtteis lahinguid pidada! Jah, nii on tore.

Laupäeva hommikul äratas mind aknast sissepaistev päike. Üheks hetkeks olin ehk isegi pettunud. Ilmateade ju lubas nii lahkelt vihma ja hubast augustimelanhooliat. Teate küll, mitte seda, mis sind raskelt vastu maad surub, vaid teistsugust. Midagi, mis ämblikuvõrgust tiivad punub ning su mõtte unistavalt kaugele viib. Ajasin end voodist välja, keetsin kohvi ning lugesin vaikselt raamatut. Laps alles magas. Kui tema vaikne nohin mullegi uut und peale ajama hakkas, läksin õue, et augustikarges päikeses veidi paremini ärgata.

Jalutasin vasakule, vaatasin paremale, piilusin üle vaarikavarred, mida hooviservades näha võis. Põud sai küll suurema osa vaarikatest endale, kuid mullegi oli paar marja jäetud. Ja ma naeratasin! Naeratasin laiemalt, sest ühel hetkel sain ma aru, et just see hoov on see, mis mu ühes veel avaldamata loos kasutusel on. Siiani ma lihtsalt ei teadnud seda, kuid tibatilluke maja koos kaevuga ukse ees, ise üleni metsa peitununa. Seal oli isegi sõõr maja ees! Suurtest kividest sõõr, mille ühes punktid oli hiiglaslik pärnapuu - miski, mis ravib ja lohutab, hoiab ja kaitseb. Ja see kõik sügaval suure mustikametsa keskel peidus. Hiljem, kui laps üles oli ärganud, pildistasin hoovi enda tarvis iga nurga alt. Jah, see on see hoov ning kui ma nüüd käsikirja järgmist tiiru üle käin (vajab üsna suuri muudatusi, et vahepeal arenenud minuga sammu pidada), siis võtan aluseks just tolle hoovi. Sammu täpsusega!

Aga peamiselt ma lugesin. Telefon oli ka kaasas ning isegi akupank, kuid pool aega näitas see toas, et valib ainult hädaabinumbrit. Tõsi, hoovi peal oli isegi täitsa internetilevi olemas, kuid toas polnud mõtet suurt unistadagi. (Olgu siia veel lisatud, et välikäimlas oli ka hea internet ehk kui minna sinna seltskonnaga vihmasel päeval, võib juhtuda, et kõige suurem nutisõltlane hõivab väikese maja ja ülejäänud kõndigu ristis jalgadega.) Nii ma siis lugesin. Pärast õhtusööki, kui toas liiga pimedaks läks, teatasin lapsele, et kolin õue ning enne pimedat tagasi ei tule. Ja ikkagi jäi loo lõpetamine hommikuks, sest looduse vastu ei saa.

Laps istus samal ajal toas laua ääres, võttis aknast tulevast valgusest viimast ning joonistas. Kui ma seal valminud pilti vaatan, tahaks kangesti öelda, et ta vist tundis seal raamaturiiulist puudust ning ilmselt natuke ka valgusest. Valgusega on lihtne, see eeldab vaid ühe viisakama led-lambi kottivistkamist.

Aga pühapäeva õhtul tuli see lubatud vihm. Tuul laulis sügiseelse minoorsusega, toored õunad potsatasid rütmi lüües puult ning hing laulis sinna peale meloodia. Sõnad kirjutasin ma üles. Need on mu märkmikus nii loetavana kui mu käekiri küünlavalguses on.

Esmaspäeva varahommikul, kella kuue ajal, äratas mind korralik padukas. Tuba oli veits jahe. Kobasin põrandalt tekki ning kuulasin vihma tantsu. Küll ta tantis ja nautles me katusel, koputas igale aknaruudule ning ruttas siis naerdes kaugemale. Jah, see oleks ideaalne pesa novembripuhkuse pidamiseks, nõustus mu unine meel. Ainult korralikku lugemislampi oleks vaja ning hea aku ja klaviatuuriga tahvlit (koos akupanga või kahega). Naeratasin ja uinusin, lubamata endale meeldetuletada, et novembripuhkuse ajal teen ma linnas praktikat ning ülepea on kool tol hetkel kodutööde tipphooajal.

