Hakkasin siis ka korralikuks linnaisaks. Mida rahvas tahab? Tsirkust ja leiba! Leiba harigu ise oma põldudelt aga tsirkusega saan abiks olla. Hakkan oma linna uudistesse lisama tsitaate raamatutest. Esimene tsitaat siis kohe minu lugemispäeviku esimeselt leheküljelt. Vaadake ja imestage, mis krdi raamat oli nii haigete lausetega, et sundis mind pastakat haarama ja lauseid välja kirjutama.

(Link minu linna siis eelmises postituses olemas.)

Ja ma hakkangi sinna nüüd järjekindlalt linke lisama. Alati võivad kõik kribada ka õigeid vastuseid sinna.

reklaam...

Tegin endale linna (ära veel torgi, loe jutt lõpuni ja siis otsusta): http://persekellad.myminicity.com/ Noh, ega ta veel nii väga linnamõõtmeid välja anna (külake kuue majaga aga elektripostid on juba olemas :P)

Noh, nalja peab ju ka saama ja miks siis mitte oma pisi-pisikest külakest vaikselt arendada. Ah,et kuidas ta kasvab? Iga klikk, mis vajutatakse, toob ühe elaniku juurde... 1 klikk per päev ja per inimene (arvuti) Tööl vaatan, kodus vatan, krt seda teab, äkki keegi vaatab veel vahepeal (ehk miskine 2,midagi klikki päevas).

Aga tegelikult hakkas mind hirmsasti huvitama, et kui suur peab olema minu küla, et seal saaks juba tööstust ja transporti arendada. Praegu, kuuega veel ei anna. kui ma kunagi (kardetavasti märtsis) selleni jõuan, siis ma olen jälle ühe idiootse, ajuvaba ja täiesti mõttetu teadmise võrra rikkam.

Nüüd võid klikata :D ja kolida minu väga perses linna või klikkamata jätta ja vaadata, kaua mul jagub kannatust või itsitada, et niikuinii unustab varsti ära... :P

Midagi nii haiget ja tobedat annab välja mõelda aga mis siis... :P

Pisike vestlus isaga viis mu täna mõttele, et eesti keel on ikka kohati masendavalt poliitiline keel. Miks kirjutatakse Soome kelk suurtähega aga rootsi kardinad väiksega? Et soomlasi meelitada ja rootslaste käest mitte peksa saada?

Vene rulett on siis ka veel teemas - ära torgi karu, katsu ellu jääda. :D

Edit: ja juba ma saingi loengu teemal, miks ikkagi kirjutatakse nii ja mitte teisiti ("kuid miks roottsi kardin ja mitte Rootsi kardin? kohanimelise täiendiga yhendites kirjuatatkse kohanimi suure algustähega va..."). Hoiatan siis siinkohal kõiki tuttavaid filolooge, kes siia eksida võivad: ma tean küll reegleid aga kas neist peab siis alati ka kinni pidama? Laske nüüd kahel reaalikul rahulikult keelt väänata!

Mina kasvasin üles koos sellise käänamisharjutusega: (taaskord kiusas mind sellega isa, nüüd me lihtsalt nokime vastastikku teneteise kallal). Eesti keele reeglid ei vasta ju kuidagi loogikale! No katsu ise edasi käänata ja kasuta selleks esimesi näiteid tee paar süllogismi ja tulebki vastus:

süsi - söe - sütt
susi - soe - sutt
siga - sea - ...

Mingi hullumeelsustega tegelemise hooaeg on jälle käsil. Kõik algas töö vahetamisest. Tekkis jälle see tunne, et hüppasin kolm sammu edasi isikliku sotsiaalse olemise poole pealt. Või samas - krt seda teab, töö vahetus sai ka nähtavasti teoks tänu mingile seletamatule enesehinnangu ja -väärtustamise tõusule. Ausõna, mina pole midagi selle heaks teinud, et end siin maailmas kuidagi targema või osavamana tunda - aga ma tunnen.

Edasi hakkasid juhtuma kummalised asjad. Läksid pulgad mingu trumm ka! Kõlab nagu hea moto, kui seda teha laia naeratusega ja liigse hasardita. Nii ta hakkas tulema. Siiamaani on laeks muidugi Tartu Maratonile regamine. No tule taevas appi (tsiteerides klassikuid siis)! Mida teen mina maratonil?

Lõõpimisi on plaan selline, et võtame õega kaasa kohvitermose ja pisikese konjaki ning sigaretid ja naudime loodust koos improviseeritud piknikega. Ökul arvas, et suusad võivad muutuda segavaks teguriks pärast mõningast konjaki tarbimist. Reaalsus? Trenni ma hetkel veel ei tee igatahes. No ok, kõnnin veidi iga päev ja natuke veel nipet-näpet aga ntx mind jooksma saada on üsna lootusetu ettevõtmine. Seisan aknal, mõtlen, et ilm on vastik ja ootan soojas toas olles lund. Kogun pekki, et rajal ikka külm ei hakkaks. :P Ja siis mingil hetkel kerkib õhku küsimus, et appi(!), nii ma ei tee isegi oma õeraasule ära (uskuge, seesama võidujanuline paanika haarab tedagi). Ja tulemus? Krt seda teab, kuid kardetavasti jään mina ikkagi alla (ta on kuratlikult sihikindel inimene, kui tahab - no täielik vastand mulle).

Ja sellel korral ei viita mu hullumeelsuse hoog küll vähimalgi määral armumisele. Kui siis armumisele endasse. Ma lihtsalt hoomasin mingil hetkel, et päris täiskasvanuks ei saa ma vist kunagi ja nii ongi hea! Sel moel on mul alati vabad käed tegeleda sellega, millega tahan ja mitte keegi ei saa mulle öelda, et juuste roheliseks värvimine on ikka teismelistele ja minu eas enam äkki ei peaks. ;) (vihje: ma ju lubasin osaliselt blondeerida... aga kui juba siis juba... otsin praegu salongi, kus saaks lisaks blondeerimisele, selle heleda osa sügavroheliseks värvida... tumedatele ei hakka ju roheline peale :S)


Mis edasi? Mis ma nüüd järgmisena oma hullumeelsuste plaani võtan? Tjahh, ja ongi selline seis, et mingi suvaline "ok, teen ära" tuleb üle huulte nii pagana lihtsalt ka sellistes kohtades, kus ma tavaliselt ikka päris pikalt kudema jään. Muidugi kripeldab veel mingi ports selliseid teemasid hingel, mida nagu tahaks aga samas... Ja oi, kuidas kripeldab! Aga las nad siis kiusavad mind. Ühel hetkel (kas nüüd lähiajal või järgmisel hullumeelsuse ringil - need kipuvad mind tabama hilissügisel, talve algul) muutuvad nad põletavaks ja siis ma lammutan edasi ka nende teiste teemadega. Praegu veel tagumik ei põle aga natuke kurb oleks vist juba ikka...

Millal ma viimati kobisesin teemal, et ma olen nii üksi, nii üksi, nii üksi? Hmm, see oli vist päris mitu kuud tagasi. Aga esmalt tuleb mul hakata kobisema sellest nurgast: ma olen nii idioot, idioot, idioot...

Või, kuidas peaks selgitama asjaolu: istud lauas, mäng on jõudnud sinna viimaste tihide suunas (no mingi 3-4 kaarti veel). Kõik on teada. Ma olen suutnud teadlikult läbi mõelda, mis lehed kellelgi on, mäletan mõttekäiku teemal, mis võiks tegijaks saada ja millest mul tolku pole, mida hoiab partner kiivalt ja... ja siis, täiesti lambist viskab beib minema VALE kaarti! Väljamängijana suudan samamoodi kaotada pea - sul on neli varianti, kuidas igal juhul ja kindlalt leping täis võtta ja siis tuleb lauda midagi väga naiselikku - see ainuke kaart, minu peost, millega leping taha käia (kusjuures hetk varem ja hetk hiljem olen täiesti teadlik, et nii need asjad nüüd küll ei käi). Seda väljamängi pointi ma õnneks eile nii ehedalt ei suutnudki teha (kaitse oma küll).

Kas ma saan kunagi lahti ka oma lambi kinni kiilumistest? Ma ei räägi ju paegu sellest, et ma mõnda asja (ok, väga paljusid) ei oska veel. Lehe lugemine on ikkagi ja endiselt väga hale teema (kogu info on olemas, salvestatud erinevatesse tabelitesse - sinna peaks ka mingid õiged SQL-päringud juurde kirjutama, siis hakkab vaikselt looma) - ja siis, kui see mul vahel õnnestub, siis tuleb ka mingi protsent jaotustest kinni kiiluda!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulud tulevad! Ja nad raisad tulevad hoolimata sellest, et ma kogu seda tilu-lilu võimsalt ignoreerida olen üritanud. No ei ole seda jõuluinimest minus. Mis ma siis tegema peaksin? Parimad jõulud? Kunagi, kümmekond aastat tagasi, pärast ametliku osa lõppemist (kurguni täis söömine ja kingiralli) läksime õega tema juurde. Istusime pisikesse kööki, nööpisime õlled lahti, kimusime suitsu ja tagusime turakat - selline tõeliselt positiivne džingl-bellsi ignoreerimine.

Kes mu sel aastal lapsendada tahaks? No kaarte võiks ju vähemasti mängida? 27,28,29 ja äkki isegi 30 dets. Iga päev? No vähemalt ühel õhtulgi neist (teistel istun siis kontoris poole ööni)? Aga lauamänge? Help! Välja pakkuda loll, depressiivne, suitsetav, joov ja muidu endast heal arvamusel olev beib. Ah jaa, pankrot on ka kallal.

Pankrotiga seaoses (pigem hajameelsusega aga kokkuhoiu idee oli ka mõttesse kätketud) meenus: mõtlesin eile hilisõhtul, et teen endale suure pajatäie tatart aedviljade ja hakklihaga (saab nädalalõpuni jupp haaval tööle kaasa vedada). Panin siis need köögiviljad keema (korra hetkeks ka unustasin nad keema) ja siis ! tuvastasin, et tatar on viimasel korral otsa saanud. Kartuleid meil ei olnud kodus aga natuke riisi jäi ju üle... Nojah, selle keetsin päev varem Mariele. Noh pole hullu köögivili hakklihaga kõlab tegelikult päris hästi!

Eksole, ma olen ilus, tark ja osav! :D Mina küll arvan nii. Ja viisakas olen ka, alati: kena päeva teile! (teeb kniksu ja vasakule ära...)

Läinud nädala ilus, särav, värske lumi tekitas mingil hetkel ikka päris paraja hämmingu. Ma sain nii palju asju teada! Ntx. sain ma teada, et otsetee koolist koju (no 500m venitab äkki isegi välja) võtab aega poolteist kuni kaks tundi. Õues pole ju võimalik kõndida nii, et vahepeal ei mängiks lumesõda. Absoluutselt kõikidest suurematest lumekuhjadest tuleb läbi joosta! Vähegi sula ilmaga peab iga paarisaja meetri taha tekkima üks lumememm või lumest uss, rong, kindlus... Külmaga annab aga lumesadu mängida. Ja üldse - kes on väitnud, et lumes peaks saama käia kauem kui 10 sekundit end pealaest jalatallani lumiseks tegemata!?

Lasteaias käimise ajal oli vajalik kahe paari kinnaste olemasolu (kasvatajad panid neid suure hoolega kuivama kohe, kui lapsed õuest tulid). Mis te arvate, mitu paari kindaid peab olema ühel seitsmeaastasel lumearmastajal?

Hommikul kooli minnes esimene paar. Tubli emme paneb teise paari kohe igaks juhuks kotti (mine tea, mis minnes ette tuleb ning garderoobis, puntrana taskus vedeledes need kindad kohe kindlasti ei kuiva). Koolist tulles siis teine. Koju jõudes on need märjad nartsud ja visatakse känkra riiulisse. Aeg trenni minna - kolmas paar kindaid kätte. Suusatades, mängides, kukkudes on need hiljemalt trenni lõpuks väga vettinud. Taskusse! Järgmised kätte. Bussi tuleb oodata ja samal ajal kõikvõimalikest lumekuhilatest üle ja läbi ronida, torude pealt lund pühkida ja mida iganes veel. Bussi pealt koju tuleb tulla hästi kiiresti, et need läbimärjad kindad käsi ära ei külmetaks. Kiirelt trenniasjad nurka, kuivad kindad kätte, kelk kaenlasse ja sõpradega mäele.

Lõpuks tuleb emme koju. Korjab mäelt kaasa vettinud lapse ning asub täitma kinnaste kuivatamiseks reserveeritud radikat. Ühed tulevad käest, kaks paari känkraid leiab riiulist, koolijope taskust veel ühed ja trennijope taskust viiendad. Kiire õppimine ning söömine ja... läheks koos suusatama õige! Aga, emme, kas sul kuues paar kuivi kindaid ka on?

Ja õues - sajab lund...

Millega peaksid tegelema 7-aastane plika ja tema ema, kui on soov veeta meeldivalt koos aega? Ehh, kust kurat mina seda teadma peaksin. Aga millegi pärast tundub mulle, et need mängud, millega meie pliksiga aega veedame, ei ole just päris tavalised ema-tütre tegemised.

Ntx. täna: Pliks tuli koolist koju. Aega oli nii poolteist tundi ning see sai sisustatud erinevate kujunditega. Emb-kumb joonistas mingi kujundi ninga siis hakkasime kokku lugema, mitu ruutu, mitu nelinurka ja kolmnurka sellel joonisel on. Jummala põnev oli! Üks lihtsake siis siia ka (olgu öeldud, et esimese hooga ei saanud meist kumbki õiget vastust):



(noh, siin oli natuke tahtmist katsetada, kas maailm tõesti nii lihtne on nagu ta tundus - näe ongi :P)

Aga bridžist: Erika avas 1NT , paremalt öeldi 2D (jah, koputamata) vahele ning minul oli 5611 ning 6p... Ütlesin 2H. Erika poolt 2S, ma tõstsin 3S ja ta pani 4S täis. Leping oli ilusasti väljas loomulikult. Norida ju annaks aga tegelikult: selgus, et Erika oli avanud 4144 jaotusega, singliga ärtus. Terve eilse päeva nuputasin, et kas me siis ka oleks normaalsesse lepingusse jõudnud, kui ta oleks ausalt 1D avanud? No, kui vastased endiselt tagasihoidlikult 2D vahele ütlevad, siis on lootust, et me pada mängima jääme aga geimi? Kahtlane...

