Lumi sadas sel
talvel eriti vihase hooga, luues hangi ja hangede taha järgmisi. Kõrgete
latttarade taha jäävad külakeskused tõmbusid üha mornimalt ja kõrgimalt
endasse, jättes kogu piiratud külalislahkuse nende harvade risttee kõrtside ja
hajali kaugtalude kanda. Sellest polnud suurt midagi, sest alates teise
poolmeetri lume sadamist ei liikunud suurtel teedel enam rändkaupmehi ega
maadeavastajaid ja kolmas poolmeeter lukustas kodusesse kinnisusse kõige
rahutumagi hinge.
Ainult üks mees
tungis räätsadega üle lume kohas, kus sügaval lume all jooksid piirdetarad ja
karjamaa põlluga vaheldus. Kaks halli hunti sörkisid pakast trotsides isanda
kannul. Nii palju oli päevasest päikesetunnist juba tolku, et lumekoorik hunti
kanda suutis, kui mees endiselt igal hommikul räätsasid jalakülge sidus ja neid
ööpimeduses vandesõnade ja väsimuse valu saatel lahti sõlmis.
“Sa oled üks
omapärane teeline,” oli üks nõid kord mehele öelnud. Mees ei arvanud teollest
lausest midagi. Iga üksik inimene oli omapärane ja nende kohta, kes pikemaid
retki ette võtsid või tuule saatel maailma ühest punktist teise triivisid, ei
saanud just kuigi palju ühiseid sõnu öelda. “Sa otsid kohta, kuhu juuri ajada,
kuid see koht leiab sind ise.”
“Minu asi on vaid
õigel ajal seal olla,” noogutas mees. Teekonna osas polnud nõid talle midagi uut
öelnud. Kõike nüüd kuuldut rääkisid tuuled, laulsid unenäod ja kinnitasid truult
saatvad hundid. Kuid nõid ei andnud järele. Näis nagu oleks vanamooril vajadus
talle midagi rääkida ja nii oligi mees tol õhtul kõrtsis maha istunud ja õlle
kõrvale nõidnaise pajatusi kuulanud, et hommikul taas vaikuse saatel edasi
kulgeda.
“Langenud Laane
külast põgeneb talvel üks naine,” mõlkusid nõialt kuuldud sõnad mehe meelel.
“Ehk tasub sinulgi sinna poole vaadata või Suurele Lagedale ekselda.”
“Suurele Lagedale?”
irvitas mees. “Olgu, mis on, kuid Suur Lage on
deemonite maa ja sina võid mulle parem rääkima hakata, kes sulle maksis,
et sa mu kindlasse surma saata soovid.”
Seda nõid enam ei
rääkinud ja ega mees rohkem küsinud ka. Hommikul võttis mees oma räsitud
välimusega pauna, kutsus hundid endaga kaasa ja hakkas taas maanteid mõõtma.
Peagi sulasid ta taldade all sügise esimesed lumehelbed, kriuksusid ja
krudisesid järgmised, pugesid põue ja saapasse kolmandad, silma ja suhu üha uued. Kui lumi sai liiga paksuks, peatus ta päevaks, hankis enesele
räätsad ja jätkas. Sel moel minnes oli ta aastatega kulutanud mitu paari
saapaid, teeninud siin ja seal juhutöödega ümarat metalli ja vaadanud
laondamatu koguse loojanguid.
Kui kaks
poolmeetrit lund oli maha sadanud, leidis mees end Suure Lageda serval
sammuvana. Siin paistis maailm siledam, kuid iga lapski teadis Suure Lageda
petlikkusest. Siin polnud päevad valged, vaid hämarad. Siin polnud ööd pimedad,
vaid helklesid virmaliste pidevas lärmakas sajus. Suvel polnud siin kindlat
maad, vaid ohtlikud laukad ja mürgised taimed. Talvel polnud turvalist
redu, vaid reetlikud tuuled ja pakast trotsivad allikad.
Sihvakas jalg sirutus ette, pöid painutati sirgeks ja
kaks õrna kätt rullisid villase suka üle varvaste, veeretasid sukaserva üle
sääre, põlvest mööda ja kintsu peale puhkama. Kaks habrast kätt silitasid veel
hetkeks üle sukakanga ja sirutatud pöid sukeldus varbad ees kulunud kinga
sisemusse. Paks villane seelik varjas jalgade sihvakuse, kui naine pingilt
tõusis, et mantel üle õlgade tõmmata ja uksest väljuda. Suur ruuduline rätik
kattis naise tumedaid juukseid ja mantel õõtsus lopsakate rindade võnkumise
rütmis. Külavärava juures naine peatus, heitis veel viimase pilgu maja poole,
mis oli ta kasvamist pealt näinud.
“Kui ma su siin võtan, oleme me seotud” urises väravat
valvanud poiss.