Veel veidi mõnulemist ning rabiseva seenevihma kuulamist ning oligi aeg rongi peale astuda. Me läksime laupäeval, sügavalt suvel, mil päike oli veel kuum, õhtu soe vahukommiselt magus. Kõik need sajad ja sajad tähed, mida mu silm ka prillideta üles leidsid, kummitavad mind veel mõnda aega. Mul kulus kaks korda rohkem aega lihtsaimategi tähtkujude leidmiseks, sest seal ei olnud näha mitte ruur vanker, vaid suur karu koos kõikide küüniste ja karvadega. Tähti oli liiga palju, et neid kiirelt ära tunda, igaüks särav ja suur ning tähelepanunõudev. Jah, selle Linnutee järgi oskavad linnud kindlasti lennata. Linnas on aga linnatee, isegi taevas.

Raudteejaama jõudes sain ma aga aru, et vahepeal oli saabunud sügis. Taevas oli vajunud madalale, tähed murelike pilvede taga peidus ning hapramad puu- ja põõsalehed muruservi äärisatamas. Ilus on ta ikka, see suvest sügise poole üleminek. Ilus ja lummav, lendamakutsuv ja naeratav ühtaegu. Just nagu õun - magusalt meelitav, kuid siiski hamba all hapukas. Tartus leidis isegi üks padukas tee meie peade kohale veel enne kui viimaks koju jõudsime ja kotte lahti pakkima hakkasime. Aga see oli naeratamist vääriv vihm. Ma nägin, kuulsin ja tundsin aaestaaegade vahetumist!

Reisikiri kodust

Sel kevadel, kuskil aprilli teises pooles, mil ilmad olid juba kevadiselt soojad ning päike kõndis lootusrikkalt kõrget rada, jalutasin ma ühel pühapäeva hommikul kooli poole ega saanud päris täpselt aru, kuidas ma olin oma Tartu muutuda Pühapäeva Tartust Argipäeva Tartuks. Kõndisin üle kaarsilla, sild laulis oma istallatsiooni. Taamal hakkas raekoja tornikellade komplekt laulma teist lugu. Need lood ei läinud vähimalgi moel kokku ning selles müras oli egoistlikku muretust. Nagu kevadpäikeseski!

Astusin edasi, raekojaplatsil pakkisid tüdrukud välikohvikuid lahti - lauad siia, toolid nende ümber ning fliisid, mis külma kevadtuule eest kaitseksid, kolmandale kohale. Lasin päikesel põski paitada ning rühkisin edasi Lossi tänava poole, peas kummalised küsimused üha teravamalt keerlemas ning väike torge südant puremas. Kuhu olin mina kaotanud selle Pühapäeva Tartu? Millal ma viimati mõnda välikohvikusse istusin ning lihtsalt kohvi ja möödavoolavat maailma nautisin? Millal ma viimati jõe ääres mõnel üritusel käisin? Kuidas oli küll juhtunud nii, et peamiseks väljas liikumiseks olid kujunenud varahommikused tipptunnibussid tööleminekuks ning õhtuhämaruses veerevalt koju toovad bussid? Tartu on ju ometi nii pagana lahe linn ning siin on pea alati midagi põnevat avastada, tihti ka väga vähest investeeringut nõudes (TÜ üliõpilastele on TÜ muuseumid üldse tasuta ning isegi täisüiletiga sisenedes küsib Tartu Linnamuuseum sinult 4€ - ei saa just äelda, et see vaeseks teeb).

Üht-teist sai juba kevadelgi tehtud. Sattusime Mariega üle mitme aasta volbriööl Emajõe äärde ning võtsime muuseumiööst viimast. Kuid see kõik jäi dokumenteerimata. Vabandusi võib otsida sessist, väsimusest laiskusest või mõnest mu lakkamatutest sõrme- või varbaavariidest (ei, ma ei ole neist välja kasvanud ning viimasel ajal olen ma aru saanud, et maailm ahistab hajameelseid!).