Oeh, ma enam ei teagi, kas ma siia ka olen kirunud meie meditsiinisüsteemi. Igatahes: /piiks/, /piiks/ ja /piiks/. No se ei ole normaalne, et sa paned aja arstile ning saad selle jaanuari keskpaika! Kusjuures esimese hooga on probleem pelgalt veenivere proovis... Edasi võib tekkida vajadus suuremateks teemadeks.

Nii. Leppisime aasta tagasi sügisel perearstiga kokku, et tulen reede hommikul kella kaheksaks söömata-joomata sinna ja annan proovi. Läksin kohale, perearst hakkas laborisse helistama, sest tal oli vaja asi laboriga kooskõlastada, et tuleb selline proov. No ja koht, mis sõltumata laiali jagatud teabest, ei töötanud tööajal, oli muidugi labor. Tulin sealt tühja käega tagasi, kõrvus kindel lubadus, et perearst uurib laborist ja siis helistab mulle ise ning paneb uue aja.

Seda telefonikõnet ma muidugi ei saanud. Sel sügisel käisime plikaga kontrollis. Perearstil oli isegi meeles ja lubas pühalikult, et uurib ja annab teada. Poolteist kuud ja - vaikus.

Suurte siniseksvihastamiste peale (no tema juurde ei saanud kunagi planeeritud ajal vaid arvestama pidi kuni tunniajase lisaootamisega koridoris, see vereproovivaikus ja pealegi niisama käimiseks natuke liiga kaugel) vahetasin perearsti.

Panin endale aja, et need proovid teha. Telefonis oli kõik loogiline: paneme teile hommikuse aja ja saate vereproovi anda. Kohale minnes selgus pisiasi, et täna võtab vastu asendaja ning tema jälle ei suutnud leida, et perearst saab seda vajalikku analüüsi teha ning andis saatekirja gastrosse... Aja sain - 15.jaanuar 2008! Õu jeee!

Ehk: lootust on, et vereproov, mida ma läksin andma umbes 20.sept.2006 saab lõpuks antud veebruaris 2008... /piiks/

Soovitan kõigile soojalt: kui te enda närvidest vähegi hoolite, hoidke meditsiinist ikka väga kaugele... Ma olen jälle umbes selles seisus, et sitta see tervis, mul on ilgelt koblakas kogu sellest jamast ühe pisikese vereproovi pärast, mis võib anda ebasoovitava vastuse aga ei pruugi...

Viimastel aegadel on mul jalgu alt tõmmatud hullult lahedate lauamängudega. Esimesena tuli Katani Asustajad. (Mairil hammas verel, jummala lahe ja mingi hetk tahaks neid lisasid ka ikka vaadata).

Plika sai oma tädi käest sünnipäevaks sellise mängu nagu Elu on selline. Jummala ülbe! Mu tütar hakkab vaikselt jõudma sellesse ikka, kus temaga on võimalik mängida normaalsemaid lauamänge. Kui vähimalgi määral korrigeerida mõnda strateegiaapsakat, siis on karm reaalsus pähe saamise näol... Ehk tegelikult ongi praegu ütlemata hea aeg varustada kodu juba mõne asisema lauamänguga.

Eile siis oli selline mõnus õhtupoolik Troonide Mänguga. Aaaaappi! See oli taas lihtsalt täiesti ebaausalt mõnus mäng. Ja siis sai veel sisse piilutud paari karpi, milles igaühes sees mõni arvutimängu papist versioon.

Eilse õhtu kohta: kaval inimene valib pühapäeva pärastlõuna veetmiseks koha, kus on saun; maja, mis asub mäeveerel, et laps saaks kelgutada seni, kuni emme mängib segamatult mida iganes; boonuseks tuli muidugi lumi - piiga sai ka esimesed lumeristsed saunast... Ehk, sõltumata asjaolust, et eile oli tööpäev ja täna on tööpäev, olen ma ütlemata puhanud! Oled kade?

You Are An INFP

The Idealist You are creative with a great imagination, living in your own inner world. Open minded and accepting, you strive for harmony in your important relationships. It takes a long time for people to get to know you. You are hesitant to let people get close. But once you care for someone, you do everything you can to help them grow and develop. In love, you tend to have high (and often unrealistic) standards. You are very sensitive. You tend to have intense feelings. At work, you need to do something that expresses your personal values. You would make an excellent writer, psychologist, or artist. How you see yourself: Unselfish, empathetic, and spiritual When other people don't get you, they see you as: Unrealistic, naive, and weak

What's Your Personality Type?

Selline test siis. Nojah, huumori mõttes olen ma neid blogiteste ju ka varem teinud, kuid see konkreetne andis lihtsalt nii jabura vastuse, et täitsa tekkis tahtmine see siia üles riputada. Nojah, nii mõnestki asjast võib ju huvituda aga palun andke andeks, isetu pole ma kohe kindlasti mitte. Ja ma ei kavatse selle nimel tööd tegema hakata.

Katie kirjutas oma blogis: "Kõik need testid annavad mulle alati tulemuse, et ma olen ülemõistuse hea ja tore ja tark ja misiganes. Aga kokkuvõttes, kui iga loll aru saab, et ma olen hea inimene ja kõigil see lause esimesena pähe kargab minu iseloomustamisel, siis tegelikult tähendab see seda, et ma olen kuradima igav. Masendav."

Ma lisaksin siia juurde pigem, et kuna need testid väidavad absoluutselt kõigile, et nad on ülemõistuse ilusad, toredad ja head, siis hinga kohe rahulikumalt - ainus kuradima igav asi on see test. Mingite testidega ma kohe tõelise kiuslikkusega vaatasin, kui kehva vastust üldse on võimalik välja manada. Ma olin suht koba.

edit: kui ma teist korda ka läbi lugesin, siis tuleb tõdeda, et ma vist kipun ennast aegajalt võõra pilguga kõrvalt vaatama.

Millal muutub raha meie elus oluliseks? Nojah, loomulikult siis, kui teda mingiks asjaks jälle piisavalt pole. Jube hea on jahuda kõrgematest aadetest, kui leib laual ja riided seljas...

No hea küll, rahast siis. Laps hakkab trennis käima. Ma olen küll suhteliselt hea kujutlusvõimega aga ega minagi päris täpselt aduda suutnud, mis kulutusi see endaga kaasa toob.

Igakuised kulutused (ehk siis sellised, mille teed õlgu kehitades ära ja pikemalt ei peatu):
1. kuumaks 150.-
2. kuupilet (piirkonnakoolis käies sellist asja esimeses klassis vaja veel poleks) 90.-
3. tossud (ühed 200-kroonised tossud peavad trenni lapsel vastu u. 1,5 kuud, seega:) 130.-

Nojah, arvestama peab veel pisiasjaga, et trennipäevadel tuleb lõunasöök põlveotsas süüa, ehk taas natuke enam mõtlemisainet ja tiba suurem kulutus. Ja siis tulevad suured (aga õnneks igaaastased, mitte igakuised) kulutused: dressid, suusad, kepid, saapad, ...

Ma ei oska veel täpset summat arvutada aga , kui summa kokku saan, siis peab vist panka röövima minema... No hea küll, lotovõit ajaks ka asja ära... peavõit siis otse loomulikult...

Hehh, ma teen nüüd tööd edasi. Ikka kopikas rohkem...

Viimastel päevadel on igas suunas juttu olnud raamatutest. Ma küll lubasin, et ma blogin alles siis, kui Eragon on minu hüpnotiseerimise lõpetanud, kuid kõrvaliste tegurite paljusus aitas mul hetkeks ignoreerida seda tõmmet.

Teisipäeval. Marie kiunus nagu tavaliselt, et miks ta peab lugema ja miks ta peab teadma, mida ta luges? Miks ma piinan teda küsimustega, et jutusta? No mina ka ei tea. Lihtsalt tundub õige see pisike kiusamine.

No ja siis mina loomulikult vihastusin selle vingumise peale. Krt võtaks ma olen ainult ühte nii raamatu-vältivat last kohanud (mina kuni kümnenda eluaastani). Kutsusin ta siis elutuppa. Haarasin riiulist "suvalise" (noh, tegelikult paigutasin silme ette fantasy ja ulmeraamatud) raamatu, kirjeldasin talle, mis selles juttu oli. Võtsin järgmise ja järgmise ja... Kõndisin niimoodi kiirpilgult ligi paarkümmend raamatut läbi. Selle aja peale oli piiga leebunud. Uuris mu käest veel, et millest see raamat räägib, mida ma lugema hakkan (Eragon siis), rääkisin talle.

Pikalt mõtisklesime veel selle üle, millest võiks mõelda, kui üks raamat on õhtul poolikuna lauale jäänud või just läbi saanud. Arutlesime küsimuste üle: mis võiks peategelastest edasi saada? Ja mingi konkreetne seiklus, mis võiks ju kunagi iseendagagi toimuda ja kõigest muust taolisest.

Möödaminnes jõudsime selle kohustusliku lugemispäeviku juurde. Mina vihkasin lugemispäevikut. No esimese hooga ma vihkasin lugemist üldisemalt, sest see lihtsalt ei tulnud mul veenvalt välja ning nõudis märkimisväärselt suuremat visadust, kui mul tol ajal pakkuda oli. Hiljem jäin ma vihkama mõningaid aspekte selle koolilugemise juures - ntx. lugemispäevikut. Miks pagana pärast oli vaja mingit pilti joonistada? Mis kasu sellest on (lugemise seisukohalt)? Ühtlasi tuleb kurbusega tõdeda, et kõik need raamatud, mis mul olid lugemata enne, kui nad kohustuslikuks muutusid (neid oli vist umbes viis keskkooli peale kokku), on lugemata tänaseni.

See selleks. Tol hetkel, kui me Mariega rääkisime, meenus mulle õnneks, et ma just paar päeva tagasi olin leidnud üles oma lugemispäeviku. Mingi paar aastat tagasi otsustasin, et tuleb hakata mõningaid asju üles kribama. Kanaaju nagu ma olen, mälu on suhteliselt olematu väärtus, hakkasin lahedatest raamatutest üles kirjutama: pealkiri, autor, kahelauseline kokkuvõte või kommentaar (stiilis: soovita tütrele kümne aasta pärast!), mõned absurdsemad/huvitavamad tsitaadid. Kanaaju kaotas selle muidugi mingil hetkel ära ning nii umbes tiir aastas on saanud paar raamatut sisse kanda. No on ikka blonde maailmas!!!

Näitasin siis seda enda oma "lugemispäevikut" Mariele. Rääkisin, mis minu jaoks oluline on olnud, mida aga lapsed peaksid välja kirjutama või mida tegema. Lugesin talle sealt mingeid tsitaate ette ja mõnda kommentaari. Talle hakkas see idee täitsa meeldima.

Ja siis olin ma uhke! Sõltumata kaustiku sisseviimise põhjustest (haugi mälu) oli mul võimalik oma pisikesele tütrele anda isiklik positiivne eeskuju koduse (tegelikult üsna õhukese) raamaturiiuli ja isikliku lugemispäevikuga. Kui paljud lapsevanemad saavad selle koha pealt isikliku eeskujuga asja huvitavaks rääkida? (Ma loodan, et mitte paljud, sest ma oleks heameelega natuke uhke enda üle vahelduseks).

Teate küll, see on see tunne, kui istud arvuti taha ning tahaks midagi kirjutada. Hing on emotsioonidest tulvil, mõtted tiirutavad peas ringi ja ometi ainus, mis valgele ekraanile ilmub: Miks karud saavad talveune aga inimesed mitte?

Ah, et millest mina unistan? Oma unistustest, unest ja lumest...

Tolmunud teerulli tunne on.

Üha enam ja enam on blogimine muutunud keeruliseks. Küsite, miks? Eks ma siis vastan. Iga nädal tuleb juurde neid, kes mu blogi loevad. No hea küll, ma ei tea, millal üks või teine lugema on hakanud, kuid kuskil jutu sees tuleb ootamatult mõni repliik või märkus, mille peale tekib mõte: oot-oot, ma ei ole sellest rääkinud aga eile sai netti kribatud. Ma ei ole mingi menukirjanik, kes suudaks või tahaks kirjutada hulle romaane lugemiseks. Minu blogi on ikka ja ennekõike pisike võimalus iseendaga arutleda. Mõelda kõva häälega ning loota, et kui ma oma mõttega väga rappa jooksen, siis leidub mõni hea sõber, kes koputab õlale ning suunab mu õigemale rajale.

Aeg läheb edasi, üks osa inimesi muutub üha lähedasemateks. Ikka enam ja enam tean mina neist ning nemad minust. Teine osa inimestest jääb kaugemaks. Sellest on kahju. Indrekust pole ma juba aegu midagi kuulnud. Liisist samuti.

Eilne päev oli mõtlemiseks. Kas ma mõtlesin siis midagi asjalikku välja? Oh ei, kus sa sellega! Ma ei tea, kas seda asjalikku ongi võimalik niimoodi välja mõelda.

Ma olin nördinud, tõsiselt nördinud, natuke tige ja õnnetu ka. Umbes kakskümmend viis korda tekkis mõte, et peaks blogima aga iga kord tabasin, end mõttelt, et kui asjale nii läheneda, siis puudub sel igasugune objektiivsus ja jätaks minust veel sitema mulje. Mitte, et mulje raha maksaks, pigem ikka niipidi, et inimesed on rohkem hinges ning see sunnib paratamatult rohkem mõtlema, kas mingi ütlemine võiks kellelegi liiga teha/muret valmistada.

Mida ma siis tahtsin kirjutada? Üks osa oleks tahtnud hirmsasti kisada ja peaga vastu seina taguda, et küll ma olen ikka, krt võtaks, loll. Ja mis kasu sellest oleks olnud? Olin ma siis sel esmaspäeval lollim kui tavaliselt? Kas ma ise ikka üldse tahan enda kohta "loll" öelda? Jäägu mõni asi teistele ka.