“Kui sa mind siin maha toetad, sünnitan ma sulle tütre,
kuid veel enne kui kolm aastat mööda läheb, on sul küla peal veel kolm last.
Mine parem kohe praegu ja leia oma õiglane kaaslane üles,” ohkas naine.
“Ja sepp ei sobinud sulle ka?”
“Sepp ei suudaks meist kumbagi õnnelikuks teha.”
“Nõid!” sajatas poiss ja naine kehitas õlgu. “Kakskümmend
aastat on külas kõik valesti läinud. Alates päevast, mil meile nõid sündis. Mine!
Mine ja vabasta meid oma taagast.”
Uus päev, uus
pakane, uus hämar valgus vajutas oma pitseri mehe näole. Ta tõusis, haaras
mantlitaskust paar pala ja astus edasi. Kura ja Pera, mehe alatised kaaslased,
vaatasid pahura pilguga oma isanda poole. See oli juba kolmas päev ilma
lõkketa, ilma sooja söögita.
“Pole mõtet
magajaid tulega ärritada, kui midagi küpsetada pole,” sisistas mees hunte
patsutades. Kaks hunti vahetasid mõne pilgu ja kadusid vaateväljast. Mees ajas
räätsad jalga ja jätkas oma teed. Vahel vaatas ta kaugusesse, püüdes leida oma
kaaslasi, vahel otsis varjudes noore naise kuju, kuid peale hämara vaikuse ei
paistnud Suurel Lagedal midagi. Isegi igavene tuul näis veidikeseks vaibuvat.
Lume alt paistev
hiiglaslik kivi ja selle kõrval kasvav kuusk ilmusid vaatevälja veidi enne
õhtust pimenemist. Mees teadis, et seisis haldjakivi ees ja puu oli
lohutusepiits.
“Iga koht on sama
hea kui teine,” ohkas mees ja astus väravale lähemale. Kura ilmus mõned minutid
hiljem, hambus hiiglaslik jänes ja Pera vedas enesega üht metsikut kassi. “Olgu
siis täna lõkkga öö,” raputas mees pead, “kui te mind juba kuiva kivi ja puu
juurde juhatasite ning lihagi endaga tõite. Olge te tuhandest tänatud!”
Kõrtsipealne tuba oli väike ja räämas. Nurgas õilmitsesid
ämblikuvõrgud, madrats oli mulluste hiirte poolt puretud, kuid naine ei teinud
sellest välja. Ta lasi ruudulisel rätikul voodile langeda, võttis palitu
õlgadelt ja asus ümisemise saatel juukseid lahti punuma. Pikad tumedad lokid
looritasid ta kuukahvatut nägu, kui ta siidiseid juukseid siledamaks harjas.
Ednaga rahule jäänuna raputas ta mõned korrad mänglevalt pead, lubades
kiharatel küünla valguses tantsida.
Ta otsis välja rasvatopsiku ja võidis pakasest pääsenud
huuli. Hellalt liugles sõrm läikiva määrdega üle ta alahuule vasemalt paremale
ja tagasi. Huul paindus sõrme teelt eemale, et hiljem taas trotslikult iseenda
eest seista. Ka ülahuul hoidis ta sõrme pikalt enese päralt ja naine vaatas
kõike veekausi peelgeldusest pealt. Tema huuled, mis olid veel noored ega näinud
pakasest liiga räsitud, ootasid kannatamatult parkunumaid huuli, tugevamaid
lihaseid, kuid täna oli kõik vaid mäng tema enese sõrme ja rasvase määrdega.
Purjus võõras vajus üle ta toaukse. Naine tõusis, lükkas
käed puusa ja vaatas võõra iharaisse silmadesse.
“Kui sa mind praegu pikali paned, veedame me kolm ööd
koos,” teatas ta karmilt, “ ja seejärel
jätkad sa ikkagi teed lõunasse. Vahimehed saavad haisu ninna ja püüavad su
kinni veel enne kui suure sillani jõuad. Mine parem kohe ja sul on lootust vahtide
eest pagema saada.”
Mees vaatas tol ööl
pikalt virmaliste mängu. Just nagu igal pakaselisel ööl, oli kangas tema all
lumel ja hunt kummalgi küljel vastu ta keha surutud. Ilma oma huntideta oleks
ta juba ammu surma saanud, selles polnud enam kahtlustki. Nüüd oli see juba
igapäevane, et hundid lisaks eneste vajadustele ka tema jaoks liha hankisid
ning ta oli neile selle eest tänulik.
Kura ja Pera olid
teda juba aastaid saatnud. Koos võitlesid nad sõjas Lääne needusolendite vastu,
koos olid kandnud haavu ja vigastusi, koos maha jätnud oma pered ja sünnikodud.