Aga sel laupäeval astusin taas Pühapäeva Tartusse. See on see linn, milles hommikuvalguses laulavad linnud ning koerad, kes pargis jalutavad, on armsad ja kartmist mitteväärivad. Linn, mille Õnnepalee ees on hoiatav silt lindude toitmise kohta.

Sihtmärgiks oli sel korral TÜ Loodusmuuseum. Ma jõudsin alles sel kevadel esimest korda uuenenud loodusmuuseumi. Kunagi ammu olin ma ju käinud, kuid toona oli kõik teisiti ja teises kohas. Millalgi vahepeal sattusime Mariega sinna majja sügisest seenenäitust vaatama, kuid too oli esimese korruse koridorides ega eeldanudki muuseumikeldrisse minemist. Nüüd on nad siis juba paar aastat suurtes ja avarates ruumised, millesse pääsemiseks tuleb liftiga üles sõita. Nüüd olin ma siis teist korda nendes avarates ja hästiköetud ruumides, kaasas tütar, vanemad ja vennapere. Inimesi igast vanusegrupist, alates kolmeaastasest kuni kuuekümne kuue aastasteni, ning kõikide jaoks jagus uudistamist ja ajaviidet.


Pildil olev kaelkirjak on, muide, eriti väärikas, kuid selleks, et tema looga täpsemalt tutvuda, peate ise muuseumist läbi astuma ning infotahvlit hoolikalt lugema. Üldiselt on neil tahvlitel nii mõnigi põnef fakt kirjas, mida hiljem kasutada (kui mitte muuks, siis uue jututeema tõstatamiseks kolmanda õlle ajal). Kusjuures 3-aastane jaksas päris mitu vulkaanifilmi ära vaadata ning pärast püüdis jalgu puhkava lapsevanema kõrval kala. Laps sai kalad kätte küll, lapsevanem püüdis vanu saapaid ja sonisid.

Tähelepanelikult maksab vaadata ka eksponaate, sest lisaks kõigele ootuspärasele on nende vahele peitu pugenud ka tõeline liputaja. Kui nüüd aus olla, leidsime me ta juba kevadel, kui üliväsinud teismeline pahaaimamatult pingile istus ning teise avatud mantisse sisse vaatas. Nüüd nentisime me, et see pink on kohustuslik puhkepink enne ülemise korruse eksponaatide külastamist.

Kui alumisel korrusel on geoloogia ja imetajad ning eluslooduse nurgake (Marie hangus mingil hetkel madude ette ning nautis nende mitte-midagi-tegemist), siis ülemine korrus andis kõik, mis lendab - vaalaskelett ja mammut (olgu, äkki oli pühvel) nende hulgas. Teisel korrusel kujutatus stseenist, kus hundikari põdra maha murrab, olime, ilmselgetel põhjustel, vaimustuses nii mina kui Marie. See oli lihtsalt ületamatult äge ja jõuline.

On ju äge!? On, muidugi on, kuid mine ise lähemalt vaatama!

Veetsime seal kokku päris mitmeid tunde ning kui jalad juba täiesti väsinud olid, maabusime minu juurde, et kõige viimistlemiseks üks kruus kohvi ning tükk kooki süüa. Kui külalised mõni tund hiljem läinud olid ning mina ka ühe läbitud lõunauinaku jagu erksam, seadsime sammud uuesti linna. Mina ja mu laps. Eesmärk siis leida sobiv päevik või märkmik, mida selleks otstarbeks kasutada. Tuleb tunnistada, et tavalised tudengipäevikud (ning tegelikult suht suvalised kalendermärkmikud) ei vasta üldse avatud ülikooli tudengi nõudmistele. Ma vajan, et reede, laupäev ja pühapäev mahutaksid kõige rohkem teksti, sest siis on loengud ning meenutuste kirjapanemine kõige kriitilisem. Paar tundi hiljem oli mul mätkmik "A Book of Nonsense" ning lapselgi oma märkmik olemas ehk kui me viimaks koju jõudsime, olin ma suht sama nägu nagu see loodusmuuseumis elutsenud linnuke. Noh, samas pole ma päris kindel, kas sel linnul on kofeiini üledoos või üritab ta enne hommikukohvi oma silmi lahti hoida.