Üks osa minust tundis parajat piinlikkust, sest ma ikka tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellesse suurde miinusesse maanduda. Samas, eks Maarja teab ka, kellega ta mängib. Olen ju mina see, kes kõnnib mööda sõpru ning vähimagi madala enesehinnangu kohtamise puhul küsib: kas sa saad endast tegelikult jätta pikema suhtlemise juures paremat muljet oma olemusest? Eks inimesed minu ümber on ju ka märganud, kes ma olen... Pealegi lubasin ma endale jaanuaris, et ma saan üle (hambad ristis, kui vaja aga saan) oma enese alaväärsuskompleksidest. Järelikult tuleks nagu kehitada õlgu ja edasi minna?

Kehitada õlgu ja edsi minna. Tulla ja kirjutada, et oi, kui sitasti läks aga mis siis ikka, õpin, arenen, panen vead kõrva taha ja olen edaspidi tublim... No keda me petame? Ega mul ju varem polegi olnud võimalusi tarkusi kõrvataha poetada.

Ehk kokkuvõtvalt: kogu aeg ma vingun, et mul pole head partnerit ja, kui ma siis ükskord saan ta, siis teen terve õhtu lahedat saabast.

...no ja nii ma võtsingi lihtsalt aja maha ning mõtlesin mille iganes üle. Natuke bridžist, natuke muust. Ja tegin ühe enese jaoks üsnagi šokeeriva avastuse: ma ei julge enam unistada mitte millestki, mis on seotud meeste ja perekonnaga. Mina, keskmise nimega Unistaja, jään igas oma mõttes toppama sel hetkel, kui mängu peaks tulema kas siis meheline tegelane või fikseerida ennast (no ma ei tea, kasvõi kahe aasta pärast) endiselt üksikvanemaks. Kas see paneb mind kuidagi muretsema? Ei, seda mitte aga see häirib mind. Ja nii ma olengi juba 24h üritanud, kuid ei suuda. Selline endale valetamise tunne tuleb ja mõte jääb seisma. Krt seda teab, äkki on isegi millekski hea.

Loll, loll, loll! Eile õhtul pidime Maarjaga BBOs kokku saama kell pool kümme. Ja siis? Siis tuvastasin umbes üheksa paiku, et Mariel on tegemata see, mille ta esmaspäeva õhtul pidi ära tegema. Nii ma siis kulgesin kella kümneni teise toa vahet ja vaatasin, kuidas piiga aabitsa töövihikust kõiki oma poolikuid asju lõpetab. Koolikoti pakkimine, pesu ja unejutt otsa ning kui ma 22.20 tagasi arvutisse jõudsin, leidsin eest teate, et ta nüüd läheb ära.

Täna käisime esimese klassiga matkamas rabas ja mujalgi Põlvamaal. Nelja paiku jõudsime tagasi. Kõrvad lukus sellest hullust kisast, riided pesuni vettinud. Kiirelt midagi hamba alla ja pikali. Mõtlesin, et panen äratuse poole kuueks ja pugesin teki alla. Piilusin müüdimurdja lõppu ning suigatasin.

Järgmine asi, mida tean, on telefon - helises suslik. Nõudlik Maarja hääl teises otsas uuris, kas ma tulen. Küsisin, mis kell on, ta küsis uuesti. Ja siis ma vana loll, olin enda peale tige ning puhisedes õiget vastust leidmata ütlesin, et ma siis vist ei tule jah. Tundus ütlemata ebaloogiline kahe minutiga kesklinna jõuda. Õige vastus oleks olnud: kohtume kolmanda vooru alguses.

Tjahh, panin telefoni käest, hüppasin ropendades püsti ning see õige vastus tuli pähe alles veel pool tundi hiljem. Krt, ma ütlen! Oleks siis vähemalt Maarjagi küsimuse esitanud niipidi: mitmenda vooru ajaks jõuad (sellesse küsimusse annab panna sama palju sarkasmi ja nördimust aga oleks vihjanud õige vastuse suunas). Nüüd ma olen kodus ja tige...

Matkast esimese klassiga nii palju:
Raba peal olid nad ütlemata normaalsed. No eks muidugi oli ikka kõigil kiusatus katsetada, kas seal laudtee kõrval ikka on pehme. Veidi sai korjatud/söödud jõhvikaid ning oli muidu mõnus. Seejärel tuli kohustuslik lõkke koht. ALgklasside õpetajad on imeinimesed! Ma oleks ammu hääle kähedaks röökinud aga tema ütles ka kolmekümnendat korda rahulikult poistele: ärge hoidke oma tokke otsapidi tules, ärge vehkige otsast hõõguvate kaigastega. Ega järve ääres parem polnud. Noh, seal õnneks keegi vette ei kukkunud ning olime endiselt parasjagu niisked. Taevaskojas sai muidugi kõik vead parandatud. Nii mõnestki kummikust sai vett välja valatud. Natuke sai kakeldud. Pooled joped pühkisid metsateid ning paari salliga imiteeriti kalapüüdmist. Ja siis tagasiteel - lapsed laulsid. Laulsid vähemalt kolme erinevat laulu korraga ja kuna teised grupid segasid, siis ikka veidi mööda ja üha valjemalt. Oh mu vaesed väiksed kõrvad.

Tänane hommik on rahulik. Vääga rahulik. Polegi nagu erilist pohmakat aga igaks juhuks väga kiireid liigutusi ei tee. Istun tööl ja naudin maailma. Naeratan.

Kuidas saakski olla naeratamata? Äratuseks (kell pool kaheksa) ronis üks pisike kassipoeg mulle rinna peale, pani oma nina vastu minu nina ja lihtsalt oli seal. Pärast rahulikku hommikukohvi (või noh kohvi mänguhimulise kiisuga) leidsin eest erakordselt sumeda ja mõnusa sügishommiku. Seisatasin hetkeks trepil, mõtlesin kiisule, kes vahetult enne mu väljumist toolile magama keeras, justkui öeldes, et tal on ükskõik, et üksi koju peab jääma (kuigi pärast Maarja ja Lauri lahkumist oli ta pehmelt öeldes nördinud). Tõmbasin kopsud täis sumedat hommikust õhku, naeratasin kolletavatele puudele ning hakkasin tööle orienteeruma.

Sõltumata veidi väsinud olekust ning kergelt värisevatest kätest olen ma täna viis aastat noorem kui eile. Ah et miks? Ma olen juba neli aastat olnud korralik üksikema. Hommikul tööle, õhtul koju, kuidas see laps süüa saab ja riidesse jõuab, kes teda hoiab, kui mina mängin kaarte? Õhtuti rahulikult kodus, iga päev mingid uued argised toimetused, pidev vastutus... Ma sain täna hommikul aru kuivõrd asjalikuks ja maiseks (ning igavaks) ma muutunud olen.

Ja siis tuli eilne õhtu. Hea seltskond, palju džinni, laps oli isa juures - ehk üks parimaid võimalusi raputada end argipäevast välja. Selle kasutamata jätmine oleks olnud patt (ja kes meist siis pattu teha tahaks :P). Haarasin endale palju džinni ja veel rohkem tähelepanu. Tähelepanu nõuan ma endale muidugi ka kaine peaga. Isegi siis, kui ma lepin endaga kokku, et hoian kuskil madalat profiili, kuid loomuse vastu ei saa. Kui pulmas, siis pruut, kui matustel, siis kadunuke! Hea, et laulma ei hakanud... :$

Lühikokkuvõte õhtust: pizza oli super, džinn mõnus, seltskond vinge. Võitvaks strateegiaks osutus istekoht hapukurkide vahetusse lähedusse (need kadusid kahtlaselt kiiresti mu täitmatusse kõhtu). Viimaste suitsupauside ajal muutus trepp kolmandalt korruselt alla ja tagasi üles suhteliselt sürrealistlikuks suuruseks. Ja nüüd olen ma tööl oma teksadega, mis on perse pealt õmblusest õmbluseni rebenenud (terved käisid eile pesus ja ootasid kuivades mind koju), mõtlen pohmakaga jaburaid mõtteid ning olen rohkem elus, kui viimastel aastatel tavaks on saanud. Naeratan. Ja loen pükste pealt kohviplekke üle. Aga mul poogen!

p.s. kirjutasin nii pikalt, et selle ajaga on pohmakas hakanud päriselt üle minema. Süüa tahaks...

Kogu selle hullumeelsuse pinnal olin täna hommikul suhteliselt veendunud, et ma ei taha õhtul klubisse minna. Pool päeva turtsusin ja partsusin. Mõtlesin, mis saaks edasi parem, kui ma minemata jätan? Mitte midagi. Siis ma saaks vaikselt oma üksildusse sisse sulanduda ja kardetavasti enne (ma ei tahagi teada kui) pikka aega oma nägu ei näitaks. Umbes kahe nädala pärast (või veidi varem) oleks ise ka õnnetu ja siis laseks asjadel juba minna mingit ainult minule omast haiglaslikku rada. Mis teha noh - suhtlemissoolikas on veidi umbes.

Mingi käpaimemise periood. See on see aeg aastas, mil tahaks oma raamatute, kohvikruusi ja pisukese šokolaadiga Tartust minema saada. Minna kuhugi metsamajakesse, kütta ahju, lugeda raamatut, kolada tormava looduse keskel ning sättida iseenese mõtteid ritta. Jah, ma peaksin loobuma sellistest lapselikest soovidest ja unistustest ning pühenduma sellele, mis on võimalik. Elu muutub pigem kiiremaks kui aeglasemaks ning metsikute kohtadega minu elus jääb aina kitsamaks.

On, mis on, igatahes otsustasin olla suur ning vähomgi loogikaalge mu peas ütles, et elu saab minna paremaks vaid siis, kui oma käsi külge lüüa. Fakt: ma armastan seda mängu. Fakt number kaks: ma tahan saada paremaks. Fakt number kolm: kui ma end nüüd ei liiguta, siis olen ma hiljem kõhtu pidi mudas ja ahmin õhku.

Kõik läks viltu: mina mängisin ilgelt sitasti, Minnal polnud just parim päev, kõik mida vähegi andis kahte pidi mõelda, mõtlesin ma vale pidi. Ma nüüd taon natuke peaga vastu seina ja hommikul hakkan jaotusi ükshaaval uuesti läbi mõtlema. Aga uhke olen ma küll! Miinus seitsekümmend üheksa! Krt, see on tase. Ehh, mis sitasti, see uuesti!

Tulin koju ja... ja leidsin oma mailboxist komplimendi. Viskasin selle Lauri ülesande Indrekule ette ja sain siis täna vastuse. (No ma tean, et ta armastab väljamängu ülesandeid). Sain talt siis teada, mis tüüpi ülesandega tegu oli ja mida iganes veel ning lõpus oli lause: Kusjuures ma pean tunnistama, et ma üritasin pärast lahenduse välja mõtlemist jupp aega mingit lihtsamat leida, sest ma tõesti ei uskunud (teades, et sa mingi lahenduse leidsid), et sa siukseid asju varem nägemata sellise peale oleks tuld. Jajah, ma pole kunagi sellistes ülesannetes tugev olnud. Mina pole see, kes suudaks mitu päeva ühte asja täie sihikindlusega vaadata ja mõelda. Kärsitu nagu ma olen, hakkaks mul ammu asjad lendama. Käin ja imetlen inimeste visadust ja sihikindlust suutmata mõista, kust tuleb selline sisemine jõud minna ja minna... Mina tavaliselt ainult mõtlen, et peaks tubliks hakkama ja lõpuks olen ikka seisus, kus tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole kärsitusest ja laiskusest eriti kasu.

Ja siis pärast tänast täielikku katastroofi, keset pisukest või suurt sügismelanhooliat tuleb selline lause. Ma ei teagi, mida mõelda või öelda. Tahaks küsida, et kas ma olen siis kuidagi targemaks saanud, kui ise tunnen? Ja vastus on vist sama lihtne kui küsimuski- mul oli jänese kombel õnne. ;)

Ja nüüd teki alla käppa imema. Küll ma siis hommikul jõuan mõelda, et olen targem ja tublim ja visam ning sihikindlam kui oma varasemas elus. Krt seda teab, äkki olengi! No vähemalt natukene? Õige-õige pisutki? mmh?

Esmaspäeval Luks küsis mu käest, et kas lapsel on ropud sõnad juba selged? Ikkagi kaks nädalat juba koolis käidud... Nojah, tegelt on ta mul selle koha pealt veits vilets õppija. Tal annaks minugi käest üht-teist õppida.

Aga noh! Istub mul praegu teises toas paras persetäis esimese klassi juntsusid. Ja see sõnavara, mis sealt tuleb on üsna vürtsikas. "Kurat", "puts", "türa" ja "perse" on sõnad, mida kostab teisest toast iga minuti või paari tagant. Poisid räägivad ja tüdrukud enam ei itsitagi. Mida sa ikka itsitad, kui iga päev kuuled. Ilus, puhas eestikeelne tekst. Nemad veel ei vaja võõrkeeli oma jutu vürtsitamiseks.

Kui ma seda loetelu siia kirjutama hakkasin, imestasin, et sõna "sitt" ei ole ma üheski versioonis kuulnud. Huvitav, kas see sõna on nende tekstist juba kadunud või alles ootab oma ammendamatu kasutusala avastamist? Hullult koomiline on kuulata.

Muigega seda südamest tulevat teksti kuulates meenus järsku esimene ropp anektoot minu elus. Ma olin siis juba 9. Kolisime uude kohta ja seal piirkonnas oli lastega seis umbes selline, et 12 poisi kohta kaks tüdrukut. Mängisime sõda, tagusime palli ja rääkisime sosinal lugusid. Aga meie olime vist üldiselt veidi viisaka olemisega. Ma arvan, et alles alates viiendast klassist hakkas pedagoogide poolt tulema kommentaare: noor tütarlaps ei ropenda. See oli siis öeldud sellise eriliselt nördinud häälel. Ja ometi oli minu kõnepruugis pelgalt paar täiesti tavalist ja minu meelest isegi mitte roppu sõna. Noh, minu meelest on muidugi üldse kogu see "ropu sõna" teema veits kahtlase väärtusega. On väljendeid ja sõnu, mis on ühe või teise inimese jaoks loomulikud ja iseeneslikud ning sealjuures ei kõla need üldsegi ropult. Samas on kristliku maailma silmis "süütuid" väljendeid, mille välja hääldamine tundub ülim roppus. Üks selline keeleliselt korrektne väljend on "rasune juus". (Tervitan õde, kes seda väljendit kuuldes märatsema hakkab.) Kunagi, kolm-neli aastat tagasi tuli mingi idioot ülbama mu kallal. No selline hästi sitasti ütlemise tahtmine tekkis. Ja mis ma siis ütlesin? Kabatšok!