“Pere,” ohkas mees
vaikselt. Kord oli tal olnud naine ja kaks imeilusat last. Kord oli tal olnud
maja ja põllumaa, piima andvad lehmad ja rammusad lambad, kuid siis tuli sõda
ja võttis kõik. Needuse vaimud tegid põduraks ta lapsed ja tapsid kaasa.
Needusi ajavad nõiad surmasid kümneid ta kaaslasi, hukkasid kura karjakaaslased
ja lõikasid Pera ära omadest. Nad oli kolm üksikut hinge, kes taas kord kurjade
vaimude ja deemonite kodus konutasid.
Suurel Lagedal
polnud nõidu, kes kurje vaime oma sõdades kasutaksid. Suure Lageda deemonid
olid selleks liiga võimsad, nii räägiti, ja mees oli õnnelik selle pisikese
tõsiasja üle. Temal enesel polnud suurt tähtsust, kuid kuskil külades elasid
pered, kes üksteisele veel olulised olid, kaaslaste seljataguseid kaitsesid,
armsamaid voodisooja kaasa võtsid ja lapsi kandsid ja kasvatasid. Mõne
erkkollase virmalisevihu ajal tundus talle, et temagi peaks seda veel tegema,
kuid tavapärase rohelise naastes meenus ka koht, kus ta viibis, külm lumi ta
külje all ja läheduse näljas olevad hundid külje vastas. Ta sasis huntide
kasukaid ja püüdis magama jääda.
Külad olid selja taha jäänud, teed, mille ääres või
külalislahkeid nägusid kohata, ei jooksnud Suure Lageda läheduses. Inimesed
kartsid seda paika, teadis naine. Õigusega kartsid, noogutas see osa temast,
mis maailmas palju enamat nägi kui inimsilm tabada suudaks. Suur lage oli
matnud tuhndeid ja kord kõnnib siit üle suur sõda, mis viib vesistesse
haudadesse liiga palju häid mehi. Vägevd deemonid saavad taas häiritud ja väega
maa võtab oma osa.
Viimane võõras jalutas tormavas tuisus otse naise
mantlisiilu sisse. Võõras peatus, püüdis viimasel hetkel kinni naise, kelle
tasakaalu ta paigast oli löönud ja jäi pikalt imetlema naise lummavalt õrna
nägu.
“Kui sa mind siin pikali paned,” sõnas naine vaikselt,
“muutus lumi me all veeks ja kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitaksid,
saaks sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääksime ellu, kuid kumbki meist
poleks õnnelik. Ma kannaksin sinu kahte last, kuid sina ei suuda armastada
nõida.” Naine ohkas ja jätas: “Mine parem edasi sinna, kuhu teel olid. Seal
ootab sind kuldsete juustega neid, kellega kohtumist sa kahetsema ei hakka.”
Kui võõras oli kaugusesse kadunud ja viimane päike kustunud,
laotas naine mantli lumisele pinnale, sõlmis patsi lahti ja hakkas juukseid
siludes laulma. Ta püüdis veenda deemoneid oma ohutuses, ta soovis maksta
ülepääsu eest ja rahustada rahutuid. Laul muutus tasahilju valjemaks, rütm
teravamaks, sõnad selgemaks. Oma heleda hääle saatel tõmdas ta pluusi seljast
ja voltis selle lumele. Aluskleit langes pluusile peale.
Laulu rütmiga kaasa minnes ja külma trotsides silitas
naine kord üht, kord teist käsivart. Jõulisema rea saabudes kulgesid sõrmed ta
paljale kõhule, liuglesid rindade alt ja tantsisklesid üle tumedate prinkis
tippude. Ta lasi laulul endast võimust võtta, toetas käed selja taha mantlile,
lükkas pea kuklasse ja surus pakasest väreleva rinna vastu virmaliste muutuvat
mängu.
Siht ei ole enam
kaugel, teadis mees lõket kustutades. Siin pool paistis lumi madalam olevat,
justkui oleksid haldja või deemonid sadu tagasi hoida suutnud. Külm oli
halastamatu kaaslane, juba näpistas ta valusalt mehe paistes sõrmi.
“Kas ühte või teist
pidi,” ohkas mees kasukanööpide kallal kohmitsedes. Huntide pärast soovis ta
vastu pidada ja nii sündis ka otsus: “Kui me paari päeva jooksul ei leia, mida
otsima tulime, siis pöördume Suurelt Lagedalt eemale. Vahest järgmine talv
annab vastuse,” ohkas ta lisaks.
Räätsad krusidsesid
lumel endise usinusega ja mees seadis sammud kaugemale lääne poole,otse
päikeseloojangu suunas. Roosatav taevas kriipis hämarusega harjunud silmi.