Hea küll, aitab jahust. Vahet pole, mis ma kirjutan, nii kui nii mõtleb igaüks oma rikutuse tasemel. (mis asi see veel on?)

Rumal olen. Ei, mitte, et mul midagi oma mõtlemisvõimele hetkel ette oleks heita aga enesehinnangule küll. Kolm päeva vahtisin Lauri messengerinime taga sõnumit, et ta pakub hard-core duble dummy ülesannet. Vaatasin jah aga näe, ei julgenud küsida, et oh, anna siia, ma vaatan ka kas saan jagu.

Täna oli ta siis selle koos lahendusega blogisse üles riputanud. Sujuvalt lugesin algusest ta torinat teemal, et inimesed on laisad ja ei viitsi lahendada ning ta nüüd paneb selle koos lahendiga üles. Õnneks oli lahend allpool ja sinna ma ei kerinud. Kribasin siis selle va jaotuse pastakaga paberile:

...........♠4
...........♥E87632
...........♦E875
...........♣95
♠ET853................♠K62
♥T.........................♥95
♦ÄT932................♦KS4
♣ST......................♣E8643
...........♠ÄS97
...........♥ÄKS4
...........♦6
...........♣ÄK72
avakäiguks trump. (leping on siis 6H)


Kõigepealt vahtisin niisama ülesandega tõtt. No oma pea viis minutit. No ei ole võimalik. Siis hakkas kuskilt mingi linnuke paistma (kolmanda ja neljanda risti ning teise trumbiringiga peab W minema viskama kolm kaarti ruutust-pajast, ehk emb-kumb mast saab neljandaks tihiks mängima). Tegin suitsupausi, et asja üle järele mõelda. Tagasi, harilik kätte ja mahaminevaid kaarte kriipsutama. Krt, no ei tule. Ma tean, et ma olen õige tee peal aga ikka elan oma elu keeruliseks. Damn! Ok, ma tean pointi ja seda, mis ma valesti lasin esimese hooga (suutsin kuidagi sidemed maha mängida mingiks variandiks) - mis sitasti, see uuesti.

Et siis avakäiguks trump, võtan kuningaga üle. Risti äss, kuningas, väike risti trumbile. Pisike pada tagasi ässale, viimane risti trumbile, ruutu minema. Et siis ruutu läks sinna, kus on viimane trump ja ta tuleb sellega tagasi. Nüüd soldat peale ja kui W paneb ruutu, siis emandaga üle, kui paja, siis viimasena pisike. Nüüd saan ma lihtsalt oma viimase tegija emmas-kummas mastis sisse kasseerida.

See oli siis minu mõte. Huvitav, kas see töötab ka või olen ma midagi kahe silma vahele jätnud? Ma lähen nüüd piilun, mismoodi Lauri vastuse annab. Aga hea on asi see, et tegelikult tean ainult mina, kas ma ka tegelikult higistasin umbes tunni selle jaotuse kallal ja sain lahenduse (kui see ikka on lahendus) või lugesin Lauri lahendust ja tahan nüüd tark välja paista. :P (vabandust, vahet pole, kuda ma lahenduseni jõudsin, kui ma ta siia panin, siis ju ma ikka tahan tark/targem, kui olen välja paista)

Ühe laheda seiga pean eilse kohta ikkagi veel mainima. Esimest korda tabasin ma oma tütre siira huviga kiibitsemas. Ega ma kade olnud. Muidugi keerasin oma kolmteist kaarti sedapidi, et tal oleks mugavam piiluda. Tuleb tunnistada, et ma olin tõeliselt uhke, kui ühel hetkel hakkas kõrvu kostma hiirvaikset sosinat: "paku ärtut", "pane risti kümme", "kas sa siin passid?", "miks sa nii tegid?". Nii lahe! Enamasti oli tunda lihtsalt pisikest last, kes ei teagi midagi - vaatab lehte ja kui mul on ilus pikk-pikk mast, siis läheb ehk täkksesse. Aga paaril korral tuli mulle kõrva ka mõni selline repliik, mille peale tahaks küsida: huvitav, kui palju ta varem kiibitsenud on ning mida kõike ta endale kõrva taha pani?

Natuke aega veel saab ta sedasi kiibitseda, siis tuleb aga juba öelda, et kui kommenteerida tahad, siis palun, võta 13 kaarti ja mängi...

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ise õppisin sel moel sasku selgeks. Tõsi, ma olin vast kaheksa või üheksa aga siiski veel selles mõttes laps, et kellelgi ei tekkinud mingit mõtet, kui ma köögis "suurte meeste" kaardilaua ümber keksisin. Naised meil kaarte ei mänginud ja liiati siis veel lapsed. No hea küll, küüsi ja turakat või linnade põletamist aga sasku oli kuidagi selline meeste mäng. Igal sünnipäeval kadusid mehed mingil hetkel kööki või teise tuppa ja panid laua püsti. See komme küll hääbus juba enne, kui ma kümneseks sain aga mängu ma juba teadsin.

Bridžiga on viimasel ajal hästi kummalised lood. Ühest küljest tulin eile õhtul koju ning tee peal tundsin, et ega mind vist nii väga ei kisugi esmaspäeval sinna klubisse. Ma ei teagi miks.Nähtavasti on lihtsalt sügis ja minul järjekordselt tahtmine pugeda peadpidi teki alla ning sealt mitte välja tulla. Jälle mingi suhtlemisbarjäär, mis tuleb järgmiseks esmaspäevaks ületada.

Ja mida ma siis selle mõtte peale tegin? Istusin laua äärde ja hakkasin lugema, bridži loomulikult. Eks ma ju parasjagu rumal olen, kuid õnneks on selle rumaluse vähendamine üks nendest asjadest, mida ma ise korraldada saan. Aga see on ka omamoodi hea vaatepilt, kuidas mina venekeelset raamatut lugema hakkasin. Keelt ei oska (kogu 12-aasta jooksul õpitu on kümne aastaga unustatud, ok, tähestikust saan aru ja mõningaid sidesõnu tean ka), sõnaraamatut pole. Istusin arvuti ees ning toksisin netisõnastikku vähemalt iga teist sõna (no hea küll, natuke vähem). Umbes esimese lehekülje lõpus hakkas tekkima mingi enamvähem talutav sisseelamine ning siis hakkas juba veidi kiiremini edasi minema. Ja hoolimata sellest, et lugemine paras hiina piin on, jääbki tänu aeglasemale tempole rohkem aega asju läbi mõelda ning sügavalt kohale jõuab kuidagi paremini.

Eile hommikul, peeglist möödudes, olin sunnitud tunnistama, et ma olen paks. Kuidagi eriti kole vaatepilt oli. Seisin ja vaatasin seal, et tegelikult peaksin ma ju enda eest hoolitsema ning võimalikult kena välja nägema. Enamasti arvatakse, et “turul” olles peaks näitama endast parimat ning küll pärast jõuab abielus fuuria olla küll ja rohkem veel. No ma olen siis praegu paks fuuria ära, siis on vähemasti ausalt ja avameelselt teada, mida oodata, kui ilmad halvaks kisuvad. :P

Uuesti bridžist: viimaste nädalate jooksul on olnud hästi palju selliseid lahedaid pakkumisi, et ikka võtab kukalt kratsima.

p-1S; 2NT(!)-3S;4S-p...
Kui keegi kaval inimene suudab mulle, rumalale, siit mingi loogika välja lugeda, siis andku tuld.
1NT-2D(!); 2H(!)-2NT; 3H-p… (trumbita avajal oli kõigest 16p ja neljas ärtu ässaga)
1H-2S; 2NT-4H Tjahh, kuna minul oli leht: xx-AKQxx-Qxx-xxx, siis pass. Lauda ilmus selline: AKJTxxx-xxx-x-Ax. (Risti äss kukkus alguses, pada jagus 3:1, kolmas emand lõikest väljas ja ma ei osanud).
1D-(p)-1S-(p); 2C(!)-(dbl)-p-(p); 3D-p… Välja tuli. ühes käes 5:5 odavad (risti kvaliteet kõvasti parem kui ruutu) ja teises 3s risti ja duubel ruut.
1H-2D; 2H… (avaja käes oli kõigest 16p ja kuuene hea kvaliteediga ärtu)
ja siis hulgaliselt hullumeelsust stiilis 1NT-3NT ja lauda ilmub, 9p kahes ässas ja soldatis.

Ja siis tahaks ühel hetkel küsida, et mille krdi jaoks seda süsteemi siis luua või leppida, kui pakkumised tulevad… /piiks/… Vähemasti Minna ütles eile ise, et ega ta sinna kontsu eriti sisse vaadanud ole, mille järgi me pakkusime.

Ma saan peaaegu kõigest aru. Ise olen lausa vastikult laisk ja parasjagu loll ning seega mõistan üsna hästi seda, kui keegi mõnda asja ei oska. Ma olen alati nõus selgitama, mis ja miks ja mismoodi, kui ma tunnen, et olen ühes või teises osas ehk veidi rohkem teada saanud. Mingite kohtade pealt olen ma ise nagu hädapätakas. Kõige rohkem tunnen end ebakindlalt ikka ja alati lehte lugedes.

Nüüd ma vist peaksin ühe suure aitähh ütlema kõikidele nendele kummalisetele pakkumistele, sest need jaotused, mille kohta mul ütlemist on, jäävad meelde. Jäävad meelde sel määral, et järgmisel päeval on neid ka veel võimalik üles kirjutada ning ühte- ja teistpidi läbi mõelda ning nuputada. Fantastiline on mõelda, kuidas ma alles kevadel mõtlesin, kuidas sundida end nuputama igas jaotuses selgelt sõnastatavat plaani. Oi, ma vaevasin oma rumalat peakest aga... läks aega, mis läks – mul on plaan (tõsi, mitte just alati ei vii see loodetud sihile ja kohati lonkava loogikaga aga siiski), täitsa selline plaan, mida väikse nuputamise peale on võimalik järgmisel päevalgi meenutada. Midagi, mis on juba lauas selgelt sõnastatav – midagi, millest ma kevad-talvel vaid unistasn. Aga jah, mulle meeldib see mäng.

Puhkus septembris on saatanast. No ei ole lihtsalt mingi eriline puhkus, kui õhtul olles kummitab peas vaid üks mõte: hommikul on pool seitse äratus, pool seitse on äratus... Mine magama! Aga mina tahan üleval istuda. No mitte väga kaua - nii kolmeni, neljani, võibolla viieni ja siis läheks juba ise ning vabatahtlikult magama.

Mis mu puhkuse kasum siis oli: ma olen täielikult magamata, möödaminnes veel mõne kilo juurde söönud, häälepaelu olen kõvasti lihvinud (karjumise abil) ning mõned närvirakud on jälle vähem. Jumal tänatud, et see jama läbi sai. Mitte kunagi (ja ma mõtlen MITTE KUNAGI) ei soovita ma kellelegi puhkust ajaks, mil lapsed koolis käivad.

Kool. Hmm, kool on tegelikkuses elus ikka veel karmim raputus, kui ma aimata oskasin. Need pisikesed kuue-, seitsemeaastased ei ole iial pidanud iseseisvalt tundma kohustust millegi ära tegemiseks. Ega nad siis kohe kooliski seda tundma hakka. Alles paar päeva tagasi oli aabitsas lause: kõikidele lastele meeldib õppida. (Minu meelest küll lausvale aga...) Marie kiirelt hõikas pärast lause lugemist: minu lemmik tegevus! Vaadates mu muigavatesse silmadesse lisas vaikselt: "koolis".

Kui koolis, siis koolis, aga reaalsus on ikkagi paraku see, et kui sa veel korralikult ei loe, siis tuleb seda harjutada iga jummala päev ning andku keegi mulle piisavalt mõistust, oskusi ja rahulikku meelt, et ma suudaksin leida need raamatud, mille abil temal oleks huvitav lugema õppida. Entsüklopeediad sobisid küll ideaalselt selleks ajaks, mil kõige tähtsam oli selgeks saada tähed nind vormida sonad kokku, kuid sellise pikema mõttega tekstidesse armumiseks tuleb kuidagi leida need temale õiged ja sobivad lasteraamatud. Tuleb nügida, togida, meelitada ja motiveerida seni, kuni ühel päeval lugu paraneb. Tuleb tunnistada, et selle kahenädalase minu närvide söömisega oleme me kõvasti edasi jõudnud igate pidi. Käekiri on ilusam, lugemine soravam ja mis kõige tähtsam: ta hakkab vaikselt aru saama, et ega ta nüüd pääse, edasised 12 (15,17 ja tegelikult elu lõpuni) aastat tulebki õppida ning ajastada ja planeerida oma päeva nii, et olulised asjad saaks tehtud ning asjade olulisus on vahel pisut erinev nende meeldivusest. See on nüüd see koht, kus tuleb hakata õpetama kellegi lapsehoidja miss Poppinsi õpetust tööde ja suhkrutükkide kohta. Kui selle õpetuse käppa saab, siis edasi on köömes.

Pole nii ammu midagi kirjutanud. Nüüd siis mingid esimesed emotsioonid koolist.

Terve suve olin rahulik, noh läheb kooli, läheb, mis siis ikka. Ja siis, kuskil eelmisel reedel hakkas ootamatult tekkima kerge paanika. Appii!!! Ta lähebki!? Huvitav, kuidas tema hakkama saab? Kuidas mina hakkama saan? Mul nagu pole enam pisikest last, mul on kodus noor daam, kes iga päevaga on lähemal oma suureks saamisele. Huvitav, kuhu me koolis minema peame? Kas tal peab midagi ka esimesel päeval kaasas olema? Kas nüüd on kõik olulised asjad olemas?

Koolis talle meeldib. Oma pinginaabri nime ta eile õhtul veel ei teadnud (see inimeste mittetundmine on vist minult päritud). Nii lahe on vaadata, kuidas jälle ja järgmisele põlvkonnale tuleb hakata õpetama asju, mis pidevalt ununevad (et koolist tulles vaheta esmalt riided, siis söö midagi ja õpi kohe järgmise päeva asjad ära ning alles pärast seda võib õue minna). Ma mäletan, et pärast paarikordset ema kisamist saime me üsna kiirelt selgeks, et kooliriided tuli ära võtta enne ema töölt saabumist, söömine jäigi vabatahtlikuks valikuks (kuid kuna koolisöögid eriti maitsvad just polnud, siis enamasti me söömise ikka valisime), õppida andis aga rahumeeli ka hiljem (emale sai muidugi mingi poolvinguv "jaa-jaa" öeldud). Ega ma saagi oma lapselt eriti rohkemat oodata aga noh, ma vähemalt jälle üritan ja annan endast parima ning poolsinisilmselt loodan, et äkki tema on tublim ja parem kui mina.

Suvel, kui me kooli vaatamas käisime, rõhutati meile, et nende klass hakkab oma üleriideid klassis hoidma. Aktusepäeval arutasime vanematega, et huvitav, kus? Klassis nagu küll selleks ruumi ei paistnud olevat. Teisipäeval tuli mu laps tähtsalt koolist koju ja rääkis, kus nende garderoob on. Ma olin esimese hooga kergelt pettunud, et siis ikkagi nii. Eile hommikul saatsin piiga ise kooli uksest ka sisse ja vaatasin... 21 aastat tagasi viidi meid, esimeses klassis oma garderoobi vaatama. Pime kelder, kupliteta pirnid laes, telliskivi seintega piiratud kuubikud, mis olid rõvedat kollast värvi, laiguti värvi- ja krohvivabad, kuskil suht kõrgel pisikese lapse kohta oli kaks rivi nagisid ning kuubiku taganurgas katkine pink, millele mahtus umbes kaks last istuma ja riidesse panema. Aeg on vahepeal edasi läinud. Kui palju? No täpselt niipalju, et nende kuubikud olid krohviaukudeta helerohelised ning katkise pingikese asemel on neil nagide all jalanõuderiiulid. Tõeliselt ajatu asutus on kool!

Ühes asjas on muidugi edasiminek meeletu. Mäletate seda läga, mida meile sööklas anti? Kuidas terve koolimaja neljapäeviti haises? Kuidas me eristasime erinevaid lihakastmeid pekitükkide arvu järgi? Muud vahet ei olnud. Kõik olid hallid ja maitsetud. Ja siis tuli mu piiga teisipäeval ja rääkis, et meil sai valida kartulite ja makaronide vahel, millele peale oli võimalik saada hakklihakastet ja salatit, aga salatit tema ei võtnud. Joogiks oli valida piima ja mahla vahel. Hmm, salat. Mulle eriti ei meenu salatit koolisööklast. Mingitel harvadel hetkedel oli vist keedetud peeti riivitud aga enamasti küll mitte.

Ainus keeruline teema on ajaplaneerimine. Piiga tahab saada suusatajaks! Suusakool on aga kolm korda nädalas ja suhteliselt teises linnaotsas. Bussidega seiklemine, kuidas enne süüa, kuidas vähendada kõigil võimalikel meetoditel. Jah, esimene võimalus natukenegi reaalselt koormat kergendada tähendab lisaväljaminekuid. Ma peaksin nüüd ostma juurde teised dressid ja tossud ning teise seljakoti. Et saaks selle trennikoti ka eelmisel õhtul kokku panna ja siis järgmisel päeval koolikott teise vastu vahetada ning teele. Karm on see, et trennid hakkavad nii vara, et kui mu puhkus lõpeb ja ise uuesti tööl olen, siis ei saa mina teda viia ega tuua. Selleks ajaks peab lapsel enesel tee juba nii selge olema, et bussidest enam maha ei jää ning ilusasti ja sirgelt trenni ning tagasi jõuab. Oeh, ma veel mõtlen.

Alles mõned nädalad tagasi panin voodi peale neli raamatut. Lubasin piigal valida, millist ma lugema hakkan. Ta lappas neid ning andis mulle bridži, "siis sa vähemasti võidad", tuli juurde kommentaar. Ega ma päris täpselt teagi, kellelt ta sellise visaduse, sihikindluse ja võidujanu õppinud või pärinud on. Igatahes on need täpselt sellised asjad, mida minus just liiga palju pole.

Kokkuvõte esimestest päevadest: võib juhtuda, et kõik lähebki hästi ning keerud hargnevad ilusasti. Vaatame, mida õhtune lastevanematekoosolek kaasa toob.

Ma olen eluaeg olnud masendav argpüks. Kui teised lapsed ronisid puu otsa, jäin mina alumisele oksale või läksin kuhugi omaette mängima. Tuli teistel mõte veidi oma jõudu kontrollida, läksin mina omaette. Iga situatsioon, mil on märgata tüli algust - Mairi eemaldub. Kunagi ma unistasin, et minu luuletused vallutaksid hingi ja südameid. Tuli päev, mil mul oli võimalus ning mina vajusin omaette nurka ning soigusin, ei julgenud, kartsin kriitikat, kartsin läbikukkumist. Kui laps oli sessi ajal kaks nädalat haige, siis minus seda julgust ei olnud, et minna õppejõuga rääkima, äkki saaks seda eksamit siiski teha.

Kogu oma elu olen ma kartnud haiget saada, kartnud läbi põruda. Sünnist saati olen hinges kandnud hullumeelseid igatsusi sinilindudest. Mida ma selle heaks ise olen teinud? Mitte midagi! Mitte midagi...

Enam ei ole unistusi, ei ole mõtet, et kunagi hakkan elama. Ei ole unistusi, on plaanid ning teostused. Ei ole homset, on tänane. Ja ma saan hakkama! Kõigega, mis ette võtan. Just nii.

Ma elan!

Mingis mõttes sai aeg küpseks. Enne uue raamatu avamist tuleb eelmise tagakaas sulgeda. Pole ju võimalik täies mahus nautida lugu, kui kuskil ajusopis elavad oma elu ning tekitavad küsimusi kangelased või deemonid mõnest teisest loost.

Kunuagi, üheksa aastat tagasi lubasin ma endale, et kirjutan selle loo üles. Aastad möödusid, lugu oli endiselt kirjutamata. Vahepeal pakkus elu üha uusi ja uusi lugusid ning ma vaid ahmisin neid iseendasse, lubasin nad kunagi üles kirjutada, kuid sinna nad jäidki.

Silmad kinni, hambad huulde aga ma kirjutan nad üles. Nüüd ja praegu. Millal veel võiks tekkida selleks parem hetk? On sügis, mul on töö, mis toob leiva lauale, mul on laps, kes ei ole enam igal hetkel näpu otsas, mul on õhtud, mille sisustamisega tegelen ma vaid ise ja üksi. Ja ma olen sellega rahul - hetkel.

Ma ei tea, mis sellest loost saab või kas ta läheb vaid minu enese sahtli tagumisse otsa või tuleb sealt midagi enamat. Lihtsalt kirjutan. Viimastel kuudel on nii palju hakanud mõtetes kooruma. Tekkis mingi idee, millest lähtuda ning samas ikka veel täita endale antud lubadusi. Ühe raamatu tagakaas hakkab sulguma. Tont teab, mis tuleb! Las ta tuleb.

Nägin täna unes, et kotkas läks lendu ja mul oli täpselt selline rahaline seis nagu ta hetkel on. Kõndisin siis inimeste vahel ja palusin 30eeku laenuks, et saaks ühe õlle osta. :D

Ma ei teagi, mida ma nüüd kõige rohkem ootan. Palgapäeva? No küll see ka tuleb ning näljas ju hetkel pole ning kooli asjad ka enamjaolt olemas juba. Kotkast? Seda ootan nagunii, seal on alati selline mõnus koju jõudmise õhkkond, kõik sõbrad ees. Ühte õlu? Kui kevadel kuulus õlu alati kotka juurde, siis suvel olen kahtlaselt kaine olnud (jajaa, ma tean küll, et nii mõnigi teist ütleks praegu, et naisterahvas peakski alati kaine olema - mul poogen). Mõnusalt sõbralik kaardiseltskond ja üks meeldivas mõõdus õlu loovad kokku peaaegu jumaliku õhtu.

Loodetavasti ei pea ma ühtegi neist liiga kaua ootama :8

On esmaspäev. Millega algavad esmaspäeva hommikud? Loogiline, ikka sellega: ma ootan, millal Lauri messengeri ronib, et saaks jälle laulma hakata, kas äkki keegi kuskil on partnerita ning valmis minuga mängima. Enne seda taon tunnikese või paar peaga vastu seina, sest no sellist idiooti ning suhtlemishälvikut nagu mina olen - neid pole just palju.

Oi, tegelikult olen ma enese mõistes ju lausa hiigelsammudega arenenud viimasel poolel aastal aga ikkagi! Aga ikkagi olen ma lootusetu käpard, kui teema hakkab puudutama kohta, kus ma peaksin kellegi käest küsima, et kas ta mängiks minuga. Eile uurisin Minnalt, ta ütles, et põrutab täna Tallinna tagasi ning sinna minu enese oskused hääbusid. Vaatasin seda nimekirja oma messengeris ning olin sunnitud tõdema, et edasised nimed seostusid juba (suht) kindlate teiste nimedega ning peamine lootus jääb taas kord hetkele, mil ma saan Laurile öelda: kui keegi minuga on nõus mängima, siis anna teada.

Ah, et kas ma tahan mängida? Muidugi! Hoolimata sellest sisetundest, et ma suve jooksul vähisammu olen kõndinud. Mnguoskused on viletsamaks muutunud, suhtlemises olen jälle pisut eraklikum, veidi kartlikum. Ja mis siis? Kuidas ma muidu saaksin olla edaspidigi ilus, tark ja osav, kui ma kuskil kummalises kohas käppa jääksin imema?

Aga vahel (õigemini üsna tihti) tabab mind kummaline soov, et no mõnigi nädal võiks ju küsimata hakkama saada. Hea küll, ma nüüd lahen. Ja kui hästi läeb, siis õhtul näeme!

Käisin pühapäeval oma viimase sünnipäevakingituse järel - Broadway Gala Tartu laululaval. On lugusid, mida ma heas esituses üha uuesti kuulaksin (näiteks Ooperi Fantoomi nimilugu). Tõeline pärl oli aga Hüljatutest "Stars" (keegi nooruke Matt Rawle suutis selle loo juures teha häält, mis minul põlved nõrgaks võttis) ... Appi! Hüljatud on üldse selline, mida ma võiksin vist ajude pehmenemiseni kuulata aga - ainult väga heas esituses. Ma ei tea, mis nendes viisides nii lummavat on, kuid on.

Tegelikult jäin ma umbes poole kontserdi pealt mõtlema, et miks peetakse tõeliseks kunstiks ning tugevateks teosteks enamasti neid, mis hääbuvad süngesse lõppu? Miks peetakse õnnelikke lõppe kerglasteks? Miks peab sügav tunne lõppema sügava ahastusega ning miks ma peaksin minema koju koos emotsionaalse noahaavaga seljas? Miks ei võiks vastus lootusena õhku rippuma jääda? Seegi jätaks piisavalt palju võimalusi edasiseks mõtiskluseks, kuid poleks samas halvav. Ma ei otsi vastuseid, pigem ristteid, hargnevusi, võimalusi! Paraku ei jää just kuigi palju positiivseid võimalusi, kui viimases stseenis kõik peategelased üksteist maha lasevad...

Ma olen vist ikka lootusetult laps alles. Ma vajan lootust! Otsin iga päev päikest ja naeratusi. Vahest olen ma naiivne aga ma TAHAN uskuda, et kõik läheb hästi ning igale jamale tuleb kord õnnelik lõpp. Ma ei suuda iial leppida hääbumisega, kuid olen alati valmis tervitama uut koitu ning järgmist päeva ja võimalust.

Lugesin läinud nädalavahetusel ema juures Venemaa Jumalannasid. Hea tõlge oli sellest raamatust, tõeliselt haarav ning meeldivalt loetav. Samas tekkis vaid küsimus: kas mul peaks hakkama kuidagi kergem teadmises, et suured, kõrged ja edukad võivad saatuse sõrmenipsuga kolinal kildudeks kukkuda? Mismoodi see teadmine mind edasi peaks viima või kuidas peaks see aitama minu unistustel täituda? Elu on niigi täis igasuguseid üllatusi, vahel häid, vahel kibedaid, kuid...

Mängisime eile õhtul üle mitme aasta minu juures kahe laua peal kaarte. Mõisa peale just ei mängitud aga igavikuline au ja kuulsus läheb seekord Vallole. Tulemused siis:

Vallo 64
Oll 44
Katie 32
Lauri 28
Mairi -20
Kati -36
Maarja -40
Sciron (Imre) -72

Kaks vooru jäi siis lõpust mängimata. Vaatasin, et kellega mul mängimata jäi ning tuleb tunnistada, et just sellised voorud, millelt oleks võinud positiivseid tulemusi loota. Maarjaga jäi mängimata (kusjuures ühes tiimis Lauri ja Valloga) ning Lauriga jäi mängimata. Nojah, mis siis ikka, järgmisel korral paremini. :P Suure tõenäosusega saab küll järgmine kord siin majas jälle paaride arvestuses mängida, kuigi individuaal oli ka päris lahe (inimesed liiguvad rohkem ja suhtlemine on lihtsam). Järgmisel aastal siis palun ikka kõikidel kasiino reeglit meeles pidada (maja võidab alati...) :P

Istun nüüd, laupäeva hommikul, ja vaatan seda uute lugemata raamatute hunnikut (praegu ootab mingi 3000lk head lugemist ees) ning 1000st puzzlet. Kunagi talvel urises Maarja mu suitsetamise pihta ning lubas nicorette'i kinkida. Noh, ta sai asjale igatahes naelapea pihta. Mõtlesin siin, et praegu oleks pagana õige aeg ronida järgmisele ringile selle loobumisega. Ma ei tea, kui palju kordi ma olen tahtnud ja mõelnud, et nüüd jätan küll maha... Ju ma pole siis ikkagi piisavalt tahtnud. Samas viimane meenutus suurest puzzlest ja heast raamatust korraga tähendas kolmepäevast tsüklit, mil lihtsalt polnud aega ega vajadust suitsetada. Iga kord, kui raamatust tõusin, et üks suitsupaus teha, pidurdas mind põrandal vedelev poolik puzzle. Tunnikese pärast oli silme ees kirju ja mõte puhanud ning huvi edasise tegevustiku suhtes vedas vägisi tagasi raamatusse ja siis varsti jälle mõttepausile puzzle taha ning tagasi... Kohvi läks palju aga suitsu? Vist mingi 2...3 suitsu päevas. Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, et peaks selle olukorra rõõmsalt ära kasutama, nautima maailma ning tegema midagi kasulikku ja väärtuslikku iseenda heaks.