Suure Lageda taevas näis esimest korda jagavat valgus, kuid seda vaid
narrimiseks, et tuuni jooksul taas hääbuda, kasvatada varje, mis peagi olid
valgusest taas eristamatud. Pimedus laskus, virmalised kosusid ja mees
valmistus öök peatuma, kui veider laul teda enda poole tõmbas.
“Deemoni väele ma
alla ei vannu,” siunas ta endamisi, kuid pöördus siiski heleda hääle suunas.
“Naise häälega te mind ei köida!” vannutas ta veel vaikselt.
Ja seal see oli –
kerge lumest tuulemüür ning müüri taga lõke. Üksik noor naine istus lõkke ääres
ja keetis kannuga vett.
“Mul on liha,”
kohmas mees tervituse asemel.
“Ja minul on
kohvi,” naeratas naine. Naeratas! Mees ahmis silmadega naise läikivroosasid
huuli. Külmast ehk veidi kahvatud, kuid täiuslikud ja elavad. Mees vaatas naise
tumedaid lokke ja sõlmis mõttes oma sõrmed neisse juustesse. Ta istus naise
kõrvale ja toetas justkui muu seas käe naise selja taha.
“Kui sa mind siin
pikali paned,” sosistas naine, “muutub lumi me all veeks. Kui sa me kohale
kuuseokstest varju ehitad, saab sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääme ellu.
Sel teel saab olema tülisid ja kaklusi, kuid ma luban sulle, et leppimised on
sama kuumad kui tüli selle eel.”
Veel enne kui naine
lausega lõpuni jõudis, tõstis mees oma pahema käe ja lükkas õrnalt kuni naine
selili langes. Ta käsi liikus alla, kus villane undruk kattis siredaid sääri.
Sõrmed voltisid mängeldes seelikuääre kõrgemale, peopesa hiilis üle suka tiheda
koe, puges eddevaatlikult aluskleidi serva alla, kuni leidis tee katmata
nahani.
Mees tõusis, et
enne magusat olemist varikatus ehitada.
“Sa püüdsid nõia
kinni,” sosistas naine mehe tegutsemist jälgides.
“Ma püüdsin naise,”
kõlas lühike vastus, kui väits okste kallal askeldas. Vai vajus naise pea taha
lumme ja kummalegi küljele, mantlist loetud sentimeetrite kaugusele.
“Sul on poeg
paelaga käe ümber seotud,” ohkas naine vaikust lõhkudes.
“Selleks ei pea nõid
olema.”
“Sul on tütar
hõbeniidiga südame küljes.”
“Ka selleks ei pea
nõid olema,” vastas mees raskelt ja heitis end mantlist tehtud asemele. Ta
käsi leidis uue tee undruku alla, muukis lahti rõivaid hoidvad paelad ja
haagid ning ese haavalt muutsid üleriided oma asukohta jättes mehe ja naise
virmaliste valgel hingavatena mälestustest puhastuma.
“Ma olen nõid, sa ei
saa seda muuta ja tuleb päevi, mil sul on raske leppida.”
“Ja tuleb ka
teisi,” vastas mees huultega naise rindu puudutades. “Ma leidsin naise. Sina
tead, ehk isegi armastuse, mida ma veel näha ei oska.”
“Armastus on mu
paremas peopesas tugevalt lukus,” ohkas naine ja tõstis oma rusikas kätt. “ma
ei tea veel, kas ma seda sulle avada tahan.”
Mees suudles
esitletud kätt, libistas huultega üle surve all olevate sõrmenukkide ja
naeratas: “Vähemalt on see ootel,” ja naine avas peo.
Hulk aega hiljem
vaatasid virmalised kaht mantli ja kasuka vahele peidetud kogu, kel kirju
undruk sääri kattis. Kaks üksildusest väsinud keha põimusid ühiseks soojuseks,
mille kummalgi küljel lebas kuumav hunt.
“Miks sa külast
põgenesid?” uuris mees vaikselt. “Kas nad... Kas nad tahtsid sind põlema panna
nagu neis veidrates kaugkülades vahel nõidadega tehakse?”
“Hullem,” ohkas
naine napilt.
“Miks siis? Keset
talve lahkumine oleks võinud su hukata.”
“Nad tahtsid mind
mehele panna,” ohkas naine ja puges sügavamale mehe põue. Mees naeratas ja
hundid nihkusid veelgi lähemale.
3 comments:
Kolme loo peale kokku terve arvamus! Ei saa öelda, et seda just palju oleks...
Oh pole hullu, ma postitan päeva jaotusse sageli kuude kaupa ilma vastukajata. Masendav seegi...
See, kuidas sa kirjutad, on hea, kohati isegi väga. Kuna aga põen kergekujulist fantasymürgitust, siis lugu ise oli selline keskpärane. Loetav, tõsi küll.
Post a Comment