Aga mitte veel praegu. Esmalt tuleb oodata, kuni vanemad on ära läinud. Käed küll hullult sügelevad puzzle avamise ootuses aga tuleb kannatada õhtuni.

Lepime nüüd kõik kokku, et oma sünnipäev ei ole see aeg aastas, mil peaks ropult pingutama koristada ja pesu triikida. Ühesõnaga, ma ei viitsi ning ma parem hoiatan, et kõik, kes mu majja satuvad, peavad leppima sellise suunatud entroopiaga. Suunatud, sest aegajalt ma siiski panen mõne asja oma koha peale ning teataval määral on välja kujunenud ka need kohad, kuhu ma asju loobin, unustan, kaotan...

No hea küll, päris poolemeetrise kõntsakihi korjan maast kokku. Noh, mingi turvalisuse eesmärgil. Oleks ju ka jube nadi, kui külalised jalaluid murdma hakkavad aga edasi... hehh, ma EI VIITSI. Punkt.

Nojah, kuidas ma ise siis eilset õhtut kokku võtaks?
Pakkumine:
Pakkumisest polegi nagu midagi kirjutada. Kõik läks normaalselt ja aru saime Airega teineteisest vägagi hästi. Ühe korra ma tabasin end küll mõttelt, et tegelikult võiks keegi suur ja tark mulle üle seletada selle va DONTi. See on üks asi, mille juures ma end hästi ei tunne... Tegelikult on ju läbi aegade täitsa normaalselt läinud selle DONTiga aga kindlust ei ole tulnud. Mingi iva on kuskilt puudu ja see ei lase tekkida sellel "ma saan aru" rahulolul.
Väljamäng:
1. vastased kalastasid teisel või kolmandal tihil (jaotuse numbrit ärge küsige) ning leping, mis oleks võinud kaheta minna sai nüüd tulla üheta (võibolla oleks saanud seda sel hetkel ka välja mängida aga mina vist poleks ikkagi osanud). Mina selle peale leidsin, et mõtlemine on midagi, millega tegelemine on ebaoluline, jätsin lihtsalt ühe tegema mängitud kaardi võtmata ning käisin ikkagi kaheta.
2. See lollakas 6NT, mis vist igal laual pakuti. Ma ei teagi, minu meelest oleks pidanud üheta leping olema (äkki sai välja ka mängida, suured ja targad, rääkige mulle!). Mida ma tegin? Käisin loomulikult kaheta :P
3. See meie päris viimane jaotus (numbriga 12). Ma olin nagu labidaga pähe saanud. Ma ei teagi, mida ma seal tegin aga kolm korda jaotuse jooksul suutsin tekitada eneses tahtmise end põlema panna või lihtsalt peaga vastu lauda taguda. Täieliku sihikindlusega hävitasin ükshaaval kõik võimalused normaalselt mängimiseks. Siis aga tulid appi vastased, viskasid minema oma ärtu ning minu 2NT korjas rõõmsalt 9 tihi
4. No hea küll, paar õpiku jaotust oli tegelikult ka. Ning mõne koha peal ma tabasin end mõtlemas üsna loogiliselt. Muide, nii uskumatuna kui see ka kõlab - sellised loogikahetked andsid positiivse tulemuse!
Kaitse:
1. signaalidega oli vist esimest korda üldse enamvähem. Ma tabasin, end mõttelt, millal ja mida anda, leidsin üles need hetked, mil Aire midagi olulist võiks visata. Üldse tähelepanu ning oskus näha oli üle ootuste hea. Mõned kalad lasin muidugi ka sinna tiiki ujuma.
2. Kahel korral jätsin väga nõmedalt ässa võtmata ning lasingi need sedasi seebiks. No täitsa piinlik kohe, kuidas ikka veel hajub mõte niimoodi laiali, et mõnel hetkel kohe üldse ei tea enam, mis lauas toimunud on ning mis kaarte keegi veel käes saab hoida. Mõlemal korral oli järele mõeldes lausa õpiku näitena selgelt loetavad lehed.
3. Avakäike tehes oli mul (enamasti) lihtsalt jänese moodi õnne. Ainult, et küpsiseid polnud kaasas.

Ehk siis kokkuvõtteks: ülbelt mõnus oli, targemaks sain, mõtlemiseks uut ainestikku ja emotsionaalselt ka häästi lahe õhtu. Boonusena: mind valdas kerge õud, kui ma vaatasin nelja jaotusega hunnikut ning nägin Soomet ja Valgmat meie suunas liikumas aga... aga näe, Aire juuresolekul olid nad üsna väga tasa. :D

Mingi paar päeva tagasi jäin mõtlema, et tegelikult ei ole mul juba pikemat aega olnud vähimatki põhjust enese viletsana tundmiseks. Otsustasin siis, et on ülim aeg hakata avalikult ja ametlikult ilusaks targaks ja osavaks. Nüüd ma siis seda ka olen. Mingil hetkel ma kindlasti kirjutan selle pikemalt lahti ka aga praegu hakkab tööpäev lõppema...

Tekkis siin selline vallatu idee, et võiks üle paari aasta teha tuleval reedel ühe mõnusa koduse kahe laua peal mängu...

Ma iga aasta olen seda mõelnud aga siis ootamatult on selgunud, et näe augusti algus ja kedagi linnas ei ole ning sinna see mõte on jäänudki. Huvitav, kas ma sel aastal saan hakkama? Käsi püsti, kes viitsiks tulla!

Elus on mustmillion miksi. Pole need ühti vaid lapsed, kes selgust ei leia, kuigi otsivad. Mul peaks ju olema mingeid teadmisi elu ja elamise kohta, kuid miks siis ikkagi tekib iga sammu ja käänaku juures kümme küsimust? No näete, esimese sain juba kirja.

Vahel tundub mulle, et just kogemus on see, mis aitab neid küsimusi püstitada. Lootus olla parem endast peidab silma torkavad vastused ning nendeni jõudmine läheb tavaliselt väga keerulisi teid pidi.

Jube lihtne on endale öelda, et näe maailm tahab mulle üht-teist õpetada või midagi lihtsalt juhtus ning sellepärast ei lähe asjad soovitud suunas. Palju keerulisem on vaadata ausalt enda sisse ning leida üles need kohad, kus ise sai käkerdatud. Veelgi keerulisem on eristada enesehala tõesest infost ning pea võimatu on lõpuks hinnata seisu erapooletult. Miks mul on üldse vaja neid seise erapooletult hinnata? Kui ma ise ei saagi, ei tohigi olla enese suhtes erapooletu? Mis peitub selles tões nii lummavat? Kas see muudaks mõne järgmise sammu suunda? Vaevalt.

Viimase kuu sündmused on andnud märku ühest: tuleb õppida ootamatute muudatustega kaasa minema. Vääramatute jõududega olen ma osanud alati arvestada, kuid inimesi enese ümber olen varem idealiseerinud? Hullult raske on muuta oma kava, sest keegi viimasel hetkel arvab, et tahab teisiti või ei viitsi. Kuidas ma oma elu esimesed 28 aastat elanud olen? Kuidas mul see pisike asi nüüd nii kahe silma vahele jäi? Kas üldse on veel võimalik painutada puud, mis on aastaid üksi jõudu kogunud, arvestanud vaid iseendaga ning vahel pisarais, vahel julgelt, kuid alati tõstnud pea ning naeratanud?

Mis periood see minu abielu oli? Niipalju kui ma end lapsepõlvest mäletan, olen ma alati öösiti üksi metsades kolanud, päikesetõusul kala püüdnud (vaikselt ning lummatult imetlenud tärkavat päeva, kala läks nagunii kassile), istunud kohviku tagumises nurgas ning pisikese kohvitassi tagant inimesi jälginud. Alati üksi, alati vaikselt midagi jälgides, uurides, kuulates...

Kas ma üldse olen võimeline end kellegagi jagama? Arvestama kellegagi? Armuma? Oo jaa! Aga kui kord tuleb keegi, kes vastab? Mis ma siis teen? Kas ma saan aru, et nüüd pole aeg paanikaks või olen ma üksi elades juba niivõrd eraklikuks muutunud, et panen ise piiri? Kui kaua võib inimene üksi olla, et see veel fataalseks kestaks ei kasva? Hea küll, ma olen üsna veendunud, et minu puhul ei eksisteeri asju nimega fataalne kest. Või siiski?

Kas keegi suunab meie teele neid, kellega kokku saame? Või on see vaid kaootiline ning täiesti juhuslik liikumine? Muutuvate energiatega põrkumine kuni ühel päeval toimub mingi absurdne barjääride eiramine ning kaks saavad üheks? Kui suur on keskmine aeg, mis ühel inimesel kulub sellise reaktsiooni toimumiseks? Kui suur on tõenäosus, et seda ei toimugi?

Njahh, muutkem teemat! Muide, kas alaväärsuskompleksidest on võimalik ise ja üksi lõplikult välja ronida? Ja kuidas sealt tulles näha ära see piir, mis on minu võimete piir? Kuidas saada kindlustunnet, et üks asi ei tulnud välja, sest ma põdesin ning põdemise varjus ei julgenud enesest kõike välja panna või ma polnudki selleks võimeline? Ehk kuidas tulla sealt välja mõttetult uhkeks minemata?

Njahh, on üks vanasõna ühest lollist ja kümnest targast... Kas ma vastuseid tean? Ei. Kas ma tajun neid? Oo jaa! Mingi pisi-pisike kõhutunne ütleb, et kõik läheb hästi! Lootus pidi küll see kõige lollim loll olema, kuid just seesama rumaluke on andnud abikäe mõnel raskel hetkel. Temast sai mu sõber. Vaikselt ja vargsi sosistas ta mulle kõrva: "katseta! Proovi järele kõik, milles vähegi kõhkled! Kardad läbi kukkuda? Naeruvääristuda? Siis alusta vaikselt, imevaikselt ning hõiska, kui oled möödas oma hirmust..."

Jah, ja siis kui tuleb taas mikse rohkem kui vastuseid, siis haaran karbi. 52 kaarti ja pole enam küsimusi, pole aega - on huvitav... Peidan kogu oma rumaluse ja kõhklused nende 13. kaarti taha. Sõltumata hariduse omamisest või mitteomamisest on meil kõigil õigus pisut targemaks saada. Õigus nautida seda mõnusat tunnet, et näe, ma oskan juba natuke rohkem...

See viimane tunne on kõndinud minuga juba enam kui nädala. Fantastiline tunne! Kas ma olen oma hirmudest mööda saanud? Oh ei aga ma ignoreerin neid nii palju kui vähegi suudan. Ma ikka veel ei oska inimestega suhelda. Ma ikka veel kardan olla tüütu nuhtlus seltskonnas. Ma ikka veel kardan, et ma ise arvan endast paremini kui teised minust. Aga ma olen siin ikkagi! Istun ja loen ja mõtlen ning võimalusel istun lauda ning mängin ja unistan pidevalt paremast, nihutan sihti vaikselt edasi... Unistan hetkeks ning usun ja loodan, et kõik muu laheneb ka aja möödudes vaikselt. Kuhu ta pääseb! Hoian tugevalt käest kinni lootusel. Lasin lae alla hõljuma unistused ning sealt kostab vaiksel hüpnotiseerival toonil: "Iga päevaga läheb ilm ilusamaks. Iga samm on samm edasi. Tagasiteed ei ole! Vaata! Vaata, seal eemal on..."

Kõik on võimalik!

Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev läheneb. Ilmad kisuvad tuuliseks. Nina võtab kinni saabuvate tormide ajastu. Kui nüüd käed laiali ajada, kas ma siis lendan selle tuulega kaasa? Keerata nina vastu tuult ja seista trotslikult paigal. Mind sa juba ümber ei puhu.

Ilmad kisuvad tuuliseks. Koos tuultega tulevad südantlõhestavad kriisked, mis ajavad kokku suuri linnuparvi. Nad lähevad lõunasse. Nemad lähevad, mina seisan siin. Trotslikult. Seisan ja naeratan tuulele. Naeratan seda magus-valusat naeratust, mis kätkeb endas suurt igatsust. Unistust ilusamast homsest. Igatsust tervikliku mina järele.

Linnuparved kogunevad. Vaatan üles ning kadestan neid. Nad kuuluvad omavahel kokku. Üksi nad hakkama ei saa. Nad kuuluvad kokku! Koos lennakse lõunasse, koos tullakse kevadel tagasi siia, lume alt sulanud prahi ja pori keskele.

Nad kogunevad, sest teavad: nad kuuluvad kokku. Kuhu kuulun mina? Siia! Trotslikult lükkan kannad tugevamini maha ning röögatan tuulde: mind sa juba minema ei puhu! Jah, ja lakkamatu igatsus kuuluda kokku! Lennata kõrgelt! Lakkamatu igatsus saadab seda lahkuvat linnuparve. Surun hetkeks huuled kokku ja siis naeratan tuulde. Kunagi! Kunagi saab ka minust tervik. Kunagi vaatan ma neid joovastavaid tuuli tundes enese piha ümber kätt, mis joovastub tuultest. Kätt, mis igatseb ilusamast homsest aga siis - siis lükkame käed laiali ning lendame kõrgele! Koos.

Ilmad kisuvad tuuliseks ja ma seisan siin, õues, teadmata mida teha. Lihtsalt seisan... lubades tuulel end paitada ning täita mu hinge veel suurema igasusega. Lasen sel tuulel puhastada oma nägu ja käsi, et viimne kui negatiivne sellest möödunud aastast kaoks minu juurest. Las see lendab lindudega lõunasse. Las linnud nokivad selle tee peal puruks!

Ilmad kisuvad tuuliseks. Sünnipäev hakkab lähenema. Veel üks aasta! Jah, esmalt tulevad tuuled, siis kogunevad linnud. Meeletu sügistormide aeg, mil iga verelible minust tahaks möllata, lennata, puruneda kildudeks kuid siiski leida vaid iseennast. Nautida iga hetke sellest joovastavast ajast aastas!

Ja kõige lõpus tuleb lumi. Lumi, mis katab puud tekiga. Puhake, puhake kuni saate, sest peagi on kevad ning kus siis alles on vaja hakata õitsema ning kõrgustesse tüürima. Lumi katab pori, katab selle jubeda jama, mis inimkäsi on maha poetanud. Lunastus, halastus ja rahu...

Peagi tuleb kevad. Tuleb arglikult: esimene pisike lapike muru, pisi-pisikene lumikelluke, naeratus päikeselt. Nii möödaminnes kavaldab talve üle ja tuleb. Inimesed keeravad hulluks. Kõigil on hea ja kõigil on kaaslane. Nad naeratavad! Miks küll, mõtlen ma isekeskis ning kõnnin varjuna nende vahelt läbi...

Ilmad kisuvad tuuliseks ning alles nüüd algab minu aeg! Veidi nukker on see naeratus, kuid ma tunnen, et elan! Kord lasen end tuulel lennutada mööda hoovi. Joovastun kõrgemast vaatest! Kord seisan trotslikult maas, kand tugevasti rohukamarasse surutud ning naeran! Naeran võidukalt, sest siin on minu koht ning pelgalt tuul minust jagu ei saa. Ma olen laps! Olen väikene. Ah, et kas ma suudaksin hüpata porilompi? Jah, ma eile käisin seal! Leidsin päkese. Leidsin! Porilombist! Mitte miski ei suuda mind muuta vanaks ajal, mil Suured Tormid on saabumas. Ma elan! Joovastun, trotsin ja igatsen - mida veel võiks elult soovida? Ma elan.

Eilne õhtu oli lahe. Ennekõike meeldib mulle Liisaga mängida just seetõttu, et huumorivaeseks seda õhtut kohe kindlasti kuulutada ei saa. Mitte ühegi teise prtneriga pole nii palju vastaste omavahelist kaklemist jaotuse lõppedes. Mind tõeliselt hämmastab, et ikka veel suudab nii paljusid endast välja viia pisiasi, et nad kahele tibile mõne punkti andsid. No mõne lihtsama jaotuse ma ikka vahel oskan ka välja mängida... Aga ju ma siis jätan endast teistele veel rumalama mulje kui endale.

Tulemus oli muidugi ka hea. Parim, mis ma Liisaga mängides iial saanud olen! Palju sellest meie tehtud oli, palju vastaste antud? No, kes seda teab. Vastaste endi arvates nad muidugi olid ise saapad (või õigemini - iga mehe partner). Ja saabas oli see partner ka siis, kui tema käik mitte vähimatki ei määranud vaid sõimaja ise oli lehti valesti lugenud ning seeläbi arvanud, et mingis mastis lisatihi saamata jäi. Samas tuleb muidugi tunnistada, et aegajalt tegid vastased ka ikka täiesti uskumatuid liigutusi stiilis: käisid mulle topeltlööki või teadaolevasse kahvlisse.

No ega me ise paremad olnud. Kaitse logises iga nurga pealt, paar korda jäi slämm pakkumata, korra jäi mu agressiivsus valesse kätte ja nii ta läks veidi rohkemata kui oleks võinud. Viimases lauas käkkisime ka ühe jaotuse pakkumise. Mõlemad käkerdasime natuke ja tulemus: 2NT kontraga ja viieta... See oli valus!

Lõpp hea, kõik hea. Ja eriti ilus oleks saada see sama tulemus siis, kui vastased enam ei muutu peata kanadeks kahe tibi vastas ning no jätavad mu topeltlöökidesse käimata... Ehk selleks tuleks mängida üks hea õhtu ning vältida mõnda neist oma vigadest. ;)

Inspireeritud ühest messengerivestlusest....

aga noh, ma üldse tahan liiga palju... ma tahaks meest ka ... ja kõvasti paremat pelgalt diivanikaunistusest...

jeeees, diivaniparadiisist maksab heaga eemale hoida

aga meeste koha pealt (mul viimasel ajal kripeldab)... ähh, ei ole ju palju tahetud, kui tahad vaba ja vallalist meest, kellel on ajusid nii palju, et mõne nurga pealt veits alt-üles vaadata, et oleks teemasid, millest rääkida ka poole aasta pärast, kellega oleks hea, soe ja turvaline koos olla ja, kes armastaks mind ka...

nojah, jah.. mõistan. kahjuks. no pole selliseid aga - siit ei saa enam hinnaalandust teha ju! ma näen, et sa oled isegi tublilt tööd teind ja valged obesed ja võluvad kuninglikud kannused ära jätnud... (rõhk sõnal võluv)

viimase nelja aasta rehad: üldiselt, kui keegi mulle meeldima on hakanud, siis selgub, et tal on naine olemas või on tüüp lootusetult armunud mõnda mu sõbrannasse... ja teist pidi olen mina silma jäänud (minu mõistes) veidi madalama ajupotentsiaaliga meestele... ah jaa... siis on ka alati olemas see hea variant, et ma olen tegelasele õe eest aga mitte mingil juhul võimalik partner...

oh jah. aga tegelikult on veel terve hulk oamdusi, mis võivad oletatavatel printsidel välja lüüa: nt temas ärkab noor ja usin alkohoolik; ta muutub paranoiliseks, kui suhe võtab tema meelest liiga konkreetse kuju; ta on üllatavalt ebaaus (ja pärast ei usu seda keegi nagu alul ei uskunud sa ise) ja peale mõneaastast suhet tärkab kahtlus, et ta on kasiinomängur või peab tegelt kahte naist... oeh.. aeh, ja rääkimata siis enda iseloomu nõrkadest külgedest. täiesti mission impossible, eriti siin tartus, muide!

räägi sellest mulle...

Tegelikult ei saagi ma aru, miks on nii, et 95% ajast saan ma rahulikult oma teed kõndida. Minna üksi ja olla selle iseendaga olemise üle õnnelik. Tunda rõõmu lõhnavast lillest või tuulisest ilmast, nautudes maailma ning selles leiduvaid inimesi. Joovastuda vaikusest! Nautida neid hetki, mil saab pugeda diivaninurka koos kohvitassi ja hea raamatuga...

Siis aga tuleb mõni selline päev ning ootamatult on hing täis pidurdamatut igatsust. Istun siin, arvuti taga ja mõtlen, kuidas keegi võiks ilmuda selja taha ning panna mulle käe õlale. Tahaks istuda ja pidada maha ühe neist joovastavatest vestlustest, mis sunnib mõistuse kaasa töötama. Teemad ei ole olulised, oluline on kirg ja hing selles vestluses. Oluline on nautida iga sõna, tunda enese mõtlemisvõimet ning arutelu edasiviivat jõudu. Tunda, et koos on kergem! Isegi mõelda!

Noh ja siin ma istun. Suu kinni. Iga hetkega üha enam tajudes Muhvi eneses, tundes igapäevaelu pinnapealsust ning igatsedes mõõtmatust sügavusest, piiritust erksusest ning soojusest, mille toob kaasa üks lähedane (isegi väga hea sõber on väärt 600W radiaatorit :P).

Mis ma siis valesti olen teinud? Kas ma olen midagi valesti teinud? Ma ei tea. Kohati on vahel tunne, et kõiges, mis puudutab mehi, on tegu süstemaatilise veaga. Äkki ma tahan liiga palju? Äkki ma ise ei ole nii piisvalt hea ja osav ja ilus... Ähh! See oli vast kolm aastat tagasi, kui ma ütlesin ühele heale sõbrale, et kõige rohkem kardan ma alla andmist. Kardan seda hetke, mil nii paljud on lati alla lasknud ning jäänud virelema mõne joodiku või muidu lolli mehe kõrvale lihtsalt selle pärast, et oleks keegi.

Neli aastat! Neli aastat olen ma kangelaslikult kõndinud üksi nind naeratanud tuisule kui parimale sõbrale, tundnud sinasõprust äikesetormiga, sest enamasti lastakse ka temal üksi möllata ning eriti keegi teda tervitama ei kipu. Mina tervitan. Korralik äike meelitab mind alati toast välja - see jõud ja ilu, mis on ühes korralikus tormis on vaimustav! Ühest küljest vaimustav, teisalt aukartust äratav. Vahest olen ma hirmus valida halba meest, lati hoopis kõrgemale tõstnud? Otsides midagi püüdmatut?

Nojah, ma saan paari nädala pärast 28 ning kell tiksub... Täna kerkis taas õhku trots: ma ei taha üksi vanaks saada! Ma ei taha! Ja ma ei taha täna üksi olla! Aga ma olen... Ja siis pean ma olema see maailma kõige nigelam suhtleja ning täiesti võimatu sõprade leidja... Mul ju on paar head sõpra, kes, jah, kolisid kõik Tartust minema (hakkasid vist kartma :P)... Võibolla viie aasta pärast olen ma tänastest tutvustest leidnud mõne uue sellise, kellele saab lihtsalt öelda: tead, mul on sitt tuju. Paku mulle tass kohvi ja ma heameelega toriseksin veidi...


Ühesõnaga 5% ajast jaguneb järgmiselt: nii umbes 0.007% olen ma seisus, mil keegi jääb silmanurka. Otsid, uurid ja unistad... (kuni selgub mõni hea põhjus, miks unistamine on nii mõttetu ja vale) ning ülejäänud 4,993% ma halan erinevatel põhjustel nii nagu praegu...

aga selles suhtes on inimene jube kummaline loom, et kõnnid aastaid üksi ja sirge seljaga, siis kohtad mõnda võõrast, tabad esimesest tunnist mingi noodi ning enesele aru andmata oled sees ühest totaalselt võõrast mehest... ja siis saades teada elukaaslastest, leinad hetke ja kõnnid järgmisel päeval edasi... sirge selja ja naeratusega... ja kõnnid jälle üksi... võibolla aastaid, kuni...

...kuni tabad järgmise võõra pilgus selle kummalise hoolivuse ja teravusega sära, mis lummab... kunagi ma ehk satun niimoodi ka selle õige otsa... aga millal ja kuidas ma seni vastu pean need päevad, mil tuju on null ja ainus millest unistad, on soojus ja hoolivus ja natuke... kuluks ka ära

Homme on hoopis uus päev! Päikest!

7+7 ehk 7+0

Ah, et seitse fakti minust?

1. ma ei tea arvutitest ega nendega seonduvast mitte halligi. Isegi nii palju mitte, et vihjata Noperile, kes mulle selle teatepulga edasi andis. Ja ausalt ei viitsi siin praegu nuputama ja avastama ka hakata

2. Ma olen jube vilets suhtleja. Täis paanikaosakond, kui mul tuleb minna ja rääkida kellegagi, kes ei kuulu sellesse sõrmedel ülesloetavasse sõpruskonda. No ei saa ja ei oska. Nii mõnigi asi on jäänud tegemata, sest ma ei suuda minna rääkima.

3. Kõik rääkisid passidest ja reisidest... Mina pole kunagi kuskil käinud. Nojah, piiriäärsena sünni poolest, siis Lätis on jah käidud lapsena päris palju ja viimase 15 aasta jooksul ka lausa terve kord.

4. Ah jaa, ma olen selline pool autisti. Kui ma tänaval kellelegi tere ei ütle, siis ma lihtsalt mõtlesin ega pannud vastutulijaid tähele. Isa ikka üritab mulle selgeks teha, et see on äärmiselt ebaviisakas ja rumal komme, millest tuleks lahti saada. Sorry, aga ainus võimalus see komme võõrutada oleks uksest väljumata jätmine.

5. Ma olen tahtnud saada ooperilauljaks, kirjanikuks, psühholoogiks, astronoomiks, elementaarosakeste füüsikuks ja matemaatika õpetajaks...

6. minust pole mitte midagi saanud. Tiksun oma keskharidusega juba kümme aastat...

7. mulle meeldib organiseerida ja planeerida aga ma vihkan, kui inimesi tuleb millekski meelitada nagu lapsi või kui jaatav vastus ei tähenda veel reaalset kohale ilmumist/asja tegemist. Ma ei suuda selliseid asju viis korda öelda ja meelde tuletada. Keel ei paindu.

Pealkiri sai selline, sest ei teagi kedagi, kes veel blogib... Noper luges juba kõik ette. Hea küll, Laurile võiks ju edasi saata teatepulga (aga ma endiselt ei oska siia lisada linki ja see muudab ka suht keeruliseks pointist aru saamise...)

Kes ütles, et elu peab ilus olema? Mina igatahes mitte. Ja lihtne pole ta ka kunagi olnud. Pigem on minu elu alati ameerika mägedega sarnanenud. Jube raske on praegu kuskilt alustada seda kirjutamist.

Nojah, ma ju tahtsin niikuinii täna kirjutada. Tahtsin jagada teie kõigiga oma rõõmu ja eufooriat. Olin vaimustuses, et ehk äkki viimaks ometi saab ka minu elu jalad alla. Ja samas natuke pelgasin olla liiga õnnelik - juskui kartes, et see on vaid ilus uni ning võib kaduda niisama kiirelt kui sündis...

Otsisin paremat tööd. Ajasin taga mingit kontoritööd, mõnda paberimäärija ametit. Leidsin CV keskusest paar lahedat töökuulutust, mis mulle tõsiselt huvi pakkusid ning hakkasin vaikselt kandideerima. No see on vist kõigile tuttav rada: saadad hunniku CV-sid, enamik ei vasta üldse, mõnes kohas käid vestlusel ning neistki enamik (hoolimata lubadusest) ei teatagi kas nad vajavad su teeneid või ei vaja.

Ja ma leidsin firma, kes vajas mu teeneid. Vestlused olid vaimustavad, proovitöö laabus. Kokkuleppe kohaselt sain töö ja isegi avalduse minu tööle võtmiseks kirjutasin eile juba ära. Siis läksin ja kirjutasin vana koha peal lahkumisavalduse. Elu oli lill, kui välja arvata Kaire kurbus, et ma ära lähen. Eks ma isegi olin natuke kurb ja natuke hirmul, et kuidas ma hakkama saan aga... Aga kõvasti mõistlikum töökoht ja mis seal salata, tuntavalt parem palk olid head argumendid enese hästi tundmiseks.

Olid. Just nimelt olid. Tänast tööpäeva alustas telefonikõne minu väidetava uue töökoha peabossilt. Tjahh, eile firma aregnusuundi ja kasvamisvõimalusi arutades olevat nad kohaliku harukontori bossuga niimoodi ragistama läinud, et too ameti maha pani. Sellest tulenevalt aga pole keegi hetkel valmis mind juhendama ning hetkel nad mind tööle ei saa võtta. Iseenesest loogiline, et selles seisus hetkeks aeg maha võetakse ja natuke mõeldakse, mis edasi ja kuidas edasi aga mina!

See oli üks järsk tõus mäkke ja veelgi ootamatum langus. Oligi uni. Hea uni oli, sest hoolimata kõigest andis ta mulle natukenegi juurde lootust, et ma saan ja suudan ning isegi ku tänane langus ajab veits pisara silma, siis homme olen püsti ja otsin edasi... Küll ma lõpuks leian. Ma nüüd leinan veel mõned tunnid seda omaenese mannetusse tagasilangemist ja siis otsin uuesti teed välja...

Hea küll, panin tagasi. No on ikka tegelased, muudkui uurivad mu käest, et miks ma ikka kaotasin selle postituse sealt vahelt.
Ei tulnud blogikommentaar vaid mail. Teate, kuidas mulle ei meeldi oma kallilt eksilt maile saada. Mõtlen siin just neid maile, mis pole otseselt seotud nende omavahelise suhtlemisga. Kui kiri on teemal, millal Marie Tõraverre läheb, siis on kõik normaalne aga see... Nojah, minu meelest on inimestel siin riigis veel sõnavabadus säilinud ja kui ma tahan öelda sitasti kogu selle nimekirja ja nende asjade peale, mis muretseda tuleb siis ma võin seda teha. Eksole.

Minu poolt sulle (Mariele) kantud summa on moeldud selleks, et sa saaksid Mariele vajalikke asju muretseda. Ma arvan, et selle aja jooskul, kui ma olen sulle ~1500EEK iga kuu arvele kandnud ei ole mitte koik see raha Mariele kulunud... "Käi sa ka perse!" oli mu esimene ja ainus endale vaikselt öeldud kommentaar. Milleks seda kirja nüüd siis sellisena vaja oli? Kas ma peaksin nüüd end paremini tundma? Või riivas nimekirja netti riputamine kuidagi inimese au? Ähh, see selleks. See fraas kinnitas taas kord, et ma ei viitsi midagi jamada selle inimesega ning mõelgu ta rahus just nii nagu heaks arvab. Niikuinii saab see nimekiri täidetud. Vahet pole palju ma sealjuures porisen või tusatsen või kas ma mingil hetkel mõne pisara valan, sest rahakott pole just liiga paks. Olgu siis sullegi, Elmo, siit vastu: saavad olema kõik vajalikud asjad, saavad.

maha võtsin postituse aga selle repliigi pärast (samast kirjast): Mis puudutab synnipaevaks asjade toomist, siis ma hoian sellel nimekirjal silma pael ning vaatan, mis sygiseks veel puudu on ning valin vastavalt sellele Marie synnipaevakingi.
Mis ma öelda oskan? Ma mäletan mingist east, et jube nõmedad olid kingitused, mis ma nagunii oleks saanud... mul polnud kunagi oluline, millised dressid mul on. Vähemasti seni, kuni midagi jalga panna oli - võisid vabalt olla aukudega... Nimekiri saab täidetud ju ka siis, kui ma ei viitsi siia ntx. üles riputada, et mis kus ja kuidas. Kaotan paar tšekki ära ja kohe kaob point hindade juurde märkimisel. Ja sealses postituses mainisin ma minu sünnipäeva, mitte tema oma.

Mul on tunne, et ühe seitsmeseks saava piiga sünnipäevaga annab teha palju põnevamaid asju vihikute kinkimisest. Talle meeldivad hullult "targad raamatud". See piiga on pöördes mõnest entsüklopeedilisest teosest! Riikide lipud ja vapid on viimase aja teema. Vanaema kinkis lasteaia lõpetamise puhul Tea Taskuentsüklopeedia ning selle uurimisega võib ta tunde tegeleda. Tähed ja universum ning igasugused tekkelood lummavad seda tüdrukut. Ma ei jõua vastata neile küsimustele: kuidas maa tekkis? aga päike? Kuidas inimesed ahvist arenesid? Aga kust ahvid tulid? Kuidas see elu maale tekkis? Mismoodi tähed säravad?... küsimusi on miljon ning siis me vaatame pilte (kui on mõnes raamatus) ja räägime. Matkata ja avastada meeldib talle. Üks lahe piknik mõnel rabarajal oleks jube meeldejääv üritus. Ja teatris meeldib käia. Nii süvamuusikakontsert, ballett, ooper kui lasteetendused on ühevõrra hinnatud. Suurte sõnalavastused on tema jaoks veel hoomamatud. Ta on laps nagu iga teine! Valikuvõimalusi on piiramatu hulk! Ahjaa - ta tahab saada suusatajaks, just selliseks nagu Kristina Šmigun!

Jah, paraku juhtus nüüd nii, et eelmisest postitusest sai ajalugu. Mis selleks vaja on?Suurt ei midagi: paar kommentaari minu kallilt eksilt oli abiks. Nina püsti ja edasi! See siin on minu halamise kohake, mingis mõttes püha kohake, kus saab välja elada kõik oma positiivsed ja negatiivsed emotsioonid. Nüüd on sellel kohal hais juures.

Tahtsin tegelikult täna hommikul hoopis bridžist kirjutada - aga hetkel pole enam tahtmist. Sellest, millest tahaks kirjutada ei saa...

Teeme siis jälle näo: kõik on hästi, kõik on kõige paremas korras. Naeratus paremale ja vasemale. Kõik ongi ju tegelt hästi... :D

See lapse koolisaatmine ajab mu hauda! Või vähemalt pankrotti. Koolist saime paberi, millel peal vajalike asjade nimekirja. Nüüd siis tulebki välja niipidi, et kõik, kes tahavad mulle lähiajal külla tulla või sünnipäevale või midaiganes. Igatahes viskan ma selle nimekirja siia üles ning hakkan juurde märkima, mis olemas, mis mitte. Võibolla panen mingeid hindu ka juurde - lihtsalt selleks, et ise mingit elementaarset ülevaadet saada nendest esimesse klassi minemise kulutustest.

Koolist saadud nimekiri:
1. kleepsufotod lapsest (aitab kiiremini klassis asju üles leida)
2. õpilaspiletikaaned
3. koolikott (olemas 590.-)
4. A4 formaadis vihikute mapp (olemas 29.-)
5. vihikud (ruudulised, joonelised, valged)
6. kiirköitja, seljalaius 5cm
7. A4 formaadis värvilised paberid (kõik põhilised heledamad, tumedamad toonid, mõlemalt poolt värvilised, mapis) (broneeritud)
8. pulgaliim (olemas 8.90)
9. käärid, mis lõikavad (olemas 25.50)
10. plastiliin (olemas)
11. kunstitööde paber A3 formaadis - 50 lehte
12. kunstitööde paber A4 formaadis - 30 lehte
13. guašid - 12 värviga karp (olemas 34.-)
14. akvarellid (olemas 21.-)
15. õlipastellid (olemas)
16. rasvakriidid (olemas 21.-)
17. pintslid 3 vesivärvidele, 3 guašidele (olemas 42.-)
18. veetops, kaanes oleva auguga (olemas)
19. kilekaaned, raamatukaaned, ümbrispaberid
20. pinal
21. harilikud pliiatsid HB - 2tk (varuga 15.-)
22. värvilised pliiatsid (olemas)
23. viltpliiatsid (olemas 20.-)
24. pliiatsiteritaja (olemas)
25. joonlaud, u. 30cm (olemas 7.50)
26. võimlemisriided - lühikesed, pikad (broneeritud)
27. kooli logoga T-särk (75.- sügisel saab ja tuleb)
28. spordijalanõud
29. hüppenöör
30. kummipall (u. võrkpalli suurune)
31. vahetusjalatsid, lahtised
32. õpilaspäevik (35.- tuleb koolist)
NB! Nimekiri pole täielik, töö käigus võib tulla lisa...

No ja oleks see siis kõik! Aga ei ole ju! Edasi tuleb riietusega seonduv. Aktusel tehti meile selgeks, et kuna tegemist on ikkagi majanduskallakuga kooliga, siis pidulik riietus kooliaktustel on valge pluus ja must seelik tüdrukutel, pintsak viisakate pükstega noormeestel... Esimene nimekiri, mis pähe tuleb hakkab umbes nii:
1. valge pluus ja must seelik
2. mingid paksemad teksatüüpi püksid (hmm, varudes veidi ruumi pesukastile, siis 2...3 paari)
3. pluusid on kõik jäänud kolmveerandvarrukaliseks - tuleks uuendada
4. tuulekat pole enam olemaski
5. sügiskingad
6. kummikud
... ja veel umbes miljon asja, sokid ja pesu ja noh - välja kasvand on oma riietest, mis parata.

Pull on nende nimekirjade juures see, et kõigeks tuleb finants leida enne septembrit. Oeh, te võiksite vihjata mulle mõne rahapaja asukoha...

Viimasel ajal olen küll mõtlema hakanud, et mingeid kõige tavalisemaidki taimekaitsevahendeid peaks müüma ainult tunnistuse alusel koolituse läbi teinud inimestele. Seoses suurenenud mürgiostmisega hakkasin kahtlema rahva vaimses tervises ja mõtlemisvõimes.

Täiesti õudne! Mürk - 4ml, sellest annab 10 l lahust ning pangetäiest lahusest saab pritsida sada ruutu. Ja siis tuleb memm memme järel ja räägib, et tal kolm peenart ning vaja vist 2...3 pudelit, et kastekannuga kastab. Räägid siis memmele, et see on ju meeletu raiskamine ühest küljest ning teisalt sööd ise pärast selle üleliigse mürgi. Milleks? No milleks? Möödub napp kümme minutit kui tabad järgmise memme jutus, et ta hakkab seda kastekannuga valama. Jälle haarad sõnasabast, räägid üle. Räägid sellest, kuidas pihustiga ühtlasemalt ja suurema pinna saab ja...

...Ja mõne hetke pärast ilmub poodi vanapaar, kes arutab, et kui on mõeldud kümne liitri peale, siis tuleb teha kuue liitri peale lahus, et ikka tapaks.

Kokku siis seis, kus on vaja tappa kümme rotti: söödame ühele 4 kilo arseeni ja loodame, et kõik surevad ja korraga. Ma juba täiesti ise ja vabatahtlikult olen hakanud inimestele rääkima pritsist ja kõigest muust seonduvast. Tean küll, et memm, kes mulle ütleb, et eluaeg on ju kastekannuga tapetud neid va sitikaid, ei hakka iial pritsi muretsema ega vaevu mind ka kuulama. Mõni õnneks kuulab ka! Missioon saab kohe täidetud. :P

Pakkudes välja kahjuri vastu kolm mürki, on täiesti tavaline küsimus, et aga milline see parem on? Et siis nagu, kõik tapavad aga mõni tapab paremini? Graatsiliem hukk lehetäile? Või kuidas saab surnu paremini surnud olla? Selgitage nüüd blondile.

Alati, kui selline juhtumiste jada jälle käima läheb, meenuvad mõned vanemad kuid eredamad kohad. Esmaspäeval mööda tänavaid kõndides torkas silma hullumeelne kogus noori ja armunuid. Siira kadedusega vaatasin neid. Mõtlesin, et jube vahva oleks ise ka tunda end üle aegade kaitstuna ja hoituna kellegi tugevate käte vahel. Võiks ju olla keegi, kes hooliks just minust ja ütleks neil kummalistel hetkedel, et kõik saab korda, kõik läheb hästi.

Võibolla ongi põhjuseks just see meeletu paarikeste hulk aga kummitama hakkasid just naljakad lood seoses noormeestega. Paar lahedamat võiks ju kirjagi panna.

Kunagi 97 suvel, pisike seitsmeteistaastane piiga tuli maalt Tartusse... Bussis, mina magan. Ärkasin selle peale, kui kohmetunud noormees minu kõrval üritas vargsi ja magajat äratamata üles tõsta magades vajunud pluusipaela. Pool rinda paistis juba tervele bussile. Noormeest ma muidugi ei tundnud ning ega me tuttavaks saada jõudnudki, sest õnneks oli juba Tartu ja kõrvadeni punastav mina pani kiiremas korras jooksu suvalise suunas.

Paar nädalat hiljem, mate sisseastumiseksamile sõites jäin ma rumaluke ju uuesti bussis magama. No tegelikult magan ma pea alati bussis või mõtlen süüvinult omi mõtteid. Ärgates avastasin, et ma olin toetanud oma pea noormehe õlale, kes tont-teab-millises peatuses peale tuli.

Pea aastake hiljem, kui mina olin läbimärg ja võõras linnas, astus üks kena noormees minu juurde Mustvees. Tutvustas ennast ning kutsus kaasa. Appi, see oli nii lahe, sest minu ma ei teagi, mis pilgu peale tuli repliik: "ära karda, ega ma sind vägistama hakka". Mina aga mõtlesin tol hetkel, et ükskõik mis on parem kui keset juulit surnuks külmuda. Terve õhtu ja öö ajasime juttu. Vast kella kolme ajal kobisin nende haagises voodisse. Ja nüüd kujutage ette seda inimlikku viisakust. Umbes nelja paiku tulid peolt tema kaaslased, kobisid magama ja siis alles kell seitse koputas Pats mulle õlale ja küsis, kas ta võib minu kõrvale heita, et ikkagi tahaks ka magada.

Vast paar kuud pärast lahutust, kõndisin Emajõe kaldal ning minu juures peatus keegi noormees: "Nii kena tüdruk ei tohiks nii kurva pilguga kõndida. Tohib ma kallistan sind?" Ta kallistas ja läks... Olin piisavalt jahmunud, ei tea inimese nime ega rääkinudki temaga midagi. Ta lihtsalt oli ühel hetkel õiges kohas.

Kõige keerulisematel hetkedel mu elus on alati ilmunud kuskilt keegi, lohutanud paari sõnaga, kuulanud mu hala tunnikese ja siis jäädavalt kadunud. Kadunud enne kui ma jõuan tänada või arugi saada, mil määral nad head on teinud. Iga loo kirjutamine meetnutab veel mõnda kummalist lugu mu elus. On inimesi, kellega juhtub. Lihtsalt, niisama, ise midagi erilist tegemata, head inimesed leiavad olulistel hetkedel tee minuni. Elu ise suudab üllatada miljon korda enam kui ka parim kirjanik oma sulest imeda jaksab.

Ehk siis: ärge pange mind tähele, mul on suhtlemisvaegus ja igatsus helluse järele.